Õhtul metsaääres.

[Jyrki B. Sulonen]

Jyrki väljus koolimajast ning võttis suuna metsa poole. Tal oli vaja sellest kärast eemale saada, et veidi mõelda ning omaette olla.
Noormees kõndis kindlal sammul edasi, taga kergelt lehvimas pikk must nahkmantel, mille hõlmad olid lahti ja paljastasid musta värvi triiksärgi ning musta värvi nahkpüksid. Peale selle olid tal ka jalas rasked musta värvi tanksaapad.
Vaadates näole langevate mustade juuste vahelt ringi kõndis ta kuni metsaservani, kus ta hoogu aeglustas ja siis asja rahulikult võttis. Ta kõndis mõnda aega mööda metsaserva, võttes taskust välja ka suitsupaki ja zippo, et pista üks sigaret huulte vahele ning läita selle otsa. See tehtud, pistis ta paki ja zippo tagasi tasku ning kõndis edasi, tõmmates ka mõned mahvid.

Peale juba mõnda aega jalutamist mööda metsaäärt võttis ta istet ühel suuremal kivil, mis jäi niimoodi paari puu varju, et see polnud päriselt metsas sees, aga Jyrkit, kes sellel istus polnud näha enne kui sinna üsna juurde kõndida. See oli hea koht, kus märkamatult olla, sest nooruk ei uskunud, et keegi hakkaks sinna minema just selleks, et näha, kas keegi seal on. Pealegi polnud veel ka öörahu käes. Selleni oli veel parajalt aega. Mitte küll üüratult tundide viisi, aga siiski piisavalt.
Siiski oli aga pime. Taevas oli tumesinine, pea, et mustjas ning selles sätendasid säravad tähed ning järve kohal paistis ka kuu, mis ümbrust veidi valgustas. Polnud veel täiskuu aga sellele hakkas see lähenema küll.

Jyrkile meeldis selline mõnus pimedus. See oli rahulik ja tohutult kaunis. Paljudele inimestele ei meeldinud öösel ringi töllata ja see oli ka väga hea pluss, sest Jyrkile see meeldis ning üksinda või siis meeldiva kaaslasega oli see palju talutavam kui siis kui juhtus väljas olema palju inimesi. Rahvarohked massid olid tüütavad ja nende seas olemine oli kuidagi energiat võttev ning pead valutama panev. See polnud üldse positiivne. Vähemalt mitte siis kui sa tõesti tahtsid lihtsalt rahulikult ja vaikuses olla.
Peale selle rahu leidis Bradley, et öö oli ka tõesti ilus. Kõik nägi välja kuidagi salapärasem ja kaunim kui päevavalguses. Sa ei võinud kunagi teada, kas see siluett seal kaugel oli pärisinimene, kes ringi jalutas või hoopis sinu vaimusilmas ette kujutatud kujutis. See oli lausa, et maagiline.

[Lovena C. December]

Ot, mind pole veel klasside suhtes kõrgemale tõstetud, kuigi loodan, et see varsti juhtub. Loodan, et see pisiasi ei häiri (;

Oli lausa häiriv, kuivõrd rahvastatuks muutus puhketuba õhtusel ajal. Tekkis moment, kui kõik kokku juhtusid. Kellelgi polnud midagi teha, koolipäev oli läbi, enamik õppetükid tehtud. Ning magama samuti ei soovitud minna. Seega lihtsalt istuti puhketoas, räägiti, naerdi, mängiti malet või midagi muud selle sarnast. Lovena jaoks oli see lausa häirivalt kärarikas. Enamasti kannatas ta kõik kuidagi ära, kuid täna õhtul näis talle mingil hetkel, nagu tema pea hakkaks lõhkema, eriti veel peale seda, kui oli sunnitud kuulama klassiõe juttu millestki, mis teda tegelikkuses absoluutselt ei huvitanudki.

Lossi uksest välja sumedasse õhtusse pääsenud, hingas kuuendik sügavalt sisse, nautides jahedat ja kergelt niisket õhku, mis pea mõnusalt klaariks lõi ning tukslevat valu leevendas. Sumin, mis oli teda saatnud puhketoast saati, kuni lossi tammepuust peaukseni, vaikis ja selle asemel täitis tema kõrvu vaikus, mida segasid kohati vaid õhtused hääled - tuule õrn jahe vihin, öökulli huiked kuskilt kaugelt, Musta Järve vee loksumine vaikselt vastu kivikesi, Tumeda Laane puude okste kokkupuutumisel tekkiv vaikne praksumine. Selle viimase poole Vera oma sammud seadiski.

