Post by Mikaela Jones on Nov 2, 2010 15:02:17 GMT -5
Väike tüdruk, kellel nimeks Mikaela, kuid keda hüüti Mikaks, sammus uhkelt koos enda ema ja isaga mööda Diagoni tänavaid. Neil oli käes juba palju palju kotte ja pakke, mis olid täidetud erinevate kooliasjadega, sest Mikal pidi järgmine nädal algama tema esimene kooliaasta Sigatüükas.
Viimaseks poeks olid ema ja isa nimelt jätnud Ollivanderi võlukepipoe, sest nad mäletasid veel seda aega, kui ise seal enda elu ühe lahedaima hetke olid veetnud. Lapsele võlukepi ostmine oli väga suur ja tähtis sündmus.
Isa lükkas ukse lahti ning väike tüdruk ja tema ema sisenesid poodi, seejärel läks ka mees ise. Mikaela tundis nii uhkes poes veidike hirmugi ja aukartust mehe ees, kes leti taga seisis ja läbitungiva pilguga nüüd tüdrukule otsa vaatas. Ema ja isa tervitasid vana meest, kuid Mikaela jäi siiski isa seljatagant välja piiluma. Tavaliselt oli ta julge ja ruttas igalepoole ettevaatamata, kuid seekord tundis ta ennast tõesti arana.
Isa lükkas aga tüdruku leti juurde ning vana mees, kellel nimeks Ollivander, kadus taharuumi, tulles tagasi kolme karbiga.
Mikaela pidi nendes olevaid võlukeppe proovima, kuid ta ei tundnud midagi erilist, kõigest tavalised puutokid..tema jaoks. Kuid kindlasti suurepärased võlukepid kellegi teise jaoks.
Ollivander vajus korraks mõttesse ning võttis siis sealt samast, enda seljatagant riiulilt ühe hõbedase karbi ning avas selle. Mikaela silmad läksid suureks, kui ta seda nägi. See oli kindlasti kõige ilusama välimusega võlukepp, mida ta näinud oli. See oli musta värvi, kuid läikega, jäik ning sinna sisse oli hõbedaga graveeritud mingi imeilus muster. Tüdruk võttis selle kätte ning kohe läbis tema keha värin. Ta oleks peaagu võlukepi käest pillanud, kuid suutis siiski sõrmed kõvemini ümber selle suruda. Ta võpatas, sest Ollivaned oli just hüüatanud: "suurepärane!" Mikaela naeratas, isa maksis lapse ostu eest ning soovinud Ollivanderile head päeva, pöördus perekond lahkuma.
Viimaseks poeks olid ema ja isa nimelt jätnud Ollivanderi võlukepipoe, sest nad mäletasid veel seda aega, kui ise seal enda elu ühe lahedaima hetke olid veetnud. Lapsele võlukepi ostmine oli väga suur ja tähtis sündmus.
Isa lükkas ukse lahti ning väike tüdruk ja tema ema sisenesid poodi, seejärel läks ka mees ise. Mikaela tundis nii uhkes poes veidike hirmugi ja aukartust mehe ees, kes leti taga seisis ja läbitungiva pilguga nüüd tüdrukule otsa vaatas. Ema ja isa tervitasid vana meest, kuid Mikaela jäi siiski isa seljatagant välja piiluma. Tavaliselt oli ta julge ja ruttas igalepoole ettevaatamata, kuid seekord tundis ta ennast tõesti arana.
Isa lükkas aga tüdruku leti juurde ning vana mees, kellel nimeks Ollivander, kadus taharuumi, tulles tagasi kolme karbiga.
Mikaela pidi nendes olevaid võlukeppe proovima, kuid ta ei tundnud midagi erilist, kõigest tavalised puutokid..tema jaoks. Kuid kindlasti suurepärased võlukepid kellegi teise jaoks.
Ollivander vajus korraks mõttesse ning võttis siis sealt samast, enda seljatagant riiulilt ühe hõbedase karbi ning avas selle. Mikaela silmad läksid suureks, kui ta seda nägi. See oli kindlasti kõige ilusama välimusega võlukepp, mida ta näinud oli. See oli musta värvi, kuid läikega, jäik ning sinna sisse oli hõbedaga graveeritud mingi imeilus muster. Tüdruk võttis selle kätte ning kohe läbis tema keha värin. Ta oleks peaagu võlukepi käest pillanud, kuid suutis siiski sõrmed kõvemini ümber selle suruda. Ta võpatas, sest Ollivaned oli just hüüatanud: "suurepärane!" Mikaela naeratas, isa maksis lapse ostu eest ning soovinud Ollivanderile head päeva, pöördus perekond lahkuma.
