|
I. tund
Nov 12, 2010 11:10:43 GMT -5
Post by Nathaniel D. Riddle on Nov 12, 2010 11:10:43 GMT -5
Nathaniel kergitas kergelt kulmu, kui õpsi silmitses. See tüüp üritas küll Snape'i järgi teha, ning kui üritas, siis feilis selles haledalt. "Võib-olla selle pärast on nad andestamatud, kuna on keelatud inimesi tappa ning neid piinata ja neid enda tahtele allutada?" ütles ta üsnagi ükskõikselt, kui tooliga märkamatult kõõluma hakkas.[/color]
|
|
|
I. tund
Nov 12, 2010 11:16:53 GMT -5
Post by Marc de Louis on Nov 12, 2010 11:16:53 GMT -5
Marc viis pilgu poisile, kes oli arvatavasti slytherinist, ning ta muigas kui talle selline vastus anti. “Nii, andestamatud sest sa tapad sellega inimesi, tekitad valu ja paned need oma tahtele allutama.“ Märkimisväärne. Eriti sellelt, kes pidi astuma sellistes jälgedes, kes pidi oskama sellistest loitsudest mööda vaatama. “Olgu, sa oled väga tubli, aga tead sa mis? Mis siis, kui sa oled sunnitud tapma? Sa oled sunnitud oma ohvrit piinama selle nimel, et ise ellu jääda ja seejuures teda oma tahtele allutama. Kas need on siis ka sinu jaoks andestamatud needused?“ Ta ei oodanudki, et keegi teda mõistaks. Ta ei olnud küll realist, kuid ta vaatas asjadele nüüd teistsuguse pilguga otsa. Keelatud needused, neid asju mõtlesid välja vaid Head, kes lootsid, et teevad teistele sellega teene. Ministeerium oli nüüd hukas, kuid inimesed olid endiselt nagu loll lambakari ja tegid nii, nagu neile öeldi.
|
|
|
I. tund
Nov 12, 2010 11:18:16 GMT -5
Post by Alyson Trake on Nov 12, 2010 11:18:16 GMT -5
Alyson ehmatas ennast tõsiselt ära, kui Marc ukse pauguga klassi tuli. Koti kiirelt laualt maha lükates, istus neidis korralikult pinki ja jäi huvitatult õpetajat kuulama. Kuuldes Nate poolt vastust, jäi neidis teda üllatunult vaatama.
|
|
|
I. tund
Nov 12, 2010 11:20:46 GMT -5
Post by Rosemary Johnson on Nov 12, 2010 11:20:46 GMT -5
RJ tervitas majakaaslast ning jätkas joonistamist seni, kuni õpetaja saabus. Ta hoidis pilku mehel, samas teda kuulates. "Võimalik. Minu jaoks jah.. me peaksime lihtsalt eelkõige hoolima teistest, mitte endast.. " sõnas neidis tasaselt sealt tagareast. Ta isegi ei oodanud, et talle mingit tähelepanu pöörataks ja keegi teda üldse kuulaks.
|
|
|
I. tund
Nov 12, 2010 11:21:54 GMT -5
Post by Nathaniel D. Riddle on Nov 12, 2010 11:21:54 GMT -5
"Kui aus olla, siis minu arvates ei peaks need loitsud olema andestamatud, aga siin on palju inimesi, kes minu seisukohta ei jaga," vastas Nathaniel. "Kui sa oled sunnitud tapma, siis üldiselt sa teed seda. Või vähemalt mina teeksin, sellest hoolimata, mida üldsus minust arvab. Eelkõige mõeldakse ju enda peale, mitte sellele, mida teised sinust arvavad. Kui kõik käituksid nii, nagu teised tahavad, siis ei saaks keegi teha midagi, mis kellegi teise arvamusega vastuollu ei lähe. Neid loitse nimetatakse põhjusega andestamatuks, aga kui neid on vaja kasutada, siis neid kasutatakse." Nathanieli pilk püsis vankumatult õpetajal, huulil vaevumärgatav muie. Ta teadis, mida dorklased temast nüüd arvavad.[/color]
|
|
|
I. tund
Nov 12, 2010 11:35:37 GMT -5
Post by Marc de Louis on Nov 12, 2010 11:35:37 GMT -5
