01.10 - Tagasi Sigatüükasse.

[Lovena C. December]

Esimene september. King´s Crossi jaam kubises inimestest ning mugude pilke püüdsid vahetevahel kummaliste pagasikärudega noored, kuid need kadusid peagi nende silmist. Platvormil üheksa ja kolmveerand oli suur sagimine, nagu alati. Siin olid säärased noored täiesti tavalised. Esimese aasta õpilased olid rahva summas lihtsasti ära tuntavad - nad olid ärevil nägudega ning ilmselgelt pabinas, kuna ei teadnud päriselt, mis neid ees ootas. Platvorm oli täis taaskohtuvaid sõpru ja koolikaaslasi, kes polnud teineteist terve suvevaheaja näinud ning vahetasid nüüd muljeid.

Lovena ei vaevunudki silmi üle rahvasumma vedama, et otsida mõnd tuttavat nägu või midagi selle sarnast. Ta vahetas Merliniga muiates veel mõned sõnad ning patsutas venda kaastundlikult õlale, kui too teatas, et tal on kahju, et ta ise ei pea sellel päeval enam rongile istuma ning kooli sõitma. Pisike Cyan seisis nende kõrval vaikides, kuid ta ei näinud välja ka nii närviline, kui ülejäänud esimesse klassi minevad õpilased. Nagu vana rahu ise.

Vera noogutas kergelt veel viimast korda Merlinile, kes siis Cyani poole pöördus ning lahkus nende seltskonnast, võttes suuna rongile. Enda kohvri enda järel peale tõstnud, olles vaid viivuks veidi kohmitsenud, astus värske kuuendik mööda vahekäiku, kiigates silmanurgast kupeedesse, kuni viimaks talle tuli vastu üks veel hõivamata kupee ning ta sinna sisse vajus. Tüdrukul polnud mingit soovi ise mõnda seltskonda sisse imbuda. Inimesed leiavad ta ise üles ning tulevad, kui tahavad.

Vinnanud enda kohvri ja lemmiklooma karbi pagasiriiulile, potsatas ravenclawlane ühele pehmele pikale istmele istuma, toedates ennast mugavalt tahapoole ning lükates suve jooksul välja kasvanud tumepruuni tuka näolt eemale, et juuksed silmi ei tikuks, viies seejärel hallikasroheliste silmade pilgu aknast välja, perroonile. Sealne sagimine polnud veel katkenud, kuid ei näinud ka eriliselt tihenevat. Rahvastik oli siiski üsnagi tihe, kuna võlurite pered olid erinevad.

Lovena heitis pilgu enda randme ümber olevale hõbeketiga kellale ja tõi kuuldavale vaikse ohke. Rongi väljumiseni oli veel aega.

[Jared Reynolds]

Jared kallistas tugevalt enda aasta nooremat õde, sosistas talle, et ta tubli oleks ning eemaldus siis temast, võttes enda kohvrid ning hakates vaikselt liikuma. Ta silmitses teisi õpilasi ning mõnele tuttavale näole ta noogutas ka kergelt. Kuid ta ei märganud kedagi, kellega ta oleks rohkem suhelnud. Seepärast ta ei hakanudki viivitama vaid astus kohe rongi, hakates endale sobivat kupeed otsima.

Ta kõndis mööda mitmest kupeest, sest need olid lihtsalt täiesti täis või tühjad. Jared poleks tahtnud tervet teed magada või lihtsalt igavalt istuda, talle oleks meeldinud kellegiga juttu rääkida. Viimaks jäi noormees peatuma ühe ukse juures, kus vaid üks näitsik istus ning kellel paistis üsna igav olevat.

Avanud ukse, astus ta kupeesse. "Tervist.. Lovena?" küsis ta veidi ebalevalt neiu nime kohta. Miskipärast tuli tal neiut nähes kohe see nimi meelde. Kuigi ta ei teadnud, kust ta tütarlapse kohta kuulnud oli. "Ma loodan, et sulle sobib seltskond.." sõnas ta, kergelt naeratades ning kohvreid pingi alla libistades. Jared istus neiule täpselt vastu, akna alla.

[Lovena C. December]

Vilksamisi nägi Lovena, kuidas Merlin ja Cyan perroonil hüvasti jätsid ning pisike poiss vaatepildist, kadus - arvatavasti rongile ronis. Merlin kõndis mööda platvormi edasi ja siis kohtusid tema silmad oma noorema õega. Chaquell noogutas kergelt vennale ning naeratas, kui vennas viivuks käega viipas ning siis rahvasaginasse kadus. Tagasi koju läks. Tütarlapsel oli kummaline tunne, kui ta venda lahkumas jälgis. Nad olid Merliniga alati koos kooli sõitnud, alati koos ühes kupees istunud. Ja nüüd pidi ta kaks kooliaastat ise hakkama saama. Kuigi nüüd oli tal Cyan.

