|
|
Post by Mikaela Jones on Nov 9, 2010 10:42:03 GMT -5
"Miks mitte? Ma sain ju aru, et ainult inimestel on siin ohtlik!" Selle peale Mikaela muigas ja järgmisel hetkel seisis Nathanili ees ei keegi muu, kui puuma. Loom näitas poisile keelt ning jooksis seejärel puude vahele.
|
|
|
|
Post by Nathaniel D. Riddle on Nov 9, 2010 10:44:42 GMT -5
Nathaniel vangutas vaikselt naerdes pead. "Tegelikult on minu kohustus sinu majalt punkte maha võtta," ütles ta piisavalt valjult, et tüdruk teda kuuleks, ise talle rahulikult järele sammudes. Inimkujul.[/color]
|
|
|
|
Post by Mikaela Jones on Nov 9, 2010 10:48:14 GMT -5
Puuma peatus ja sammus siis Nathanielile vastu, vaadates talle otsa, silmad hämaras säramas. Ta kallutas enda pead natuke vasakule, justkui tahtes midagi küsida aga ta ei saanud seda loomana ju teha. Tegelt uskus ta, et Nate ei võta punkte talt maha.
|
|
|
|
Post by Nathaniel D. Riddle on Nov 9, 2010 10:50:14 GMT -5
"Kui palju ma sinu meelest peaksin neid maha võtma? Viiest piisab? Või teeks hoopis kümme?" küsis Nathaniel kavala naeratuse saatel, kui käe sirutas ning puuma karva sasis. Ilus loom.[/color]
|
|
|
|
Post by Mikaela Jones on Nov 9, 2010 10:58:04 GMT -5
Mikaela sai kõigest aru, mida Nathaniel ütles. Ta raputas pead, see pidi tähendama, et mitteüldsegi. Ta urises kergelt läbi hammaste, kui poiss tema karva silitas. See oli peaagu sama, kui teda inimesena katsuti.
|
|
|
|
Post by Nathaniel D. Riddle on Nov 9, 2010 11:06:51 GMT -5
Nathaniel muigas lõbustatult. Ta sai tüdruku pearaputusest aru. Ning urinast ka. Aga oli ju tore kellelegi ebamugavust valmistada. "Okei, ma muundun ka siis..." ütles ta hetke pärast mõtlikult, ning astus sammukese tagasi. Peaaegu kohe oli seal tema asemel lumivalge veripunaste silmadega hunt. Pead kallutades astus ta nüüd edasi, rohkem metsa sisemusse.[/color]
|
|
|
|
Post by Mikaela Jones on Nov 9, 2010 11:25:44 GMT -5
Puuma vaatas hundi poole peakallutusega, huvitatud pilk silmis. Ta oli üks eriline hunt, väga ilus. Seejärel hakkas loom teise looma kõrval edasi sammuma. Viimaks viipas ta enda peaga, et läheb jooksma. Ta kihutas tuhatnelja metsasisemusse.
|
|
|
|
Post by Nathaniel D. Riddle on Nov 9, 2010 11:53:35 GMT -5
Nathaniel noogutas, kui tüdruk märku andis, et jooksma läheb. Nathaniel jäi peaaegu sinna samasse, kus oli, ronis ühele maha langenud puule istuma ning jälgis ümrbust.[/color]
|
|
|
|
Post by Mikaela Jones on Nov 9, 2010 14:21:45 GMT -5
Mikaela jooksis puumana umbes kümme minutit täiskiirusel ja jõudis viimaks hundi juurde tagasi. Ta muutus jälle inimeseks ning silitas tema karva. "Sa oled ilus," lausus ta lõbusalt muiates.
|
|
|
|
Post by Nathaniel D. Riddle on Nov 9, 2010 14:25:58 GMT -5
Nathaniel muigas lõbustatult, muidugi rohkem mõtetes. Ta tõukas tüdrukut õrnalt ninaga ning hüppas siis maha langenud puult maha. Ta ei muundunud veel tagasi inimeseks, vaid istus rahulikult maha, saba märkamatult mööda maad edasi-tagasi lohisemas, pilk tüdrukul.[/color]
|
|
|
|
Post by Mikaela Jones on Nov 9, 2010 14:29:22 GMT -5
Mikaela muigas. Tõeliselt ilus hunt. "Oleks sa koer, siis ma viskaks sulle tokki," muigas ta laialt.
|
|
|
|
Post by Nathaniel D. Riddle on Nov 9, 2010 14:36:04 GMT -5
Nathaniel oleks praegu naerma hakanud, kuid hoidis end tagasi, kuna teadis, kui kahtlasena see heli kõlaks. Isegi, kui ta muunduks koeraks, ei jookseks ta sellele oksale järele. "Ma viskaks sulle ka, kui sa koeraks muunduksid," ütles Nate, kui oli inimeseks muundunud ning muigas lõbustatult.[/color]
|
|
|
|
Post by Mikaela Jones on Nov 9, 2010 14:41:45 GMT -5
See oli uskumatu, kui vabalt Mikaela ennast Nathanieli juuresolekul nüüd tundis. "Kui sa putukas oleksid, siis ma paneks su klaaskasti," lausus ta vaikselt itsitades, kui poiss jälle poiss oli.
|
|
|
|
Post by Nathaniel D. Riddle on Nov 10, 2010 9:38:28 GMT -5
Nathaniel turtsatas vaikselt. "Miks nii õel?" küsis ta lõbustatult. Nate ise ka imestas, et ta nii hästi dorklasega läbi sai, aga samas teadis, et avalikult ta temaga niimoodi ei räägiks.[/color]
|
|
|
|
Post by Mikaela Jones on Nov 10, 2010 9:48:35 GMT -5
Mikaela kehitas õlgu. "Ma ei ole tegelt õel aga vahepeal tuleb ikka tuju natuke õelutseda." Tüdruk toetas ennast vastu puud ja vaatas poisile otsa. Ta ei saanud sinna midagi teha, et talle oli Nate meeldima hakanud, kuid ta teadis, et nende vahel ei saaks midagi olla. Kui nad avalikult suhtleksid nii nagu hetkel seal, vaataks kõik neid nagu hulle.
|
|
