Peale tunde

[Nathaniel D. Riddle]

Tunnid olid juba lõppenud ning õhtusöögini oli päris palju aega. Nathaniel ei viitsinud puhketuppa õppima minna, selle asemel suundus ta MJVK õpetaja kabineti poole. Nimelt tahtis ta mehega rääkida ning võib-olla midagi juurdegi õppida. Ta peatus kabineti ukse ees ning hetke pärast koputas. Kannatlikult astus ta paar sammu tahapoole ja ootas, et saaks loa sisse astuda või mida iganes.

OT: Õpsile siis, ilmselgelt.[/color]

[Marc de Louis]

Marc, kes ei armastanud einestada avalikes kohtades, oli otsustanud, et kui ta seda teebki, siis oma kabinetis, kus teda keegi ei sega ja kus kolleegid ei esita talle mõttetuid küsimusi. Mees istus parajasti oma laua taga, pudel viskit käeulatuses ning klaas juba käes, kui ta uksele keegi koputas. Neetud. Nii palju siis oma õhtusöögist. Jah, mees ei armastanud tegelikult eriti süüagi, ta eelistas joomist, mis võrdus sama suure kalorihulgaga kui näiteks liha ja kartulid. Korraks mõtles ta üldse ignoreerida seda ja arvatavasti kaob see külastaja minema, kuid raskelt ohates oli ta ennast juba püsti ajanud ja ukse juurde läinud. Selle lahti teinud, vaatas ta kulme kergitades otsa õpilasele. “Ja kuidas ma saan sind aidata?“ küsis ta, asutamata kõrvale, et poiss siseneda saaks.

[Nathaniel D. Riddle]

Nathaniel surus käed rüü taskutesse ja vaatas õpetaja poole. "Kuna ma tean, et õpetajatel on omamoodi kohustus anda õpilastele, kes seda soovivad, eratunde, siis ma sooviksin eratundi. Praegu," vastas ta rahulikult. "Kui teile sobib." Noormees ei oleks tegelikult viimast lauset lisanud, aga tundis, et peaks seda tegema. Ta võis veidike ebaviisakas olla, kuna sõnastas "palve" niimoodi, aga millal slytherinlased läbi ja lõhki viisakad olnud on?[/color]

[Marc de Louis]

Mees kergitas kulmu. Eratunde? Kohe siin ja praegu? Ta köhatas vaikselt ning lükkas ukse veelgi rohkem lahti, et poiss edasi astuda saaks. “Olgu, aga teeme nii, et sa ei jorise, ei jonni, ei kaeba ja sa täidad neid käske, mida ma sulle annan. Kui sulle ei sobi, siis sa võid minna teise õpetaja juurde ja talle pugema hakata,“ lausus ta rutakalt ning suundus ümber oma laua. Ta ei vaevunud oma tuliviskipudelit ära koristamagi. Suur asi ka, et ta joob. See ei olnud koolivanema muregi. Siis võttis ta oma mugavas tugitoolis istet ning tõstis jala teisele. “Ja mida sa tahaksid õppida?“ uuris ta seejärel.

[Nathaniel D. Riddle]

"Kas teile tundub tõesti, et ma poen teile?" küsis Nathaniel enda järel ust sulgedes. Ta teietas õpetajat selle vähese viisakuse pärast, mis temas leidus, mitte selleks, et talle pugeda. Poiss ristas käed ning vaatas hetke kabinetis ringi. Tuliviski pudel ei häirinud teda üldsegi mitte, see ei ole tema asi, mida õpetaja joob. "Andestamatuid needuseid. Eelkõige Imperio't, seda, kuidas inimest enda tahtele allutada ning kuidas ise sellele loitsule vastu seista," vastas ta mehe küsimusele otse. Ta ei hakanud varjamagi, et need kolm needust, Avada Kedavra, Imperio ning Crucio teda huvitasid. "Ning mul on teile üks küsimus: kas te olete Azkabanis olnud?" lisas noormees hetke pärast. Ta teadis paari inimest, kes olid olnud, ning nad olid samasuguse suhtumisega kõigesse, nagu see professor siin.[/color]

[Marc de Louis]

