Patrull.

[Constance Clarnox]

Kell hakkas juba pool üheksa näitama, kui lossi suured rasked uksed avanesid ning välja astus pikka kasvu noor musta kandev neiu. Tema ronkmustad juuksed vooglesid õrnalt tuule käes ta seljal, kui ta suuna Keelatud Metsa poole võttis, käed sügavale taskusse surutud. Jõudnud sinna, istus tütarlaps metsa ääres oleva suure tamme vastu maha ning langetas väsinuna enda pea kätele.

[Eric J. Quinn]

Eric kõndis patrullides mööda metsaserva. Ta kustutas vahepeal oma suitsu ära ja kõndis edasi. Korra silmi sügades oleks ta äärepealt kivi otsa koperdanud, aga õnneks suutis õigel hetkel silmade sügamise lõpetada. Viimaks nägi nooruk eemal üht tumedat kuju. Polnud just aru saada, kes see oli aga kuu valgustas õnneks piisavalt, et öelda, et too oli tüdruk. Jackson kõndis vaikselt lähemale. "Väsinud?" küsis ta lõpuks kuju kõrval seistes.

[Constance Clarnox]

Samara võpatas järsult ning imekiirelt tõusis ta püsti, vaadates prefektile otsa. "Eric," sõnas ta hingeldades. Ta neelatas ning manas lõpuks näole argliku naeratuse, mis talle omane ei olnud. Samara oli olnud tavaliselt julge ning jõuline, kuid praegu tundis ta end justkui viieaastane tüdruk. "Na..natuke. Kuid see ei anna põhjust veel ehmatamiseks," sõnas koolivanem trotslikult, naeratades peagi sõbralikult.

[Eric J. Quinn]

Eric muigas ja sasis kergelt juukseid. "Palun vabandust siis," lausus ta ja naeratas armsalt. Noormees vaatas korra ringi ja surus siis käed oma paksu pusa taskutesse. "Väike patrull?" küsis ta, oletades et vastus on jaatav.

[Constance Clarnox]

Jõudnud end veidi koguneda, noogutas tütarlaps nõtkelt peaga, nagu noormees oli ilmselt ka arvanud. "Kuid sa ise?" päris ta lõpuks, kui süda oli normaalses rütmis käima hakanud, jätmata enam lööke vahele. Koolivanem toetas end mugavalt vastu selja taga olevat puud ning surus enda jahedad käed taskutesse. "Ka patrullid või on sellel mingi muu põhjus? Noh, praegu on siin, järve ääres, ju üpriski ilus." Neid heitis hetkekt enda pilgu sillerdavale järvele, millelt kuu vastu peegeldus, jättes sellise mulje, nagu oleks ka see paik võlutud nagu Suur Saal enda laega.

[Eric J. Quinn]

"Patrullin," ütles Eric algul. Kui Samara rääkis, aga sellest, et siin oli ju nii ilus ja värki siis puhkes ta kergelt naerma. "Okei, tunnistan mul oli ka väga suur tahtmine tulla õue seda ilu nautima," tõdes Jackson siis ja naeratas.
"Kedagi vahele ka oled juba võtnud või?" küsis noormees.

[Constance Clarnox]

Samara kortsutas hetkeks kulmu, kui noormees naerma hakkas, sest ta millegipärast aimas, et too naerab tema üle. Noormees oli ju slytherinlane ja neidis oli veel veidi umbusklik ja ettevaatlik. "Ei ole veel. Noh, mitte täna," sõnas neidis ning hetkeks muutusid ta silmad kaugeks, kui ta meenutas noid slytherinlasi, kes mõni päev tagasi talle kividega äsasid, kui koolivanem üritas neid lossi ajada.

[Eric J. Quinn]

"Vahepeal minu maja omadega probleeme on olnud?" küsis Eric tõsinedes. Tegelikult oli ta absoluutselt kindel, et oli küll, kuna Slytherinlased vihkasid Gryffindorlasi. Eric oli üks väga väga vähestest, kes ei vihanud Gryffindorlasi. Tema arust olid nad tegelikult isegi vägagi toredad inimesed.

[Constance Clarnox]

Samara tundis, kuidas ta hääl õrnalt kähedaks läheb. "On," pomises ta lõpuks. "Nad ei allunud mu korraldustele ning austusest sinu vastu, ei hakanud ma seekord punkte ka maha võtma." [/color]

[Eric J. Quinn]

"Suva see mina. Pealegi see majakarikas on ka mingil moel väga mõtetu asi. Lihtsalt mingi auhind korralikkuse ja tarkuse eest. Savi see.. Kui mu maja omad vahel teid Gryffindorlasi või Hufflepuffe narrivad siis mul on ausalt endal vahel selline tunne, et lööks nad mättasse," lausus Eric ja ohkas siis silmipööritades. See oli täiesti tõsi. Ta ei arvanud majakarikast eriti midagi ja oma maja käitumist ta üldse vihkas ja samas tundis ta ka end kuidagi veidralt seal majas. Noormees ei sobinud sinna enda arust küll üldse, aga arvatavasti oli esivanemate maja tegelikkusest üle.

[Constance Clarnox]

Eric suutis Samarat aina rohkem üllatada, kuid siiski oli tal noormehe jutust hea meel ning seda oli ka tema näost näha - tema smaragdrohelised silmad lõid särama ning suule tekkis lai naeratus. "Siis teinekord ma end tagasi ei hoia," sõnas tütarlaps, ise mõeldes, et tal poleks olnud midagi selle vastu, kui Snape'i veel korra ka tunniväliselt näha. Olgugi, et Snape oli sama tõrges, kui alati.

[Eric J. Quinn]

"Tõesti ära hoia," ütles Eric ja naeratas. "Arvatavasti sa mõtled juba, et wtf, mingi väga Gryffide ja Huffide lembeline Slytherinlane. Asi on lihtsalt selles, et mu ema oli Hufflepuffis ja seega ma polegi nii vaenulik, nagu need teised oinad meie majas," lausus Jack ja turtsatas.

[Constance Clarnox]

Samara kortsutas veidi enda kulmu. Talle uskus korraks, et noormees kuulis ta mõtteid. Lõpuks aga raputas ta enda pead ning sõnas muigega: "Ma olen kindel, et igas hulgas on üks must lammas."

[Eric J. Quinn]

"Jaah, väga võimalik," lausus Jackson ja muigas kergelt. Ta jäi järsku väga vaikseks ja mõtlikuks.