|
Post by Nathaniel D. Riddle on Nov 7, 2010 14:04:20 GMT -5
Nathaniel, kes oli taas pilgu tõstnud, et tüdrukut jälgida, kergitas kulmu, kui tüdruk järsku kokku kukkus. Nojah, ta oli küll kaugel, aga ta sai iga kell aru, kui inimene lihtsalt kukkus. Ta ohkas, toppis raamatu kotti ning läks kivi juurde. Jah, minestus. "Lahedad inimesed. Kui palju ma neid päästma pean?" küsis ta iseendalt, kui kivi kõrvale kükitas ning meenutas, mida minestuse korral tegema pidi.[/color]
|
|
|
Post by Sophie Betty Awell on Nov 7, 2010 14:15:03 GMT -5
Sophie, kes tegelikult ju ei teadnud, mis toimus, hakkas vaikselt toibuma. Näitsik avas aeglaselt silmad ja üritas pilku fokusseerida. Ta oleks tahtnud karjuda, kui nägi Nate enda kõrval seismas. Vastik, vastik. "Mu pea," oiatas ta vaikselt ja liigutas vasaku käe aeglaselt pea juurde, et seal asetsevat suurt muhku katsuda. "Veri," pomises ta, kui oli käe tagasi tõmmanud. Neidis surus sõrmed kokku ja minestas uuesti. Tundus, et see hakkas juba ebameeldivaks harjumuseks saama.
|
|
|
Post by Nathaniel D. Riddle on Nov 7, 2010 14:20:30 GMT -5
Käige per**e, tegelt ka. Toredad eided. Nathaniel ajas ennast püsti ning võttis võlukepi. Ta viipas sellega tüdruku poole, hõljutades tüdruku sellega üles ning suundus siis temaga lossi poole, teiste pilkudest välja tegemata. Koolivanem pidi ju abivalmis ja hooliv ja mis iganes olema.[/color]
|
|
|
Post by Sophie Betty Awell on Nov 7, 2010 14:22:51 GMT -5
Betty, kes tegelikult polnud süüdi, et ta ära minestas, hõljus nüüd umbes pooleteise meetri kõrgusel õhus, minestatuna. Tema lihtsalt oli ära vajunud, saamata aru, et teda lossi poole viiakse.
|
|
|
Post by Nathaniel D. Riddle on Nov 7, 2010 14:24:07 GMT -5
Mõne aja pärast jõudsid nad lossi ning Nate tõstis ta veel kõrgemale õhku, et tüdruk ennast inimeste vastu ära ei lööks. Niimoodi liikus ta haiglatiiva poole. Lõpuks sinna jõudnud, hõljutas ta tüdruku ühele voodile ja kutsus arsti.[/color]
|
|
|
Post by Sophie Betty Awell on Nov 7, 2010 14:28:25 GMT -5
Sophie, kelle silmilt arst prillid ära võttis ja jaheda käega laupa katsus ning siis kuivade huulte vahelt mingisugust võlujooki sisse jootis, avas aeglaselt silmad ja vaatas kergelt silmi pilgutades ringi. "Mu pea kukub kohe otsast ära," pomises ta vaikselt ja sulges silmad, laup kergelt kortsus. Neiu juuksed olid sassis ümber pea ja ta oli näost väga kahvatu. "Ära muretse kallis, kohe läheb paremaks," lohutas arst teda ja Betsy nägi vaeva, et huulile väike naeratus vedada.
|
|
|
Post by Nathaniel D. Riddle on Nov 7, 2010 14:31:01 GMT -5
Nathaniel oli ennast vahapeal teisele voodile istuma sättinud ja jälgis nüüd arsti ja tüdrukut uudishimulikult.[/color]
|
|
|
Post by Sophie Betty Awell on Nov 7, 2010 14:39:37 GMT -5
Betsy, kes märkas alles nüüd, et Nate siin oli pööras pea kergelt noormehe poole ja lausus vaikselt:"Aitäh, et mu siia tõid." Ta eeldas, et see oli noormees olnud. "Kui sa soovid, siis võid lahkuda nüüd," ütles neiu lootes siiski, et noormees seda ei tee. Neiu pilgutas kergelt silmi ja viis pilgu lakke. Arstitädi oli ju maininud, et kohe hakkab parem. Ei hakanud ju.
|
|
|
Post by Nathaniel D. Riddle on Nov 7, 2010 14:41:04 GMT -5
"Kui mu oleks väga kiire lahkumisega, siis ma oleks juba ammu läinud," ütles Nathaniel ennast mugavamalt istuma sättides. Ta tahtis kindel olla, et tüdrukuga on kõik korras.[/color]
|
|
|
Post by Sophie Betty Awell on Nov 7, 2010 14:49:32 GMT -5
Betsy viskas Natele silmanurgast ühe pilgu ja pomises:"Olgu." Tema oleks noormehe asemel küll juba ammu jalga lasknud - miks olekski pidanud passima mingi peaaegu kontvõõra näitsiku juures. "Kas ma palun saaksin midagi, mis peavalu leevendaks?" küsis neiu pisut ärritatult. Arst ulatas talle ühe tableti ja neiu neelas selle koos lonksu veega alla. "Joo rohkem peale," palus ta, kuid neiu lükkas klaasi kangekaelselt tagasi.
|
|
|
Post by Nathaniel D. Riddle on Nov 7, 2010 14:50:43 GMT -5
Nathaniel jälgis, kuidas tüdruk tableti alla neelas ja muigas mõrult. Poisile pole kunagi tabletid meeldinud. Ta vihkas neid, kui täpsem olla.[/color]
|
|
|
Post by Sophie Betty Awell on Nov 7, 2010 14:57:32 GMT -5
Betsy vaatas haiglatiiva valget lage ja proovis mitte välja teha valutavast peast ja tundest, et ta oksendab kohe sisikonna välja. Näitsik piilus hetkeks Nathanieli poole, kuid suunas siis enda pilgu jälle üles jõllitama. Neiu ei usknud armastusse esimesest silmapilgust - ta ei uskunud õieti öeldes üldse a' tähega asja, kuid Nate puhul tuli vist erand teha.
|
|
|
Post by Nathaniel D. Riddle on Nov 7, 2010 14:59:46 GMT -5
Nathaniel ajas ennast lõpuks voodilt püsti. "Ma arvan, et sul on juba parem, seega ma lähen nüüd," ütles ta hetke pärast. Temal isiklikult oli armastusest savi. Talle isegi ei meeldinud keegi, rääkimata armastamisest.[/color]
|
|
|
Post by Sophie Betty Awell on Nov 7, 2010 15:06:53 GMT -5
Betty kergitas korraks pead ja langetas selle siis tagasi padjale. "Okei," ütles ta vaikselt. Mida muud oleksi ta saanud öelda? "Äramine," oleks kuidagi väga meeleheitlikult kõlanud. Neiu ohkas vaikselt ja hammustas õrnalt alahuulde.
|
|
|
Post by Nathaniel D. Riddle on Nov 8, 2010 9:26:31 GMT -5
Nathaniel muigas vildakalt, aga see ei olnud sõbralik muie. "Head paranemist," ütles ta ning lahkus haiglatiivast, jättes tüdruku koos arstiga sinna.[/color]
|
|