Kui kupee uks lahti lükati, libisesid Lovena silmad sinna poole. Ta oli oletanud, et sisenejaks on Cyan, kuid seekord polnud tema oletused täppi läinud. Selle asemel nägi ta, kuidas tundmatu koolivend ennast kupeesse sisse vedas ja teda tervitas. Noh, mitte päris tundmatu, kui tüdruk uuesti mõtlema hakkas. Midagi ähmaselt tuttavat tolles tüübis siiski oli. Lovena muigas vaikselt, kui talle meenus, kust noormees talle tuttav oli. Muidugi, peale selle, et oli teda koolipeal näinud.

"Tere Jared," noogutas Vera kergelt, jälgides kuidas noormees tema vastas istet võttis. Seltskonna sõnade peale kehitas ta vaid hooletult õlgu. Tal ei olnud kunagi midagi seltskonna vastu, vähemalt mitte otseselt. Kuigi ta ka ei otsinud seltskonda, nagu ta vajaks seda, kui õhku mida hingata. Seltskond paratamatult leidis tema ise tihti üles.

Lovena kohendas kergelt enda valget maikat, tõmmates selle äärt veidike allapoole, et see kõhul liiga üles ei kerkiks. Tal ei olnud tuju enda naba kellelegi näidata. Maika peale oli tütarlapsel sätitud hallikassinine kootud kampsun, mille varrukad olid üles kääritud ning nööbid eest lahti jäätud. Jalas olid kuuendikul sinised teksad ning ketsid. Nagu ikka, pani tüdruk koolirüü selga alles veidi enne kohale jõudmist.

[Jacob Forrest]

Jacob, kes oli taaskord üksi peroonile tulnud, sest tema vanemad olid surnud, lükkas aeglaselt enda käru, täidetud vajalike esemetega. Poiss jättis käru peroonile, et tema asjad rongile laetaks ning kõndis aeglaselt, mõteldes elu üle järele suurele masinale, masinale mis keeras tema elu taaskord pea peale järgnevaks aastaks.
Liikudes rongis uuris ta kajuteid, et leiaks ehk mõne tühja kupee ning saaks sinna enda tagumiku maha toetada, haarata raamat ning lugema hakata. Tema õnneks leidis ta ühe tühja kajuti kuhu ta kohe end sisse seadis. See oli täpselt teisel pool Lovena ja Jaredi kupeed. Maha istudes võttis ta käsipagasist raamatu ning asus seda lugema. Lugemine oli tõesti tegevus mis Jacobile meeldis, sest siis kadus reaalsus ning ajataju, kõik see sulas ühte, ning see meeldis poisile väga.

[Reila Snowball]

Londoni rongijaama ees peatus suur must luksusauto, millest astus juhikohalt välja üleni musta riietatud kolmekümnendates mees, kes kõndis rutakal sammul auto parema tagaukse juurde ja avas selle ühe kergle liigutusega. Autost väljus umbes 14 aastane tüdruk, kelle näoilmest võis järeldada, et nad olid sõitnud maha üpris pika maa. Oma soengut sättides ja uhkelt enda ümber sagivaid inimesi silmitsedes silus ta oma muguriideid ning kerge käeviipega teenrile, hakkas nagu liueldes Sigatüüka Ekspressi poole liikuma. Mees mustas haaras kähku auto pagasist tüdruku kohvri ning väikse puuri ja ruttas ees pool kõndivale neiule järele.
Tahetud perroonile jõudes oli rongi väljumiseni jäänud aega vaid mõned loetud minutid ning kui teener oli pagasi rongile laadinud suundus ta tagasi perroonil seisva tüdruku juurde, kes ei olnud raatsinud enne rongi minna kui ta saab mehega hüvasti jätta.
Tüdrukue ees seistes surus ta oma käe põuetaskusse ning võttis sealt muiates välja kotitäie Bertie Botts Every Flavor Beans, mille peale tüdruku silmad särama lõid.
"Sa tead ju et ma ei tohi neid süüa?" Ütles tüdruk väljakutsuvalt.
"Jah, preili, seda küll, aga ma mõtlesin, et kuna Sinu auväärsetel vanematel on liiga kiire, et oma väikest tüdrukut kooli saata, võib väike meene minu poolt neile teadmatuks jääda."
Seda öeldes patsutas teener tüdrukule pea peale ning embas teda sõbralikult, mille peale tüdruku näole ilmus kerge naeratus. Tema vanematel polnud tema jaoks kunagi aega, nad oli liialt keskendunud oma ministreeriumi tööle, kus nad olid Võlukunsti Ministri asejuhatajad. Kuid tema teenril oli tihti varuks mõni meeldiv üllatus, mis neiu tuju tõstis. Võibolla sellepärast tundiski ta pigem oma teenri kui oma isa vastu isalikku kiindumust.
"Edukat kooliaastat, mu preili!"
Hüüdis teener rongile astuvale tüdrukule järgi, mille peale too ümber keeras ja lõbusalt lehvitas.
"Näeme jõuludel!"