Ravenclawlase tumepruunid juuksed olid kuklale hobusesabasse seotud. Kunagi hommikul oli tegu olnud üsna rangelt korraliku soenguga, kuid õhtuks olid juba mitmed salgud sealt patsist välja pääsenud, muutes selle ilmet kergemaks ning vähem tugevaks. Kehakateteks kandis neidis tumehalle teksapükse ja musta tagi, mille alt paistis valge pluusi äär. Kaela ümber rippus üsna lõdvalt tema maja värvides sall ning jalavarjudeks olid seekord mugavad ning kulunud ilmega ketsid, mille väljavahetamis aeg oli nähtavasti peagi käes. Näis, nagu oleks ainult mingi ime hoidnud nende taldasid juba läbi kulumast, kuna need ei näinud tõepoolest just eriti uued välja.

Jõudes viimaks metsapervele, hakkas Lovena mööda selle äärt edasi liikuma. Tal poleks midagi olnud selle vastu ka veidikeseks puude varju lipsata, kuid tajus siiski veel, et oli liialt nähtaval kohal selle tegemiseks. Puhketoa ning paari professori kabineti aknad olid pööratud just täpselt sellele tukakesele metsast ja ta ei soovinud riskida, kuigi ega see teda eriliselt ka ei puudutanud.

Ühtegi hinge ei näinud ümbruses olevat, kui välja arvata üksikud linnud, kes taevalaotuses lendlesid, lastes seal kõrgemal oleval tugeval tuulel ennast järjest kaugemale maapinnast kanda. Chaquell ise muidugi ei nautinud lendamist. Polnud seda kunagi teinud. Tema oli liialt maa küljes kinni. Ja nii oligi hea.

[Jyrki B. Sulonen]

Jyrki istus oma kivikesel edasi ja tõmbas suitsu. Õhtu oli kena ja mitte liialt külm. Rahu valdas noormeest kui ta silmitses taevas olevaid tähekesi, mis olid arvatavasti miljoneid aastaid vanad ning targemad kui ükski hingeline või mittehingeline siin maailmas, teades kõiki saladusi ja nähes kõike.
Tolle nooruki arust olid tähed ja ka muudki asjad, mis olid väga vanad huvitavad. Võimalik, et nad ei teadnud küll palju, aga siiski teadsid palju. Need tundusid ka vägagi salapärastena. Või noh tegelikult võis ju ükskõik, mis asi tunduda salapärasena kui ta vaid mõelda sellisesse punkti, mil ta tunduski salapärane.

Mõeldes neid mõtteid tõmbas Bradley ka viimase mahvi oma sigaretist ja tõusis, et kuhugi poole veel liikuda. Rahulikult hakkas ta mööda metsaserva jälle edasi kõndima, panemata ümbrust tähelegi, sest oli niivõrd kinni oma mõtetes. Noormees kõndis mõnda aega edasi ja edasi kuni kõndis kellelegi otsa ja püüdis siis raskustega tasakaalu tagasi saada, mida ta ka õnneks sai ja vaatas siis, kellele või millele ta otsa oli kõndinud. Selleks kellekski juhtus olema üks tüdruk. "Ma palun nii väga vabandust, ega te haiget ei saanud?" vabandas ja küsis Jyrki koheselt murelikkusega.

[Lovena C. December]

Värske ja jahe õhk oli nüüd peaaegu täielikult kaotanud Lovena peavalu ning udu, mis ennist tema mõtete ümber olnud oli, oli nüüd hajunud. Laused, ideed, mõtteviivud liikusid rahulikult ning voolavalt tema peas, kui tütarlaps käed teksade taskutesse surus ja oma pilku tumeda metsapool hoidis. Ta teadis, et see seal pool oli keelatud ala, kuid see polnud teda kunagi peiutanud.

Järgmisel hetkel katkes ravenclawlase mõttelõng, kui ta korraga vastu mingisugust ei-kusagilt tekkinud takistust põrkus ning tagasi koperdas, olles äärepealt maha siruli lennanud. Kuidagi õnnestus Chadiel siiski tasakaalu hoida ja tema silmad suundusid hämaruses noormehe poole, kes nüüd vabandas. See oli tavatu, et tüdruk kuskil kellelegi otsa kõndis, või et talle otsa kõnniti. Nii laiali polnud ta pea veel kunagi varem olnud, kuid nagu öeldakse: kunagi on ikka esimene kord.

"Kõik on korras," kinnitas Lovena, langetades enda vasaku käe paremalt õlalt, mis oli kõige tugevama löögi saanud, tegemata välja kergest tuikest, "Vähemalt minuga." Kuuendik kallutas pead veidikene viltu, hallikasrohekad silmad pööratud noormehele. Ta teadis, et oli toda näinud varem koolipeal, kuid vähe usutav, et temaga suhelnud oli. Lovena polnud just eriti suhtlemisaldis ning ei vajanud pidevalt tutvusi, seega oli tal vaid mõni hea sõber ja needki oma majakaaslaste hulgast. "Jäid ka terveks ikka?"