|
Post by Jared Reynolds on Nov 21, 2010 12:50:58 GMT -5
Jared oli täiesti sihitult mööda Knockturni tänavat kõndinud. Constance' Sigatüükas ei olnud - ta oli kõik kohad seal läbi kõndinud. Ja seepärast hakkas Jared juba vaikselt murelikuks muutuma, mis sest, et tütarlaps oleks võinud vabalt ka Londonis olla. Kuid kuidas ta hakkaks Constance otsima? London oli ju nii suur ja seal oli palju erinevaid lõhnu. Aga kindlasti eristaks Jared nende lõhnade seast kallima oma.
Järsku kuulis ta ühelt tänavalt valukarjatust. Kuradi tuttav hääl.. Kas see polnud mitte...? Sekundiga oli Jared seal ja tema silmad läksid suureks, kui ta Everleigh' ja Constance' nägi, viimane teadvuseta maas lebamas, suur vereloik ümber. Jared' sisemus tõmbus jäiseks ja ta tundis, kuidas viha temast võitu tahab võtta. Siiski kuulis ta Constance' südamelööke, nii et polnud väga võimalust, et tüdruk juba.. läinud on.
Nähes, kuidas Everleigh lebava keha poole sammub, urises ta vaikselt, jooksis ta kiiresti nende kahe vahele. Ta ei teadnud, et Eve on näljane ja ta oli iga hetk kontrolli kaotamas, seepärast ta kükitaski Constance kõrvale maha. "Mis sul viga on?!" lõrises ta raevunult, saates vampiiritari poole ühe pilgu. Kuid siis vaatas ta jälle murelikult kallima elutut keha, teadmata, mida teha. Jared tõstis ettevaatlikult - et tüdruk haiget ei saaks - vihmaveerenni ääre Constance õla pealt ja viskas selle eemale. "Constance?" küsis ta ärevalt, õrnalt tüdruku põske patsutades.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 21, 2010 13:05:29 GMT -5
Jared oli ilmunud välja ei kusagilt, seda ei olnud Everleigh oodanud. Kui poiss nende vahele läks ja CC juurde kummaruds, tundis Eve kuidas põletav viha veelgi rohkem kasvas. Viha ja verejanu polnud head komponendid ja veel vähem tuli sellest head välja, kui nad kokku panna. Eve peatus hetkeks ja vaatas pead kallutades jaremid, kuid too urises ta peale ning nõudis selgitust. Vampiiritar ei vastanud midagi, kuid krahmas järsult Jaredist kinni ja lennutas ta CCst eemale, vastu vastas seina ning järgnes poisile. "See on viimane kord, kui Constance mind tappa üritab ja sina ei tule vahele, või tapan ka sinu, peale seda kui ma su kallima tapan!" sisistas Everleigh raevunult. Sellist Eved polnud Jared kunagi näinud. Vampiiritar oli kontrolli alt väljas ja nüüd olid alles jäänud vaid jahtija instinktid.
|
|
|
Post by Jared Reynolds on Nov 21, 2010 13:22:20 GMT -5
Jared kuulis vaid lähenevaid samme. Ta arvas, et Everleigh tuli vaatama, mida ta Constance'ga teinud oli, kuid selle asemel krahmati hoopis Jared'st kinni ning lennutati väga valusalt vastu ühte seina. Üle Jared' huulte kostus vaikne hundikutsika moodi niutsatus. Ta libises mööda seina maha, jättes endast järele vaid väikse prao. Kuid juba üsna peagi oli ta püsti, olenemata valust, mis ta enda seljas tundis.
Tema pilk püsis Everleigh'l. Tütarlaps oli täiesti vihane. Jared polnud kunagi teda sellisena näinud. Ja ta teadis, et täiesti vihased vampiirid pole mitte väga toredad.. Tundmata hetkekski hirmu, kõndis ta kindlate sammudega Eve'ni, haarates tema randmeist, hoides neist väga tugevalt kinni. Ta sundis vampiiritari seina vastu taganema. "Võta end kokku!" sisistas ta vaikselt, pilk sügaval Eve' silmades. Kuid seal polnud mitte midagi.. Tühjus. Justkui tüdruk ei tunneks mitte midagi.
|
|
Constance Clarnox
Prefekt
Slytherini prefekt
I may not remember, but I always feel.
Posts: 2,711
|
Post by Constance Clarnox on Nov 21, 2010 13:27:03 GMT -5
Constance tundis, kuidas midagi teravat tema õlast välja tõmmati. Ta teadis, et on ärkvel. Kuid samas teadis ta ka seda, et on teadvuseta. Ta oli lihtsalt liiga nõrk, et enda silmi avada ning midagi lausuda. Ta tundis end jõuetuna lisaks sellele, et kogu tema keha valutas.