Marc muigas. Talle meeldisid otsekohesed inimesed, kes vähesegi kahtluseta ennast kohe põhjendama hakkasid. Ja ta ei öelnud, et nooruk just talle poeb. See oli lihtsalt kiire soovitus talle. Ta võttis oma pudeli ning keeras korgi selle pealt. Kui ta jääbki täis, siis jätab ta tunni pooleli ja käsib poisil jalga lasta ning jääb siis oma mugaval tugitoolil magama.
“Inimesi tahtele allutada on lihtne. Sa lihtsalt paned ta Imperio needuse peale ja hoiad teda nii kaua selle mõju all kui võimalik. Vajaduse korral lausud needuse uuesti. Ta teeb kõike, mida sa talle ütled,“ asus ta koheselt selgitama, kallates omale viskit klaasi. Kui ta pudeli lauale asetas, võttis ta oma võlukepi välja. Sellest tuleb arvatavasti praktiline eratund. “Ja sellele loitsule tuleb vastu seista tahtejõuga. Sageli inimesed satuvad paanikasse ja hirm võtab kogu mõistuse kiirelt üle ning selleks ajaks kui nad sellest aru saavad, on liiga hilja.
See tähendab, et selleks, et Imperio needusest väljuda, pead sa olema tugev ja osutama suurt vastupanu tahte esitajale. Aeglaselt hakkabki selle mõju kaduma.“

Järgmine küsimus üllatas teda. Mees kergitas korraks kulme, kuid noogutas. “Jah, olen küll,“ vastas ta kõhklemata. Siin ei olnud mitte millegi kohta enam valetadagi. Inimesed teadsid niigi tema kohta.

[Nathaniel D. Riddle]

"Aeglaselt? Kui aeglaselt?" küsis Nathaniel kulmu kortsutades. Võib-olla on tal kiirelt vaja loitsu mõjust pääseda? Kas selle kiirus sõltub tema tahtejõu tugevusest? "Ning kas selle needusega saan ma sundida inimest tegema sõna otseses mõttes ükskõik mida?" esitas ta hetke pärast uue küsimuse. Kas ta saab inimest sundida tapma? Nende eelmiseda õpetajad ei olnud just eriti avameelsed andestamatute needuste koha pealt, seega Nathaniel pidi juhust kasutama ning nende kohta võimalikult palju küsima. Kui ta kuulis, et professor ongi Azkabanis olnud, ta muigas vaevumärgatavalt. Seda ta arvaski. "Kui tohib küsida, miks?" uuris ta. Professor ei pea sellele vastama. Seda ta mehele ütleski: "Kui te ei taha, te ei pea vastama. See oli vist isegi liiga isiklik küsimus."[/color]

[Marc de Louis]

Professor tõstis oma klaasi suule ning rüüpas kõrvetavat alkoholi, kuid ta ei krimpsutanud nägu nagu väga paljud joojad seda tegid. Tema nägi selles vaid keha soojendavat vedelikku. Nagu bensiin oli autodel. “See oleneb sellest kui tugev sa oled. Sest kui sa hakkad sellest kiirelt üle saama, siis loodetavasti sinu vastane tüdineb sinust ära ja võtab needuse ära,“ sõnas ta, keerutades oma klaasi, mida ta mõtlikult seiras. “Või hoopiski muudab ta needuse haaret tugevamaks ning sa ei saa sellele vastu seista.“

Mees noogutas aeglaselt. “Täpselt. Sellepärast see ongi andestamatu needus. Sa paned oma ohvri enda pilli järgi tantsima ja ta teeb nii, nagu sina talle ütled,“ tähendas ta. Kas see ei olnud mitte liiga arusaadav?
“Ma arvan, et sa saad selle Päevaprohvetist ka välja lugeda. Ma võin sulle kinnitada, et seekord ei ole keegi tõde väänanud.“ sõnas ta ükskõikselt. Ajaleht oli seitse aastat tagasi välja antud ja arvatavasti veel arhiivides olemas. “Kuid mind saadeti Azkabani mõrvatööde eest,“ lisas ta täiesti rahulikul häälel nagu ei olekski see tegelikult mitte midagi erilist.

