hommikul,

[Sophie Betty Awell]

Betty, kelle halli iirisega silmad olid veel tegelikult pooleldi suletud, tuigerdas aeglaselt järve äärde, et eilsest rajust peost järelejäänud pohmakat ravida. Eile sai ilmselgelt liialdatud. Tütarlaps nägi vaatamata sellele, et ta eile pidutsenud oli üsna normaalne välja - isegi ta silmad ei tundunud eriti paistes, kuna ta oli need "nohiku prillide" taha varjanud. Tütarlapse blondi - tumepruuni segused juuksed olid kinnitatud nii, et alumised pikad kiharad olid taga kõrges hobusesabas ja pealt järgutatud juuksed lehvisid lahtiselt. Bettyl oli seljas lühike lilla - mustaruuduline jope, kitsad, mustad teksad ja tennised. Ümber kaela oli tal keritud teksadega sama värvi sall. Aksessuaarideks oli neiu valinud veel salliga samast komplektist kindad ja lilla - mustaruudulise neetidega vöö, mis lühikese jope alt hästi näha jäi. Neiu sättis ennast järvevett vaatama ja üritas kuidagi peavalust vabaneda.

[Nathaniel D. Riddle]

Nathaniel väljus lossist, erksiniste silmade pilk igavlevalt, peaaegu tuimalt, ringi liikumas. Ta nägi järve ääres mitmeid inimesi, aga ta ei pööranud nendele suuremat tähelepanu. Ta oli riietatud must-valgesse: mustad teksad, must T-särk, must valgete kirjadega eest lahti dressikas, kaelas lohakalt sinna visatud must-valge sall. Jalas olid tal must-valged skeidid. Nate teadis, et ta peaks kandma koolirüüd, aga ei pööranud sellele suuremat tähelepanu. Nagunii polnud ta noortele suur eeskuju. Ta sättis ennast murule istuma, mingist tüdrukust veidike kaugemale, ning avas raamatu, mis tal käes oli, ja hakkas lugema. Ta pidi selle muundamise asja lõppude-lõpuks korralikult selgeks saama.

[Sophie Betty Awell]

Sophie, kes kuulis tänu kohutavale peavalule igagi väiksemat krõpsu ja oleks näiteks heavy - metali kuulmise peale kasvõi mööda seina üles roninud, sai kohe aru, et ta pole lähima kümne meetri raadiuses enam üksinda. Näitsik surus oma kinnastatud käed jopetaskusse ja pööras ennast aeglaselt vasakule, et jääda musta juuksepahmakaga noormeest silmitsema. Üle Betty huulte libises pisike ohe. See kutt oli ta meheideaal, kuid ta tundis millegipärast, et tal pole mõtet tema sebimisega vaeva nägema hakatagi. Ilmselt oli too tapvalt kuum noormees kas kinni, homoseksuaalne või lihtsalt polnud ta Betty sugustest chicadest huvitatud. Aga kunagi ei saanud võimalust käest lasta. "Hei," tervitas neidis poissi, kui oli viimaks aeglase kõnniga, ketsitallad maapinda nühkimas, temani jõudnud.

[Nathaniel D. Riddle]

Nathaniel luges lause lõpuni ja tõstis siis pilgu, ennast rätsepaistesse sättides. "Kas ma tean sind?" oli noormehe küsimus, ta isegi ei tervitanud tüdrukut. Nathanieli meelest oli veidike imelik, et mingi suvakas tuleb lihtsalt rääkima, isegi, kui nad on ühes majas. Noh, Nathanielil oli savi. Ta tahtis lihtsalt kooli lõpuks ära lõpetada. Kaasõpilased old tema jaoks üsnagi tühi koht, mis siis, et ta pidi nendega vahel tahes-tahtmata suhtlema. Shit happens, nagu öeldakse.

