Emily Sward
2. klass
Gryffindor'i ?pilane
(:
Posts: 267
|
Post by Emily Sward on Oct 29, 2009 15:45:27 GMT -5
Emily jäi teda suu lahti ja pärani silmadega vahtima. Olles aru saanud, mida ta teeb ütles ta siis: "Aga kas slytherinlased ei peaks olema just.. õelad või nii?" Emily oli alati väga uudishimulik olnud ja tal oli palju probleeme valel ajal valede asjade küsimisega. Aga ikkagi jäi ta uudishimulikult vastust ootama.[/i]
|
|
|
Post by Nessie EJ Tallemante on Oct 29, 2009 15:50:32 GMT -5
Janie pilgutas kergelt silmi. Vat see oli tema jaoks uus informatsioon. "Kuulen esimest korda," tunnistas tütarlaps ausalt, lastes enda toolil aeglaselt tagasi neljale jalale vajuda, kuna ta oli vahepeal juba liiga ohtlikult tahapoole kallutunud. "Mulle on jäänud tegelikkuses isegi mulje, et mugud peavad vasakukäeliseks olemist lausa needuseks. Enamus maailmast on loodud paremakäelistele," sõnas Nessie arutlevalt.[/color]
|
|
|
Post by Christopher James Wilion on Oct 29, 2009 15:53:56 GMT -5
Rob ei osanud midagi selle kohta kosta, tema lähisugulased on kõik paremakäelised olnud ning seega ta väga ei osanud siiski kaasa rääkida vasakukäeliste muredest. "Ma ütleks, et vasakukäeline olimine peaks au olema, kuigi jah, eksseda peetakse needuseks sest enamus inimesi siiski on paremakäelised," vastas noormees neiule ning asetas oma pöidlad üksteisega kokku, nagu ta oli näinud tarku mehi arutledes tegevat.
|
|
|
Post by Nessie EJ Tallemante on Oct 29, 2009 16:08:53 GMT -5
Nessie noogutas kergelt ning pigistas siis korraks enda ðokolaadipruunid silmad kinni. "Noh, tegelikkuses olen ma sinuga nõus. Vasakukäelised on omamoodi unikaalsed ja unikaalsus maksab tänapäeval," täheldas tütarlaps, olles enda silmad uuesti avanud ning need naeratuse saatel Robin'le pöörates.[/color]
|
|
|
Post by Scarlett Lily Dawn on Oct 29, 2009 16:23:12 GMT -5
Scarlett oli oodanud küll midagi muud, kui sellegipoolest vastas ta naeratades. "Selle loogika järgi oleks nagu kõik gryffindorlased vaprad ja kohutavalt tüütud." lausus ta, muutudes aga järsku tõsiseks. " Ma võin olla õel, kui on selleks vajadust, kuid kuuluvus ükskõik millisesse majja ei määra otseselt inimese iseloomu."
|
|
Emily Sward
2. klass
Gryffindor'i ?pilane
(:
Posts: 267
|
Post by Emily Sward on Oct 29, 2009 16:34:01 GMT -5
Emily seedis natuke Scarletti juttu ja ütles siis: "Nojah, ega sina tundud küll päris tore olevat." Emily naeratas ja tõmbas käega läbi juuste.[/i]
|
|
|
Post by Abby Rachel Stewart on Oct 29, 2009 16:37:55 GMT -5
Abby lükkas ukse valju kõmakaga lahti, tõmmates niimoodi kõigi õpilaste tähelepanu endale. Mõtlemata isegi sellele, kas ta on hiljaks jäänud või ei, silmitses neiu naeratades klassi. "Tere, mina olen Abby Rachel," tutvustas ta ennast rahulikult ja kindlalt, saates igale koolikaaslasele ühe laia naeratuse. Seejärel sammus ta küllaltki väljapaistva ja farmerliku sammuga ühe eesmise laua juurde. Tunnis pidi ju ikka kuulama, kuidas ta oleks saanudki taha istuda?! Muiates istus Abby tühja pinki ning nõjatus seljatoele. Omad käed kuklale asetanud, jõllitas ta naeratades lage.
Nii mõnigi praegu paistis tüdrukule silma ja see pani ta kulmu kortsutama. Sigatüügas oli ju ometi kool ning siin pidi kõik ideaalselt korras olema! Tüdruk lubas selle asja meelde jätta, et pärast õpetaja käest küsida. Ta leidis, et kõva häälega ei olnud eriti õige sellisest asjast juttu teha; pärast hakkab veel mõni õrnema hingega laps kartma ja seda Rachel ju ometigi ei soovinud! Nimelt juba oligi neidis unustanud, et õpetajat polnud veel klassiski.
|
|
|
Post by Lisette Rowan on Oct 29, 2009 16:46:24 GMT -5
Lisette ümises küllaltki kõvasti mingit rõõmsat viisikest, mis koridoris talle vastu kajas ning mõnusa kaanoni tunde tekitas. Järjekordne lahe fakt sigatüüka kohta, mida võis igavuse korral ära kasutada. Mitte, et tal hetkel oleks igav olnud, ei, praegu oli tal lihtsalt hea tuju. Lõpuks MJVK klassini jõudnud, pöördus ta õpetaja laua poole ja avas suu, et end tutvustada, kui siis märkas, et õpsi polegi. Nojah, see selleks. Lisette lõpetas lõpuks ümisemise ning vaatas siis laia naeratusega klassis ringi, kuni peatus pilguga ühel tüdrukul. Ta ei teadnud teda, kuid ta teadis, et ta tahab just praegu, just selles tunnis, just tema kõrvale istuda. Just nii.