Tütarlaps kuulis kellegi häält. Väga tuttavat häält. Viimaks suutis ta kuidagi enda silmad avada ning vaikselt pead pöörata et näha naaklemist vampiiri ning libahundi vahel. "Jared," sosistas tütarlaps hääletult, kuid ta teadis, et too ei kuule teda. Järsku surus ta kõvemini enda silmad kinni ning ahmis valust õhku. Tema kleidisaba alt oli näha, kuidas vereloik mööda ta jalgu alla voolab. Laps oli ohus.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 21, 2010 13:48:39 GMT -5
Kui Jared temast kinni võttis ja teda seina poole tõukas astus Eve tagasi. Neidise silmis oli tuline viha ja ükskõiksus. "Võta end kokku?" küsis ta jäiselt. "Sa ei ole keegi mulle, et seda öelda, selle õiguse kaotasid siis, kui sa tema valisid," ütles Everleigh noogutades CC poole, kuid pilk ei lahkunud Jaredilt. Järsku tundis Everleigh kuidas ta silmad kipitama hakkasid. Alles nüüd hakkas tüdruk mõistma mida võivad kaasa tuua ta teod. "Constance noris seda ja üritas mind tappa, ma ei kavatse end lasta ähvardada ja veel vähem lasen ma kellegil eluga minna, kes mind üritab tappa." lisas ta jäigalt.
|
|
|
Post by Jared Reynolds on Nov 21, 2010 14:14:26 GMT -5
Jared kuulis, kuidas Constance õhku ahmis. Ta pidi kiirelt Everleigh'ga asjad ära klaarima ning vampiiritari sealt ära kihutama. Jared oleks justkui Eve silmadest janu näinud, kuid ta ei saanud lasta tal tütarlast hammustada..
Ta kuulis Everleigh' sõnu. Need tegid haiget. Rohkem, kui Jared oleks arvatagi osanud. Kuid sellegipoolest jäi ta külmaks. Ta sundis end külmaks jääma. "Lihtsalt mine ära," ütles ta vaikselt, olles sekundi pärast tagasi Constance juures. Ta vaatas teda piinatud ilmel. Hea meelega oleks tahtnud Jared selle valu endale võtta, mida ta oli Constance'le põhjustanud.
Võtnud taskust võlukepi, oli tüdruku terve käsi ja õlg juba sekundi pärast lahases. "Kõik saab korda," sosistas ta, enda sooje käsi tütarlapse jahedatele põskedele asetades. Jared võttis aeglaselt, vägagi ettevaatlikult Constance sülle, justkui kartes teda maha pillata. Kuid kõige enam kartis ta tütarlapsele veel haiget teha. Ta oli juba niigi palju Jared' pärast kannatanud.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 21, 2010 14:26:47 GMT -5
Everleigh oli kahe vahel. Ta tahtis tappa CC kuid ta ei tahtnud Jaredit tappa, olgugi, et ta seda ütles, et võib tappa. Puhas bluff. Jaredit ei oleks ta võimeline tappa ka siis, kui ta sureks janu kätte. Everleigh vaatas poisile järgi, kui too CC juurde kiirustas. Kas Jared oleks ka Eve juurde nii kiirustanud, kui Eve oleks suremas? 'Vaevalt,' mõtles Eve kibedalt. "Ma loodan, et sa kaotad ta," ütles Everleigh vaikselt. See vastas tõele. Ta tahtis et Jared tunneks samuti seda valu, mida tema tundis.
|
|
|
Post by Jared Reynolds on Nov 21, 2010 14:48:16 GMT -5
Jared tegi nagu ta poleks Everleigh sõnu kuulnudki, mis sest, et sisemiselt ta oleks peaaegu murdunud. Mis siis, kui ta Constance kaotab? Mida ta siis teeb? Arvatavasti sureks lihtsalt südamevalu kätte ära. See k õ i k oli ju TEMA süü! Kui poleks olnud teda, oleks Everleigh võib-olla isegi Constance parimaks sõbrannaks saanud.