[Sophie Betty Awell]

Soph ootas soojemat tutvumist, tere oleks ka asja kuidagi mahendanud, aga kuna noormees vaid turtsakalt küsimuse esitas vajus Betty suu mossi ja ta jäi noormeest üsna kurjalt läbi prilliklaaside silmitsema. "Ma ei usu," pomises ta mokaotsast ja ristas ennist taskutes olnud käed rinnal. See, et noormees temaga jutuvestmisel vedu ei võtnud ei tähendanud veel, et näitsik oleks pidanud koheselt minema kõndida. "Betty olen," tutvustas ta ennast vaatamata noormehe ebaviisakusele ülimalt armsalt ja kinkis talle ühe pisikese naeratuse. Tütarlapse mossis huuled lihtsalt kadusid, kui ta noormehe siniseid silmi nägi.

[Nathaniel D. Riddle]

Nathaniel, kes oli jõudnud juba pilgu tagasi raamatule keerata, oletades, et tüdruk läheb minema, ohkas sügavalt. "Nathaniel," pomises ta vastuseks, erksiniste silmade pilk mööda ridu liikumas. "Et, on sul mingi küsimus või asi, või lihtsalt niisama seisad siin ja üritad lahe olla?" küsis Nate siis, pilk tumeda tuka alt tüdrukut vaatamas. Ta oleks halvemaid sõnu kasutanud, aga leidis, et ei ole vaja, et üks järjekordne tðikk tema sõnade pärast nutma hakkab.

[Sophie Betty Awell]

Sophie pilgutas paar korda segaduses olles silmi. Kas see kutt oli just öelnud, et Betsy üritab enda arust lahe olla? Lõuksi! "Kuule härra ma - olen - täiega suurepärane, see, et ma sinuga siin viisakat vestlust üritan arendada ei tähenda kohe, et ma mingi klammerduja või su järgmine austaja oleksin," ütles Betty täieliku enesekontrolliga. Neidis oli rahulik, hääldas kõiki sõnu selgelt ja oli sellise tooniga, et ta on oma jutus täiesti kindel. Neiu ohkas mõtlikult. End Nathaelina tutvustanud noormees polnud esimene, kes arvas, et Betsy on tänu oma heale välimusele selline lõtvade elukommetega tütarlaps, kes ennast igale poolvõõrale kutile külge riputas. Betty tundis, kuidas ta peavalu hakkas kergelt süvenema.

[Nathaniel D. Riddle]

Nathaniel kergitas kulmu, aga seda ei olnud tänu tema tumedale juuksepahmakale näha, tukk varjas kõik ära. "Mida sa siis tahad?" küsis Nate, huulil pilkav naeratus. Ta teadis, et ta meeldib paljudele tüdrukutele, kuid ta ignoreeris neid üsnagi tõhusalt. Või siis solvas neid. Tal ei olnud neid eitesid vaja. Ning see siin ei erinenud ka teistest just eriti - enamus on blondid ja kõrge enesehinnanguga. Nathaniel ootas nüüd vastust, erksiniste silmade pilk teravalt tüdruku omadel.

[Sophie Betty Awell]

Sophie vaatas Nathaeli pikalt. Kas tollel oli arusaamisega probleeme või mängis ta lihtsalt idiooti? Tütarlaps hammustas kergelt alahuulde. "Noh, alguses oli mul plaan lihtsalt sinuga tutvust teha, aga kuna sa eriti vedu ei võta ja rohkem vaatad mind nagu järgmist eite, kes teeks kõik et sinuga voodisse või midaiganes saada, siis jääb see vist kahjuks ära," ütles Betsy ja kõndis minema. Nii lihtne oligi. Ta teadis üsnagi kindlalt, et noormees talle järgi tulema ei vaevu, seega polnud midagi teha. Betty ohkas kergelt ja kõndis veepiirile üsna lähedale. Tal oli nii kohutavalt kahju, et sellest kutist ilmselt asja ei saanud. Põrgulikult masendav lausa. Neiu tundis, kuidas ta peavalu järjest tugevamaks läheb ja ka mao sisu tuleb ilmselt varsti välja, seega võttis ta kindad käest ja tõstis nimetissõrmed oimukohtadele, et neid kergelt masseerida. See pidavat peavalu üsna hästi ära võtma.

