|
Post by Reila Snowball on Nov 8, 2010 15:50:36 GMT -5
Peale korralikku kõhutäit polnud Reilal midagi erilist plaanis..kodutööd olid juba tehtud ning erilist sündmusi ka ei toimunud. Niisiis otsustas ta natuke õues värsket õhku hingata.
Sigatüüka territooriumi piire mööda jalutades ja vaikselt oma lemmikut viisi ümisedes kuulis ta järsku kahte noormeest omavahel kõnelemas. Oma uudishimu tagasihoidmata hiilis ta ettevaatlikult poistele lähemale. Nähes, et poisid räägivad Peksja Paju all, seisatas ta hetkeks ning proovis leida oma ajusopis ühte ainsat loogilist seletust miks peaks juttu ajama just sellises kohas. Imestuses pead vangutades ei suutnud ta enam põnevast situatsioonist eemalduda, kuid kahjuks olid poisid liiga kaugel, et kuulda mida nad räägivad. Alahuult närides (liigutus, mida ta teeb iga kord kui ta pingsalt mõtleb) hakkas ta oma põhjatutes taskutes sobrama. Leides sealt otsitu naeratas ta endamisi võidurõõmsalt. Käes hoidis Reila paari kõrvalestu, mis olid ühendatud ilmatu pika nööritaolise juhtmega. Seades ühe kõrva oma vasaku kõrva äärde valmistus ta teist viskama Peksa Pajule lähemale. Võttes paar sammu hoogu lennutas ta teise kõrva hea mitukümmend meetrit õhku ning jäi lootusrikkalt ootama. Kõrvalest oli lennanud täpselt sellisesse kuuldekaugusesse, mis lubas tal märkamatult vestlust pealt kuulata, jäädes ise Peksa Pajust ohutusse kaugusesse. Nüüd sättis Reila end oma pika tumeda keebi peale istuma ning jäi ebatavalist kõnelust kuulama, mis tänu Weasly'de leiutisele võimalikuks sai.
|
|
|
Post by Nathaniel D. Riddle on Nov 9, 2010 7:50:11 GMT -5
Nathaniel muigas. "Nüüd siis tead, et siin käib ka teisi inimesi," ütles Nate ja viis pilgu sinna, kus kuulis samme. Mingi tüdruk. "Kas sa tead, et pealt kuulamine on ebaviisakas?" küsis ta, pilk tüdrukul, kes talle täiesti tuntud kõrvadega jamas. Mis on imelikku selles, et ühe maja prefekt ja koolivanem räägivad? Inimesed on tõesti imelikuks viimasel ajal muutunud.[/color]
|
|
Jacob Forrest
Prefekt
Slytherini prefekt // Animaag
Not Normal
Posts: 222
|
Post by Jacob Forrest on Nov 9, 2010 9:19:14 GMT -5
Jake noogutas, ning vaatas samasse suunda kuhu Nategi. Nate ütles ju kõik ära, ning ta ei pidanud seda korrutama. Ta tundis end tegelikult hästi, sest nüüd nad vähemalt ei sõimlenud. "Aga ma pean vist lippama," ütles Jake siis ja muundus mustaks rongaks. Jake lendles minema, möödudes Reilast üpriski lähedalt. Ta oli sootuks unustanud enda koti, mis jätkuvalt lebus peksja paju all.
|
|
|
Post by Nathaniel D. Riddle on Nov 9, 2010 9:28:21 GMT -5
Nathaniel viipas poisile hüvastijätuks igavlevalt ning viis siis pilgu Pajule. Ta märkas seal prefekti kotti. Lahe. Noormees ajas ennast püsti ja viipas koti enda juurde. Koolivanem kavatses selle puhketuppa viia, sest ilm ei olnud enam kõige ilusam. Tundus, et varsti hakkab sadama. "Head aega," ütles ta veel tüdrukule, kes ebaviisakalt pealt oli kuulanud ning suundus siis lossi, puhketuppa. Seal kirjutas ta kiire kirja ning viis koti koos kirjaga poisi klassi magamistuppa, teda jälgivatest pilkudest välja tegemata. Hiljem suundus ta tagasi puhketuppa, et seal vähegi vaiksem oleks, kuna üks oli juba kaeblema hakanud.[/color]
|
|
|
Post by Reila Snowball on Nov 10, 2010 8:09:44 GMT -5
Reila ei jõudnud korralikult kuulama hakatagi kui ta juba kuulis lahkusmissõnu ning korraga lendas üks suur must ronk tal nii lähedalt mööda, et too ehmatusest kergelt võpatas. Oma nuhioskustes pettunult hakkas ta juba oma kõrvu kokku rullima kui kuulis õige nõrgalt, kuidas too teine poiss talle head aega ütles. Punastates korjas ta ruttu oma kobinad kokku ning hakkas kiiresti kooli poole tagasi jooksma. See vahejuhtum pani tüdruku lossi vestibüüli jõudes vaikselt vanduma. Ta oli olnud nii häbi, et teda kuuldi. Nüüdsest ei mingeid selliseid trikke enam. Lubas ta endale ikka veel piinlikusest punastades oma puhketuppa jõudes.
|
|