Ilmumiseks oli Constance ilmselgelt liiga nõrk ja see teeks tema tervise ainult palju halvemaks. Seepärast ta hakkaski tuulekiirusel jooksma. Kuid kuhu? Kuhu ta oleks pidanud Constance viima? Madam Pomfrey või ühe enda tuttava juurde, kes kasutas looduslikku ravi? Just nagu tütarlaps tahaks.. Kiirelt ära otsustanud, hakkas ta tuttava juurde jooksma, üritades Constance' enda süles mitte väga liigutada.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 21, 2010 15:05:24 GMT -5
"Mida sa ootasid?" kostus jahe hääl pimedusest, mille peale Everleigh võpatas ning pööras end ringi vaadates valvsalt enda ümbrust. See hääl oli tuttav, kuid kust ta oli seda varem kuulnud? Sellele sai ta kiirelt vastuse, kui hääletutel sammudel ilmus välja ülikonnas mees, kes oli luikvalge ning vägagi võluva, kuid ohtliku olekuga. Everleigh kangestus koheselt ja palvetas et Jared oli piisavalt kaugel nendest. "Mida sa räägid?" sundis Eve end rääkima. Mees naeratas kergelt, kuid see oli kõike muud kui sõbralik naeratus. "Sa oleksid pidanud selle plika tapma, mitte heategevust mängima ja laskma libahundil ta ära viia," sõnas vampiir lähemale astudes. Eve mõtles paaniliselt mida vastata. Vampiiridele ei olnud mõtet eriti valetada, nad teadsid kohe kui valetati ning siis ei läinud asjad kuigi hästi valetajal. "Ma muretsen selle eest et plika suu peaks, sa ei pea muretsema selle pärast," vastas Everleigh rahulikult ja hakkas lahkuma, kui ta tõugati ootamatult vastu seina. "Vaata et sa teed ja hoia libahundist eemale, tuleta meelde meie kokkulepe, kui sa lõhud selle, siis sellel on karmid tagajärjed," sisistas mees siidiselt ja laskis Eve lahti, kes ei vastanud midagi enam. Rohkemate sõnadeta kadus vampiir pimedusse. Tüdruk ei liigautanud end kohe, kuid kui ta jalad piisavalt kindlad olid võttis vampiiritar üles Jaredi lõhna. Libat oli väga kerge jälitada, tuli vaid nende lõhnale järgneda.
|
|
Constance Clarnox
Prefekt
Slytherini prefekt
I may not remember, but I always feel.
Posts: 2,711
|
Post by Constance Clarnox on Nov 22, 2010 2:09:39 GMT -5
Constance tundis, kuidas ta käsi ja õlg kindlas paigas oli, kuid taaskord ei suutnud ta midagi öelda ega teha. Ta lebas jõuetult noormehe süles, kuid ta kuulis tema sõnu. Jared oli olnud liiga.... leebe. Kui tema oleks Jared'i asemel olnud, oleks ta enda armsama nimel võimeline tapma. Ta oligi selleks võimeline. Kuid muidugi ei oleks ta antud hetkel seal Everleigh'le midagi teinud. Enne oli vaja kool lõpetada ning ta ei tahtnud Marc'i lapsega riskida. Kuid ta oli seda teinud. Ta teadis, et on liiga hilja.
Need mõtted panid mööda tütarlapse kahvatuid põski pisaraid voolama. See oleks olnud nii tore, kui talle oleks see laps alles jäänud. Mis siis, et see on mehe oma, keda ta sügavalt jälestab. Mis siis, et Jared oleks ta selle tõttu ilmselt maha jätnud [kes tahab endale lapsega naist, veelgi enam - teise mehe last], olgugi, et laps oli enne Jared'ga käimahakkamist sigitatud. Tal oleks olnud keegi, kelle nimel psivalt võidelda kartmata, et too teda kellegi teise pärast maha jätab. Muidugi poleks ta lasknud tal kohtuda enda isaga - enne oleks CC surnud.
Kuid nüüd tundis ta, kuidas ta oli sellele väiksekesele viga teinud ning see tegi talle haiget. Kunagi varem ei olnud ta kedagi mõrvanud ning nüüd oli tal tunne, et ta tapab omaenda lapse. Kas on veel kuidagi võimalik teda päästa? Ei. Constance ei hakanudki sellest unistama. Ta vihkas unistusi ning oli realist. Ta teadis, et löök oli liiga tugev olnud. Ta teadis, et pole enam mingit võimalust tagasi liikuda. Ja see kõik oli TEMA süü!
Slytherinlase huulte vahelt kostus õhkõrn valuoie, kui ta enda põske vastu libahundi rinda surus, ise endiselt tema süles loksudes. Jared oli nii soe. Ja oi, kuidas ta hetkel vajas tema tuge. Ta oli armastanud ainult kaht inimest ning üks neist polnud sündinudki. Ning juba ta kaotas ta, olgugi, et sai teadmist tema olemasolust nautida kõigest pool nädalat. "Laps," sosistas tütarlaps viimaks, kuid ei avanud enda silmi. Tema lumivalgest kleidist polnud enam midagi järgi. See oli verine, määrdunud ning räbaldunud. Tütarlaps oleks justkui suurest lahingust välja karanud. Mille võitjaks oli Eve. Ning enam ei jaksanud Constance pingutada, et sõda võita. Ta lihtsalt ei näinud sel mingit mõtet...
|
|