Where is my mind?

[Constance Clarnox]

Ühel õhtusel ajal avanes Astronoomia torni uks ning sellesse astus Samara. Nagu alati, oli ka seekord neidis varjudesse ja sünguse rüppe vajunud, heitmata sellele suuremat tähelepanu.
Suundunud akna juurde, avas ta selle ning jäi mõtlikult sellest välja vaatama.

[David Fox]

Uks avanes ning kõige esimesena astus sisse väike hundiutsikas, kes huvitatult ringi nuuskima hakkas. Ning viimaks jõudis Hundi omanik samuti astronoomia torni kus ta ukse oma järel sulges ja käed taskusse libistanud, astus ta edasi. "Tere Samara," lausus ta vaikselt. Prefekt ei pidanud selle jaoks, et tüdrukut ära tundma pilkugi tõstma. Ta oli tüdruku verelõhnaga tookord nii ära harjunud ja selle omaks võtnud. Hundikutsikas hakkas vaikselt ja püüdlikult klähvima kui ta koolivanema avastas.

[Constance Clarnox]

Samara pööras enda pilgu ümber, vaadates nüüd Davidi poole. "David," sõnas neidis viisakalt, libistades seejärel enda silmad klähvivale kutsikale. "Hunt," pomises neidis, kükitades nüüd ning sirutades käe ette. Ta teadis, et võib vabalt saada nüüd hammustada. Ilmselt oli loom juba liigagi Davidiga harjunud.

[David Fox]

David noogutas ning istus aknalauale, olles näoga Hundi poole, kes ei hammustanudki tüdrukut. "Ta on inimestega nii väga harjunud," lausus ta vaikselt. Vahel ronib loom isegi kellegi teise kohale voodil ning ei lähe ära enne kui midagi vastu saab. Kummardunud, korjas ta kutsika üles ja asetas ta enda kõrvale istuma. "Kuidas sul läinud on?" tundis noormees huvi, pöördudes Samarat vaatama.

[Constance Clarnox]

Samara naeratas, kui kuulis, et Hunt oli inimestega juba harjunud. Paitanud õrnalt looma koonu, jälgis neidis silmadega Davidi istumist aknalauale. Kui too looma enda kõrvale võttis, sutsas tütarlaps koheselt enda käe taskusse. "Vaikselt," tunnistas näitsik slytherinlase küsimuse peale, heites kiire pilgu aknast välja. Viimasel ajal ei olnud ta tõesti imekombel üheltki slytherinlaselt pidanud punkte maha võtma.