"Minu nimi on Lisette ja ma olen su uus pinginaaber, meeldiv tutvuda," teatas Liss järgmisel hetkel ilma pikema sissejuhatuseta, kui Abbyni oli jõudnud ning naeratas laialt. Koti enda laua kõrvale maha asetanud, istus ta ning viis siis pilgu oma uuele pinginaabrile. Vinge..
|
|
|
Post by Abby Rachel Stewart on Oct 29, 2009 16:56:05 GMT -5
Abby, kes oli just tooliga kõõlumisega ametis, ei teinud teist nägugi, kui Lisete oli tema kõrval istet võtnud ja oma väga intrigeeriva kõne pidanud. Alles ühe minuti möödudes lasi tüdruk oma toolil mürtsatusega nelja jala peale langeda ning avas silmad, vaadates kulmukergitusega oma uut pinginaabrit. "Ja miks ma peaksin sellega nõustuma?" küsis ta väga tõsiselt. Ta tegelikult ka ootas sellele küsimusele vastust. Sest mis pinginaaber pidi olema inimene, kes ei osanud vastata, miks ta pinginaaber on? Mitte mingisugune!
Rachel toetas küünarnuki lauale ning asetas oma pea selle peale. "Ma võiks täitsa vabalt sinuga kaklema hakata, et sa minema läheksid. Noh, mitte, et ma seda teeksin, aga lihtsalt.. võta teadmiseks," lisas ta natukese aja pärast, näol mänglemas selline "mina olen staar" naeratus. "Nii et, Lisette, miks sa mu pinginaaber oled ja kuidas sa mulle kasulikuks osutud?" Naeratades kergitas Abby oma paremat kulmu ning jälgis kindlalt pinginaabrit.
|
|
|
Post by Thomas McLaren on Oct 30, 2009 3:36:38 GMT -5
Thomas astus klassi ja valgus pimestas ta üheks hetkeks, selles oli ka süüdi päike, mis klassi sisse paistis. "Woah," lausus ta vaikselt iseendale ja suunas pilgu kohe põrandale. Veidike sellega harjunud, sammus ta ühe tühja koha juurde, noogutas enda maja koolivanemale ja võttis siis istet. Ta juba teadis, kes professoriks tuleb ja Thomase arust oli see õudukas. Tüdrukute jaoks arvatavasti mitte.
|
|
|
Post by Annely Saksakalm on Oct 30, 2009 8:00:49 GMT -5
Annely tuli klassi, ja istus kuhugile keskele. Ta pani oma koti kõrvale tooli peale, sest ta ei teadnud veel õieti kedagi, ja sellepärast ei istunud ta kellegiga koos.
|
|
|
Post by Seth M. Cooper on Oct 30, 2009 8:47:57 GMT -5
Seth libistas ennast ukse, mis veidike lahti oli, vahelt sisse ning jäi hetkeks seisma, lastes silmadel selle liiiga heleda valgusega harjuda ja vaatas klassis ringi. Ta jalutas aknapoolse rea juurde ning maandus Nessie ette istuma, saatmata talle hetkel ühtegi pilku. Noormees pani vihiku ja sulepea lauale ning tõmbas kiirelt vihikust ühe lehe. Ta kritseldas sellele enda varesejalgadega: Hommik, Päkats. Pigistanud kirja kokku, viskas ta selle üle õla Nes'i lauale. Kirja teel on ikka palju vingem suhelda.
|
|
|
Post by Lisette Rowan on Oct 30, 2009 8:57:53 GMT -5
Lisette, kes oli juba j6udnud Abby vaikimist n6usolekuna v6tta, p88rdus nyyd yht kulmu kergitades tolle poole vaatama. Niipalju siis sellest, et ta ilmselt vaikne inimene on. Esmamuljed on ikka v2ga valed. Kuulanud 2ra kogu tema pahase podina, kehitas essakas l6puks 6lgu. Kust ta teadma pidi, mismoodi ta talle kasulikuks osutub? Ja.. kui nyyd m6tlema hakata, siis miks ta talle yldse kasulik pidi olema? "Okei, teeme siis asja lihtsamaks - ma ei olegi sulle kasulik ja mul pole yhtegi m6juvat p6hjust ja kui see sulle ei sobi, siis.. siis see lihtsalt ei sobi ja punkt." teatas Liss l6puks, kui oli kulmekortsutades klassikaaslase silmitsemise l6petanud. Mitte, et tal midagi tema v a s t u oleks olnud, aga.. kui ta selliseks j22da kavatsebki, siis pole temaga absoluutselt vahva istuda, v6imis? Liss naeratas tydrukule veidi irooniliselt, v6ttis siis oma koti ja kolis yhe pingi v6rra ette poole istuma.[/color]
|
|
|
Post by Professor Gilderoy Lockhart on Oct 30, 2009 12:08:27 GMT -5
"Tere, tere, tere," lausus Gilderoy, kui klassi sisenes, taevasinine rüü taga lehvimas ja blondid lokid veidike pea ümber hüplemas. "Jah, ma tean, kes oleks osanud arvata, et mina, mina Gilderoy Lockhart, õpetan teid nüüdsest." Ta sammus klassi ette ja keeras ennast siis kannal ringi, näoga õpilaste poole. "Pole mingit vajdust plaksutada," lisas ta siis kõige viimaks ja manas näole hästi laia naeratuse. Ta seisis klassi ees nagu mingi kuju, mida austatakse.
|
|
|
Post by Thomas McLaren on Oct 30, 2009 12:12:05 GMT -5
Thomas vaatas professorit sisenemas ja surus alla naeru. Selle tõttu oleks ta peaagu köhima kahanud, kuid ta suutis ennast normis hoida. Nüüd vahtis ta lihtsalt suurte silmadega seda jubetist, kes arvas, et ta on maailma ime vist. Tom ei kujutanud ette, kuidas need tunnid hakkavad välja nägema.
|
|