Professor kuulas mittemidagi ütleval ilmel õpilase ära ja plaksutas siis vaikselt käsi:“Nii, sa said vähemalt põhimõttele otsa. Seejuures tahaksin ma kuulda veel teie arvamusi. Ärge kartke midagi. Esimesed viisteist minutit kulubki vaidlemisele ja arutlemisele selle üle, miks on need needused teie arust Halvad.“ ta vaatas taas õpilaste seas ringi justkui otsiks ta omale mingisugust saaki nende seast. Siis aga avas suu üks tüdruk tagumisest reast ja ta kergitas üht kulmu. “Teistest?“ küsis ta ning sammus kiiretel sammudel läbi kogu klassi kuni jõudis tüdruku juurde ning sasis õrnalt tema juukseid ja patsutas seejärel õrnalt ja isalikult tema pead:“Ustavus. Üks tähtsamaid tunnusjooni õige Hufflepufflase juures. See meeldib mulle kõige rohkem sinu majaõpilastes.“ Siis ta aga eemaldus ning tõmbas järsku tüdruku kõrval oleva tooli laua alt eemale ja istus sellele. “Kuid miks sa selles nii kindel oled, kullake? Sest kui kaalul on sinu elu, siis ma arvan, et sa soovid eelkõige päästa ennast, mitte oma Sõpra.“
|
|
|
I. tund
Nov 12, 2010 11:42:24 GMT -5
Post by Rosemary Johnson on Nov 12, 2010 11:42:24 GMT -5
Rosemary põrnitses pahaselt õpetajat, kui too tema juukseid sasis. Ta oli just enne tundi need ilusti korda teinud ja nüüd tuleb mingi isehakanud tüüp ja rikub tema kena soengu ära! Kuuldes, mida professor edasi rääkis, muutus neidis tõsiseks. "Ja siit alustame sellega, et te olete lihtsalt kohutavalt egod. Teie, teie ja ainult teie. Ma pakun, et huffid on ainukesed, kellel jätkub rohkem kui veidi aega, et mõelda teistele, mitte endale. Ja kui kaalul oleks minu elu.. teeksin ma kõik, et päästa enda sõber, kontvõõras või kasvõi vihavaenale. Ma olen kogu elu enda surma suhtes ükskõikne olnud ja ma ei leia ka selles tähtsust, et ma peaksin hullult pisaravaid valama ja anuma või mida iganes, et enda elu päästa ja enda sõber hätta jätta." seletas Rosemary tuimalt, pilku õpetajal hoides. Samal ajal tegi ta juuksed lahti ning sättis need korralikumalt, patsikummi ümber randme pannes.
|
|
|
I. tund
Nov 12, 2010 11:46:22 GMT -5
Post by Nathaniel D. Riddle on Nov 12, 2010 11:46:22 GMT -5
Nathaniel jälgis kuidas õpetaja ühe hufflepuffi tüdruku juurde läks. Ta ei tundnud temas ära tüdrukut, kelle ta alles tundi oli saatnud mingi päev. Kuulnud neiu vastust, ilmus tema huulile pilkav muie, aga ta ei hakanud seda kommenteerima. Nathaniel teeks pigem kõik, et enda ükskõik kui närune nahk päästa. Sel hetkel oleks tal vist isegi enda vanematest väga savi. Nate ei ole kunagi kellegist teisest hoolinud, kui iseendast. Isegi mitte enda õest nii väga palju, et enda elu tema oma asemel loovutada.[/color]
|
|
|
I. tund
Nov 12, 2010 11:49:48 GMT -5
Post by Marc de Louis on Nov 12, 2010 11:49:48 GMT -5
Marc kehitas õlgu. See ei olnud esimene kord kui inimesed tema ego kallal jorisesid. See ei olnud tegelikult nii kõrge kui tundus. Ta oli lihtsalt ajaga õppinud hindama ja vaatama asju teistsuguse pilguga. Nemad siin olid kõigest õpilased ja vaevalt, et siin leidub tõsiseid realiste. “Tubli, hoia sõbrad lähedal aga vaenlased veel lähemal.“ tegelikult hakkas teda aeglaselt tüütama see, et inimesed üritasid ennast välja näidata kangelaslikuna, kuigi nad seda tegelikult ei olnud. De Louise teadis, et nende südames valitseb õud, mis hiljem kontrollib nende mõistust ja ei lase normaalselt mõelda ega käituda. “Ja seda ütled sa praegu. Sa ei või kunagi teada, mis võib sinu sõbra peas toimuda ja sa ei saa mitte kunagi olla kindel, kas tema sinu nimel samuti oma elu ohverdaks. Pea meeles, et siin maailmas on nende kuue miljardi seast vaid üks miljon, kes tõepoolest julgeksid ohverdada ennast nende nimel, kellest nad tõesti lugu peavad või keda oma lähedaseks peavad.“ Ta ei tahtnud öelda armastavad. See oli kõigest mõttetu emotsioon, mis oli nagu hirm. See sundis inimesi langetama otsuseid, mis ei viinud erilise heani.
