Constance Clarnox
Prefekt
Slytherini prefekt
I may not remember, but I always feel.
Posts: 2,711
|
Post by Constance Clarnox on Nov 3, 2010 8:09:47 GMT -5
Sigatüüka uue semestri esimene päev, mil oli olnud pidulik õhtusöök ning professor Dumbledore'i kõne, oli nüüdseks läbi saanud ning enamik õpilasi suundusid koheselt enda magamistubadesse, et korralikult und välja puhata. Kõik, kuid mitte Constance, kes ootas kuni Suur Saal on inimestest lage, tõusis seejärel Slytherini laua äärest püsti ning suundus seejärel saalist välja.
Ta kõndis läbi vestibüüli kuni jõudis suure kahe poolega ukse juurde, mis juhatas lossist välja. Astunud uste vahelt välja, vaatas ta esmalt ringi. Tal oli olnud õigus, polnud kedagi liikvel. Seda ta vähemalt arvas, sest kedagi ei olnud näha.
Rahulolevalt astus ta viimaks mõned sammud, suundudes eemal oleva roosiaia poole. Talle meeldis seal jalutada ning praegu oli ilm ka selleks sobilik (suur kettataoline kuu naeratas laialt vastu, valgustades ümbruse ning taevas sirasid tuhanded tähed, pilgutades justkui kelmikalt ning julgustavalt silma).
Jõudnud viimaks roosiaeda, lükkas prefekt enda näo ette tekkivad veripunased juuksed kõrvale ning hakkas vaikselt mingit viisikest ümisedes suurte roosipõõsaste vahel jalutama, ise endamisi kindel olles, et nende lillede hoolitsemiseks on kindlasti kasutatud maagiat.
|
|
|
Post by Christopher James Wilion on Nov 3, 2010 12:23:04 GMT -5
"Ma arvasingi, et ma su siit leian," lausus Chris naeratades ning astus varjudest välja. Ta ei teadnudki, mida ta siin täpselt tegi või mis põhjustel oli ta äkitselt otsustanud tornist alla tulla ning roosiaeda. Võib-olla soovis ta seda kummalist ning paeluvat neidu leida. Christopher ei saanud eitada, et suvel mõnda tema unenäosse ei olnud segunenud too punaste juustega realistist neiu.
Kuid nüüd seisis James ning ei olnudki täpselt kindel, mida ta tegema oleks pidanud.
|
|
Constance Clarnox
Prefekt
Slytherini prefekt
I may not remember, but I always feel.
Posts: 2,711
|
Post by Constance Clarnox on Nov 4, 2010 8:46:44 GMT -5
Kuuldes kellegi häält end kõnetamas, võpatas Constance märgatavalt ning veripunane hiiglasliku õiega roos, mille ta enne noormehe tulemist murdnud oli, kukkus tema haprade sõrmede vahelt maha. Tüdruk ei pööranud sellele aga tähelepanu, vaid vaatas üle enda õla tuttavliku hääle suunas ning ta ei suutnud takistada naeratust enda huulile ilmumast.
Lõpuks pööras ta end täiesti ringi ning kummardus kergelt, võttes maast roosiõie taas enda sõrmede vahele. "Ja miks nii?" päris prefekt kulme kergitades, seirates enda helehallide silmadega noormehe nägu. Kuidas ta teda küll igatsenud oli! Tõsi, nad olid terve suvi kirjavahetuses olnud, kuid neidisele tundus, et need kirjad muutusid iga hetkega aina sügavama sisuliseks ning oli, millest mõelda.
Muidugi ei tunnistanud CC endale midagi, veelvähem enda sõbrale, keda ta oli terve enda elu tundnud. Nii oli parem. "Miks sa üldse siin oled, mitte ei puhka end väsitavast reisist?" päris slytherinlane tasakaalukalt, seirates altkulmu, kuid sellegi poolest ilmselge huviga noormeest.
|
|
|
Post by Christopher James Wilion on Nov 4, 2010 13:20:29 GMT -5
Chrisile meenusid kõik need kirjad mida nad üksteisele saatnud olid. Need olid olnud tihti tema päevade tipphetked kui öökull saabus koos oodatud kirjaga. Nüüd ei pidanud nad enam öökulli vahendusel suhtlema.