[Nathaniel D. Riddle]

Nathaniel turtsatas vaikselt, ning viis enda pilgu siis tagasi muundamise õpikusse. Ta jätkas lugemist, kui tüdruk lahkus, ning tõstis siis mõne hetke pärast mõtlikult pilgu, otsides seda tüdrukut, kelle nime ta enam ei mäletanud. Lõpuks ta märkas teda ning kortsutas vaevumärgatavalt kulmu, kui tüdruk tegi seda, mida peavalu korral ikka tehakse. Nate ohkas ning ajas ennast siis püsti. "On kõik korras?" küsis ta tüdruku juures seisatades. Tal ei olnudki plaani jääda süüdlaseks mingis peavalus, millega tüdruk raudselt lõpuks haiglatiiba läheb.

[Sophie Betty Awell]

Sophie surus oma musta värvi kindad taskutesse ja jätkas kohe pärast seda oimukohtade masseerimist. Kui Nathaniel mõne hetke pärast sinna ilmus, kortsutas näitsik kulme ja lasi käed lõdvalt külgedele rippuma. "Jah, kõik on korras," ütles ta üsnagi tõsise näoga välja täieliku vale. Kõik polnud sugugi korras - tal oli megagigasuur pohmakas. Tütarlaps lükkas ühe silmile tikkuva juuksesalgu eemale ja hoidis pilku järvel, tehes kõik nii, et ta praegu ära ei minestaks või oksele ei hakkaks.

[Nathaniel D. Riddle]

Jah, ürita veel viisakas ja abivalmis olla. "Okei siis." Mida iganes, tõsiselt. Nathaniel sundis hetkeks huulile vaevumärgatava naeratuse ja pöördus siis, et tagasi sinna minna, kus ta istunud oli. Ennast rätsepaistesse sättinud, avas ta uuesti raamatu. See tüdruk ju ütles, et temaga on kõik korras, seega Nathaniel ei hakanud ennast rohkem viisakaks sundima, kui jah... mida iganes.[/color]

[Sophie Betty Awell]

Sophie oli vihane - tulla kõigepealt küsima, kas kõik on korras ja siis lihtsalt minema kõndida oli lihtsalt debiilne. Ja seda pehmelt sõnastatult. Tütarlaps turtsatas pahaselt ja kõndis palju eemale, väga - väga palju. Polnud tema asi kuttide järele joosta - neiu ise pidi olema see, kelle tähelepanu võita üritatakse. Neiu istus mingile suuremale kivile ja sulges silmad. Ta oli väsinud, tüdinud ja kurnatud. Õõh. Ta kindad olid poolel teel kivini maha kukkunud ja ta pidi neile nüüd järgi minema. Betsy kõmpis tagasi, haaras tusaselt kindad ja naases tagasi kivile, huuled kergelt mossis.

[Nathaniel D. Riddle]

No issand jumal, tüdruk ju ütles, et kõik on korras! Naiste mõtlemine on tõsiselt imelik. Nathaniel ei olnud kunagi sellele pihta saanud, et millal ta midagi ütlema peaks ja millal ta peaks järgnema ja millal ära minema ja millal sinna jääda ja... oeh. Keeruline, noh![/color]

[Sophie Betty Awell]

Sophiel oli süda paha, väga paha. Ta tundis kerget nõrkust, kuid jättis selle tähelepanuta seni, kuni neiu süda nii pahaks läks, et ta enam ei suutnud. Betsy minestas ära, ta pea kolksatas raskelt vastu suurt kivi ja käed - jalad jäid rippu. Eemal olevad inimesed võisid ehk arvata, et ta viskas end lihtsalt pikali, kuid tegelikult kadus tal pilt eest.