Seejärel tõusis ta püsti, jättes tooli sinnapaika ja suundus tagasi klassi ette, kus ta käed valjusti kokku lõi ning jahedal häälel üle kogu ruumi küsis:“Soovib veel keegi sel teemal arutada või liigume tunni praktilisema poole juurde?“
|
|
|
I. tund
Nov 12, 2010 11:55:58 GMT -5
Post by Alyson Trake on Nov 12, 2010 11:55:58 GMT -5
Alyson, kuulas mõtlikult RJ'd. Arvatavasti oleks neidis ise ka kõigepealt sõbrad ja kõik teised ja siis alles tema. Elu on talle näidanud, et ilma sõpratetta pole õiget elu. Seega oli Alyson RJ poolt. Alyson võpatas, kui kuulis õpetajast klassi ees käsi kokku löömas. "Jälle." Pobises tüdruk ja pööras pilgu professorile.
|
|
|
I. tund
Nov 12, 2010 11:59:12 GMT -5
Post by Rosemary Johnson on Nov 12, 2010 11:59:12 GMT -5
Rosemary kuulas ära õpetaja ning noogutas siis vaevumärgatavalt. "Ma ei ütlegi, et ma ootaks, et nad mulle kunagi sama vastaksid. Mulle piisab sellest, kui ma saan kellegi teise heaks midagi teha.." lisas neidis, venitades nüüd näole ka ühe väikse naeratuse. "Kuigi samas.. jutt on jutt, teod on teod.." sõnas RJ veel, samas õlgu kehitades ning jälgis siis, kuidas õpetaja klassi ette kõndis.
|
|
|
I. tund
Nov 12, 2010 12:14:27 GMT -5
Post by Marc de Louis on Nov 12, 2010 12:14:27 GMT -5
Professor pööras oma pilgu hufflepufflasele ja pööritas silmi:“Ma palun sind, ära mängi mingisugust pühakut. Vähemalt mitte minu tundides!“ Neid sõnu jahedalt lausunud, võttis ta välja oma võlukepi ning viipas sellega ühe kapi poole. “Võtke oma võlukepid välja,“ käsutas ta õpilasi. Kui kirst välja tuli, pööras ta selle nii, et kogu klass näeks selle pikkust. Sinna mahuks ka Marc ise, kes oli täiesti pikka kasvu. Õelalt muianud, lausus ta Alohomora ning suur ja raske lukk, mis kirstu kinni hoidsid, läksid klõpsatusega lahti. Ise astus ta aga sammukese eemale, toetudes taas oma tagumikuga vastu lauda. “Teie ülesanne on lihtsaimast lihtsaim. Te kas tapate ta või piinate teda vahet ei ole. Peaasi ärge ise nüüd kannatada saage,“ sõnas, kui kirstust ronis välja üks kahvatu ja räsitu meesterahvas, kes oli niiumbes keskeas. Ta ei teinud Marcist väljagi ega vaadanud tema poole vaid pöördus oma näljaste silmadega õpilaste poole vaatama. Ning seejärel, paljastanud oma teravad kihvad, astus ta nende suunas.
“Ja muidugi ärge unustage ka seda, et teil on vaja liikuda! Sellest sõltub teie tänase tunni hinne.“ Muie venis üha laiemaks. Keegi õpilastest ei osanud arvatavasti aimatagi, et tegu on kõigest maagilise petteettekujutlusega, mis, kohe kui ta peaks Avada Kedavraga pihta saama, tolmuks pudeneb.
OT: nüüd talitlege ise kuidas soovite, kuid kohe te seda tegelast tappa ei tohi.
|
|
|
I. tund
Nov 12, 2010 12:19:45 GMT -5
Post by Rosemary Johnson on Nov 12, 2010 12:19:45 GMT -5
Rosemary põrnitses õpetajat. Ta jälgis tuimalt, mida ta edasi teeb. Kirstu nähes, hakkasid ta silmad põnevusest särama. Nähes, kes sealt aga välja tuli, oli ta aga veelgi põnevil. RJ võttis lihtsalt enda võlukepi ning jäi tegelast jälgima. Neidis ei kavatsenud talle enne mitte midagi teha, kui too talle otseselt ohuks ei olnud, või siis teistele.
|
|
|
I. tund
Nov 12, 2010 12:20:32 GMT -5
Post by Nathaniel D. Riddle on Nov 12, 2010 12:20:32 GMT -5
Nathaniel jälgis, mida õpetaja tegi, ning otsis rüü taskust võlukepi. Ta jälgis meest, kes kirstust välja tuli ja muigas. Lõbus ülesanne, tõesti. Eelmise õpetajaga nad midagi sellist teha ei saanud. Noormees keerutas võlukeppi laisalt sõrmede vahel, oodates, et keegi teine esimesena ette astuks. Ning mingil määral ootas ta isegi seda, et keegi hakkaks rääkima, et õpetaja ei tohi sellist asja teha. Keegi ei olnud veel ette astunud, aga Nate ei hakanud ka seda tegema. Las keegi õrnakene hufflepufflane läheb. Nathanieli pilk püsis mehel, kes endiselt õpilasi põrnitses.[/color]
|
|
|
I. tund
Nov 12, 2010 12:24:24 GMT -5
Post by Alyson Trake on Nov 12, 2010 12:24:24 GMT -5
Kirstu poole vaadates, kargas neidis ehamtusest püsti. Võlukepi pükste taskust välja kougitsenud lausus neidis: "Incarcerous"
|
|