Noormees kehitas õlgu ning jälgis lille neiu käes. See sobib tüdruku peenikeste sõrmede vahele valatult. Justkui see kuuluks sinna, kuid tegelikult kuuluski. "See tundus.. kohana kuhu sa tuleksid," vastas noormees viimaks. See tundus vähemalt tema jaoks mõistliku põhjusena. Roosiaed tundus kuidagi sellele neiule iseloomulik.
CC küsimus aga pani aga noormeest tahtmatult kulme kergitama. Mis oleks loogiline põhjus, et neiule mitte otse ja sirgelt öelda, et ainus põhjus, miks ta arvatavasti praegu oma majakaaslastega tornis ei lõbutse ongi tema ja soov neidu näha. "Ma tulin lihtsalt jalutama," üritas noormees valetada. "Ja sina?"
|
|
Constance Clarnox
Prefekt
Slytherini prefekt
I may not remember, but I always feel.
Posts: 2,711
|
Post by Constance Clarnox on Nov 4, 2010 13:27:28 GMT -5
CC ei saanud eitada, et oli väga kummaline rääkida noormehega üle nii pika aja silmast silma. Võib-olla ta lausa igatses seda ootusärevust, mis tekkis pärast kirja saatmist. Alati oli ta endamisi mõelnud, kui ruttu saab Chris tema kirja kätte ning millal ta vastuse saaab. Ta lootis alati pikki ning sisukaid kirju saada ning need oli ta ka enamasti saanud.
Kuid sellegi poolest oli nii tore näha noormeest. Ta võis lausa vanduda, et ta tunneb noormehe tuttavlikku lõhna, mis talle nii väga meeldis. Muidugi ei teinud ta selle kohta teist nägugi. Tema ilme oli endiselt rahulik ning tasakaalukas, kui ta poissi enda silmadega piidles.
Võib-olla tõesti oleks roosiaed olnud koht, kus oleks võinud Constance'i kohata. Kuid sellegi poolest oli neiul veider kohata seal noormeest ning seda just sellisel ajal - vast pärast Sigatüükasse saabumist ning õhtusöögi lõpetamist. "Ma tulin ka....jalutama," lausus tütarlaps veidi käheda häälega langetades hetkeks enda pilgu taaskord roosile, mida ta sõrmede vahel keerutas.
|
|
|
Post by Christopher James Wilion on Nov 7, 2010 12:09:43 GMT -5
Chris muigas ning astus tüdrukule veel lähedamale. Ta täpselt ei teadnudki, mida ta tegema oleks pidanud kuid see tundus kõige parima mõttena, astuda tüdrukule lihtsalt lähemale. Tema tumedad silmad sädelesid kavalalt ning tundus, et viimane aasta saab olema suurepärane, sest CC oli olemas.
|
|
Constance Clarnox
Prefekt
Slytherini prefekt
I may not remember, but I always feel.
Posts: 2,711
|
Post by Constance Clarnox on Nov 7, 2010 12:48:12 GMT -5
Tütarlaps seiras enda uudishimuliku pilguga noormeest, kes talle julgelt lähemale sammus. Miks, seda tütarlaps ei teadnud. Sellegi poolest ta ei taganenud, vaid vaatas vapralt sõbrale otsa, silmis igatsus kuid samaaegselt ka ärevus.
Viimaks oli ta aga sunnitud sellegi poolest enda pilgu langetama ning kergelt naerma pahvatama.
|
|
|
Post by Christopher James Wilion on Nov 8, 2010 13:00:22 GMT -5
"Mida sa naerad?" küsis noormees, kui kuulis, kuidas neiu naerma pahvatas. See oli nii tütarlapselik, ent ometi, pidi noormees küsima, miks tüdruk seda tegi. Oli lihtne neiu käest seda küsida, võib-olla kellegi teise käest oleks ta peljanud seda küsida, ent neiu käest mitte.
|
|
Constance Clarnox
Prefekt
Slytherini prefekt
I may not remember, but I always feel.
Posts: 2,711
|
Post by Constance Clarnox on Nov 8, 2010 13:04:23 GMT -5
Constance muutus koheselt taaskord tõsiseks, kui ta noormehe küsimust kuulis. Ta tõstis enda pilgu ning seiras noormehe nägu, mida ta juba aastaid teadis, kuid mis sellegi poolest koguaeg muutus - vanemaks ning küpsemaks ning neidis ei saanud salata, et ka nägusamaks.
