Õhtu eel.

[Alexander McBeller]

Alexander oli tahtnud värsket õhku välja hingama minna. Väljas oli just lumesadu järele jäänud, ehk siis see oli hea ajastus. Noormees suundus lossist välja ning võttis suuna, üle valge ja paksu lume, Hagridi maja poole, endal käed mantli taskutes ning maja värvidega sall järel lehvimas. Alex oli pisut väsinud ilmega, kuid tegelikult ta ei olnud ta nii väsinud, kui välja võis paista.

[Sophie Betty Awell]

Sophie virutas magamistoa ukse vihaselt enda järel kinni ja jooksis lossist välja, tusane nägu peas. Ta vihkas seda, milline ilm praegu väljas oli, kuid tuli ometigi õuemõnusid nautima, kuna magamistoas valitsev õhkkond ajas ta sõna otseses mõttes hulluks. Tütarlaps märkas eemal kõndimas ühte noormeest ja lootis, et ta oma pahameelt kogemata tema peal välja ei ela. Betsy hingas välja pahvaku sooja õhku ja oli üsna pea ravenclawlase juures, umbes meetrikese kaugusel noormehest. "Hei," tervitas tütarlaps ja hõõrus oma sinistes labakinnastes käsi vastamisi.

[Alexander McBeller]

Alex kõndis tasapidi edasi, kui järsku keegi temaga rääkima hakkas. Kui ta ümber end keeras avastas ta enda selja tagant ühe tüdruku Slytherinist. "Õhtust" lausus noormees viisakalt nagu tal ikka kombeks oli. "Midagi on halvasti?" küsis Alexander siis hetke pärast, kuna neidisel oli kuidagi tusane nägu peas. Osaliselt arvas ta, et mingisugust vastust ta sealt ei saa, kuid küsima ta pidi. Ta lihtsalt hoolis inimestest.

[Sophie Betty Awell]

Sophie vedas näole üsna sunnitud muige ning raputas pead. "Noh, mu magamistoas viibivad debiilikud ajavad mu lihtsalt enneaegselt hauda," kehitas tütarlaps üsnagi ükskõikselt õlgu ja viskas oma heledad juuksed seljale. Tütarlaps värises hetkeks. Ta oli vaid õhukese sügisjaki väel ja väljas oli üsnagi külm. Tuul oli vähemasti vägaväga jahe. "Kuhu teel?" küsis näitsik mõne hetke pärast.

[Alexander McBeller]

Alexander noogutas arusaadavalt. Ka tema oli varem selliseid juhtumeid, kus ta lihtsalt ei kannatanud enam enda puhetoas või magamistoas olla, sest inimesed lihtsalt plärisesid ning ajasid närvi. "Oleks võinud vähemalt soojemalt riidesse panna" teatas Alex hetke pärast ning muigas. "Mul pole õrna aimugi veel" lisas ta siis, kui oli kuulnud küsimust. "Alexander" tutvustas ta siis lõpuks ennast.

[Sophie Betty Awell]

"Ütleme nii, et ma haarasin esimesed ettejuhtuvad riided," muigas Betsy lõbusalt ja sättis sooja salli pisut paremini ümber kaela. Tütarlapsel oli peale sinise salli ning käpikute seljas must sügisjakk, tumedad teksad ning valged, siniste nööridega ketsid."Betty, või Betsy, kuidas soovid," tutvustas neiu ennastki, keskmise nimega. Talle meeldis, kui inimesed teda rohkem sellega kutsusid - Sophie oli kuidagi ametlikum. Kahest nimest kokkumiksitud hüüdnime - Sobe - kasutasid vaid omamad.

[Alexander McBeller]

"Kui ma sind piisavalt tunneks, siis hakkaksin sind Betsuks hüüdma, kuid Betty siis" teatas Alexander ning hakkas tasapisi edasi jalutama. "Aga jah, ma ei tea kuhu ma teel olen. Kusagile eemale" teatas Alex rahulikul hääletoonil. Ta vahest lihtsalt tahtis lossist eemale saada ning niisama ringi uitada. "On pakkumisi, kuhu minna, kui sa siin juba kaasa tuled - nagu ma aru saan?" uuris Alexander seepeale ning suunas pilgu siis Bettyle.

[Sophie Betty Awell]

"Mul poleks Betsuks hüüdmise vastu midagi, saakski natuke vaheldust," ütles tütarlaps õrna muigega ja vaatas ümbruses ringi. "Pakkumisi kahjuks nagu pole, lähme sinna, kuhu sina soovid," lausus neiu ja pani kinnaste sees käed rusikasse, kuna nii oli pisut soojem.

[Alexander McBeller]

Kergelt kulmi kergitanud, noogutas ta endamsi. "Betsu sel juhul" kinnitas ta siis veel. "Eeh, kuidas oleks sellise variandiga nagu otse edasi?" küsis Alexander hetke pärast. Talle endale sobis see suurepäraselt. Lihtsalt jalutamine oligi mõnus.

[Sophie Betty Awell]

"Sobib ülihästi," ütles Betsy vastuseks ja muigas kergelt. Tütarlapsele meeldis vahest heas seltskonnas jalutada - see oli vägagi lõõgastav. Vähemalt tunduvalt parem, kui istuda magamistoas, kus veidrikud mingisuguste mõtetute asajde pärast vaidlevad. See oli igatahes tapvalt igav.

[Alexander McBeller]

Alex vaatas nüüd, et Betsu on ikka eriti õhukeselt riides. Noormees võttis mantli seljast ning asetas selle neidise õlgadele. "Ma ei saa vaadata, et sa nii õhukeselt riides oled" lausus ta seepeale ning naeratas kergelt. Alexanderil endal jäi selga kampsun ning sall, millega oli piisavalt soe.

[Sophie Betty Awell]

Sophie vaatas üllatunult noormehe poole, kui too oma mantli seljast Bettyle andis. "Poleks vaja olnud, sul hakkab nii külm ju," ütles tütarlaps murelikult. Ta ei tahtnud ju, et noormees tema pärast külmetuks ja haigeks jääks või midagi.

[Alexander McBeller]

Alexander kõndis ikka rahumeeli edasi ning muigas siis Betsu lause peale. "Küll ma hakkama saan" lausus noormees siis vastu. "Pealegi, sa lausa värisesid ennem, nii et sul on seda hetkel rohkem vaja kui mul" lisas ta ning naeratas kergelt. Alex võttis siis enda mantli taskutest ka musta värvi kindad ning pani need endale kätte. "Mul on soe kampsun, sall ja kindad" lisas ta ning muigas siis rahulolevalt, naeratades Bettyle.

[Sophie Betty Awell]

"Aga mul on soe sall, soojad kindad, soe jakk ja veel sinu mantel," protesteeris Betsy,"mis tähendab, et mul on rohkem riideid seljas, kui sul!" Tütarlaps hammustas alahuulde ning tundis Alexi soojast mantlist mõnu. Oeh. Niiiii soe.

[Alexander McBeller]

"Sa värisesid külmast, kui sa välja tulid. Nii et jutul lõpp" lausus ta ning muigas endamisi. Noormehel endal ei olnud põrmugi külm. Vähemalt mitte hetkel. Tasapisi jalutasid nad edasi.