[Nathaniel D. Riddle]

"Ta võib muuta loitsu nii tugevaks, et ei suudagi vastu seista? Miks seda alles hiljem teha?" küsis Nathaniel. Noh, võib-olla võttis see temalt energiat... Nate teadis, et mõned tema küsimused võisid olla kahtlased, aga ta oli slytherinlane ja tahtis võimalikult palju teada saada. Loogiline ju.
"Kui kaua te seal olite?" kortsutas noormees siis kulmu. Mõrvatööd? Lahe, nad õppisid mõrvari käe all. "Ning kas seal oli tõesti nii hull, nagu räägitakse?" Nathaniel ei olnud eriti ehmunud, et sai teada, et nende õpetaja on mõrvar. Vaevalt, et talle mingi tuju peale tuleb ja ta kõik enda õpilased ära tapab.[/color]

[Marc de Louis]

Tõsi, miks teeks keegi seda hiljem, mitte kohe? Noormehe oletus oli õige. See võttis osalt energiat. “Noh, näiteks sellepärast, alguses uurib ta välja, kui suur mõju sulle avaldati. Kui sa hakkad näitama, et sa suudad veel vastu hakata, loitsib ta sind veelkord,“ kehitas mees õlgu. Liiga kerge, et aru saada.
Siis ta ohkas vaikselt ning pööritas silmi. “Kui sa ikka mäletad, siis arvatavasti on küll ning ma olin seitse aastat vangis. Kas sinu uudishimu on rahuldatud või sa soovid veel midagi küsida minu elu kohta?“ küsis Marc nüüd üpris sarkastiliselt. Inimesed teadsid seda, mis ajalehes oli kirjutatud. Mitte keegi ei olnud kirjutanud aga tema enda kohta, kuid see ei omanud tähtsust enam. Ta oli oma eluga edasi liikunud.

[Nathaniel D. Riddle]

"Mõttetu ju," arvas Nathaniel. Ta loitsiks kohe piisavalt tugevalt, et inimene sellele vastu ei suuda hakata.
"Seitse aastat tähendab seda, et ma olin siis kümnene ja vaevalt, et ma ajalehti sel ajal lugesin," ütles Nathaniel jaheda muige saatel. "Ning jah, rohkem ma selle kohta teada ei taha." Noormees muigas kergelt ja viis pilgu seinale. "Kuidas Crucio valu tekitab?" küsis ta siis hetke pärast. Oli ju üsnagi võimatu, et lihtsalt sõna või asi valu suudab tekitada. Või noh... inimesed üldjuhul said haiget, kui keegi neid solvas, aga noh... Nate polnud seda ise tundnud. [/color]

[Marc de Louis]

Hästi. Nad olid selle teema nüüd maha jätnud ja poiss otsustas teda teiste küsimustega pommitama hakata. “Sellepärast, et see on nii määratud. Selle loitsu tegija eesmärk oli arvatavasti tekitada inimestele piina. See on sama hea, et sa võtad ja lööd ennast haamriga vastu pead. Valus. Ja loitsuga on sama. Niipea kui sa sellega pihta saad ja see sind tabab, saad sa tohutu suure valu osaliseks ja kui selle manaja ei suuna hetkekski võlukeppi mujale, ei kao valu üldse ära ja sa jäädki maas valu käes karjuma ja väänlema.“ Te ei oodanudki tegelikult, et see seletaks poisile niimõndagi, kuid ta pidi sellest aru saama, kui tahtis asjad selgeks saada.

[Nathaniel D. Riddle]

"Nojah, aga... Lihtsalt loits ei saa ju valu tekitada. Või noh, see, millega sa pihta saad. See ei tohiks ju valus olla. Otseselt ei tee ju miski haiget," ütles Nathaniel. Sama teema oli avada kedavraga. Mitte miski otseselt ei tapnud ju.[/color]

[Marc de Louis]

Mees kehitas õlgu. Teda ei olnud keegi piinanud Crusioga. Aga tema oli. Ta ei teadnud selle toimet. “Ma ei oska sulle selles osas vastata. Piinamine tekib üldjuhul sellest, et kui ma näiteks sind hetkel Crucioga ründaks ja ma ise seda ei taha, siis sa ei saa haiget. Aga kui ma lihtsalt tahan, et sa karjuksid valust, väänleksid kuni su kaine mõistus su jätab, siis valu on mitmeid kordi hullem. Seega enamasti sõltub needuse mõju selle manaja tahtest ja soovist,“ seletas professor.

[Nathaniel D. Riddle]

"Selge." Nathaniel vaatas ruumis ringi, mõeldes, kuidas enda järgmist küsimust sõnastada. "Kas on teada, kuidas täpselt Avada Kedavra tapab? Et kas ta peatab südame või midagi sarnast?" küsis noormees lõpuks. Ta oleks seda teada tahtnud.[/color]