"See on lihtsalt veider," sõnas neidis viimaks, tasaselt naeratades. "Et noh.. see, kuidas me nüüd käitume, olgugi, et meie kirjad olid sellised nagu nad olid." Neidis teadis, et ta ei pea selgitama. Wilion mõistis seda niigi.
|
|
|
Post by Christopher James Wilion on Nov 8, 2010 13:14:40 GMT -5
CJ pööritas kavalalt silmi, astudes veel sammu näitsikule vastu. Kui palju öid oli ta igatsenud kuulda seda tuttavat häält, kui palju päevi oli ta lugenud, et saaks kooli, et näeks tüdrukut! Ja nüüd oli ta siin! Vaid mõne sammu kaugusel temast ning noormees enam ei osanud otsustada, et mida ta tegema peaks või kuidas olema või kuidas astuma.
"Võib-olla," arutles noormees muigega "on taaskohtumise rõõm nõnda suur, et me ei oskagi enam käituda?" Vähemalt James tundis küll nii, et ta ei oska näitsikuga enam käituda, sest ta oli nii palju hetki viitnud mõeldes sellele kuidas nad kohtuvad.
|
|
Constance Clarnox
Prefekt
Slytherini prefekt
I may not remember, but I always feel.
Posts: 2,711
|
Post by Constance Clarnox on Nov 8, 2010 13:21:03 GMT -5
Constance ei taganenud, olgugi, et ta mõistus käskis seda teha. Sellised asjad ei saanud kunagi midagi head tähendada ning tegelikult ta ei teadnudki, kuidas tuleks käituda. Ta kuulas enda sisemust, kes käskis edasi liikumatult püsida ning noormeest jälgida. See paelus neidu ning tekitas temas veidra tunde. Justkui ta näeks und.
Tütarlaps ei suutnud eemale peletada muiet, mis tema huulile ikka ja jälle kippus, kui ta James'i sõnu kuulas. "Võib-olla tõesti," sõnas neidis, hoides end väga tagasi, et praegu oma sõbra sülle joosta ning teda emmata. Ta ei saanud tormakalt käituda. Mida Chris sellest arvaks....
|
|
|
Post by Christopher James Wilion on Nov 14, 2010 5:44:44 GMT -5
Chris naeratas lihtsalt ning astus veel sammu näitsikule lähemale. Tüdruku embamine tundus nii loomulik, ent ometi noormees ei olnud kindel, kas ta peaks seda tegema või mitte. Nad olid alati käitunud nii korralikult, hästi tsivilisateeritult.
"Mis see aasta huvitav juhtuma hakkab?" uuris noormees, et peletada eemale vaikust.
|
|
Constance Clarnox
Prefekt
Slytherini prefekt
I may not remember, but I always feel.
Posts: 2,711
|
Post by Constance Clarnox on Nov 14, 2010 6:09:56 GMT -5
Tüdruk lükkas eemale kõik mõtted vaid naeratas säravalt sõbrale, kui oli kuulnud tema küsimust. Ta teadis, et see aasta tuleb tegus ning väga palju tuli pingutada. Ees ootasid ju kõik eksamid ning nende läbimine oli tüdruku jaoks antud hetkel kõige tähtsam.
"Ah, tead küll, tavaline," sõnas tüdruk hooletult õlgu kehitades.
|
|
|
Post by Christopher James Wilion on Nov 14, 2010 6:16:28 GMT -5
Chris naeratas. "Mitte päris," lausus noormees naeratades "me lõpetame!" Olgu, see oli tõsi tõesti. Nad hakkavad koos lõpetama!Eksamid ja kõik muu tundus tegelikult veel nii kaugel, ent ometi nii lähedal.
|
|
Constance Clarnox
Prefekt
Slytherini prefekt
I may not remember, but I always feel.
Posts: 2,711
|
Post by Constance Clarnox on Nov 14, 2010 6:27:40 GMT -5
Tüdruk ohkas vaikselt ning langetas enda pilgu. Tal polnud õrna aimugi, mida ta pärast kooli lõppu tegema oleks pidanud hakkama. Üks asi oli kindel - koju ta tagasi minna ei tahtnud. Ta ei saanud enda perekonnaga, eriti õega, üldse läbi. Ta tahtis endale head töökohta. Rohkemast ei osanud neid unistada.
"Ära parem meenuta mulle seda," sõnas slytherinlane maad silmitsedes. Viimaks sules ta enda silmad ning ohkas sügavalt sisse. Tema jaoks oli tulevik teadmatust ning seda ei saanud ta salata.
|
|