Rongis olid koridorid juba peaaegu tühjad; kõik olid endale juba kupee leidnud. Tüdruk tatsas piki koridori, otside endale tühja kupeed, kus ta saaks rahulikult oma asju ajada, kuid selgus, et kõik olid juba täis, peale ühe, kus istus usinalt raamatut lugev poiss.
Ega siin paremat kupeed vist pole...
Tüdruk sisenes vaikselt ohates kupeesse ning istus teretamata poisi vasta.
Tagasihoidlikult oma väikeses käekotis sobrades haaras ta oma märkmiku järgi ning hakkas vaikselt sinna kritseldama.
Ohh...sellest tuleb pikk reis

[Jared Reynolds]

Jared' pilk eksles aknast välja. Kuidagi väga palju esimese-teise klassi lapsi oli sel aastal. Suuremaid oli küll umbes kaks korda vähem. Kehitanud kergelt selle peale õlgu, pöördusid tema tumepruunid silmad kupeekaaslasele, keda ta mõneks ajaks silmitsema jäi. Lovena polnud küll päris tema maitse, kuid ilus oli ta küll. Jah, seda kindlasti. Sigatüükas vist üldse polnudki neide, kes välimuselt alla keskmise olid. Jared muigas enda mõtete peale.
"Sind ka kedagi saatmas oli?" uuris ta, silmi tagasi perroonile libistades. Talle tuli meelde ka enda õde, kuid ta ei pidanudki silmadega eriti otsima, et teda leida. Neil oli nii võimas hingeline side, et nad lausa tunnevad, kui teine on kaugel või lähedal. Ikkagi hingesugulased ju.

[Lovena C. December]

Lovena ise ei vaevunudki mõnda jututeemat üles võtma. Ta oli sellega juba lihtsalt liiga koduseks saanud, et keegi teine ise teemat alustas, kui oli soovi vestelda. Seega ei tulnud kuuendikule erilise üllatusena, kui õige varsti koolivenna poolt küsimust kuulis. Chadie silmad vaatlesid lihtsalt rahvahulka, kuna ta teadis, et tal ei olnud sealt mõtet enam Jaquez'i otsida, noormees oli jaamast lahkunud.

"Muidugi," vastas tütarlaps aeglaselt noogutades, "Vend," lisas ta ning seekord oli tema hääles vaid toonike pettumust. Talle ei meeldinud, et ta vend teda saatnud oli. Võinoh, tal polnud midagi vastu, et Merlin neid saatis, kuid ta oleks tahtnud, et Merlin oleks nendega koos tulnud. See selleks. Ei olnud ju mõtet venda taga nutta.

"Ja sind?" uudis Lovena vastu, et siiski juba alustatud rääkimisele vaikust sisse ei tuleks. Ta ei hakanud pikemalt seletama, et tema isal oli olnud liiga palju tööd ning ema oli läinud Fayolat Beauxbatonsisse saatma. Liigapalju üleliiast informatsiooni.

[Jacob Forrest]

Jacob tundis kuidas rong liikuma hakkas. Poiss eriti tegelikult ei pannudki tähele ninaka tüdruku saabumist, ning kuna ta ei viitsinud kõnet alustadagi, pomises ta endamisi:"Ebaviisakas tüdruk," ning seljärel suunas pilgu taaskord raamatusse.
Raamatus oli miskit, mis Jacobit köitis, ehk oli see õppimisvajatus, võibolla oli see tahtmine olla teistest neljandas klassis olevatest üle, osata rohkem loitse, teada rohkem maailma asjadest? Seda Jacob kindlalt ei teadnud, kuid siiski ta tegi seda, sest miskit paremat ju tegelikult teha polnudki.

[Jared Reynolds]

Jared noogutas endamisi, kuuldes koheselt ära ka Lovena hääletooni muutuse, kui ta enda venda mainis, kuid ta ei hakanud selle kohta midagi pärima. Talle ei meeldinud väga teiste eraelu torkimine.

"Noorem õde, aga ta jõudis juba jalga lasta," teatas ta, huulil veidi kibestunud muie, kuid see muutus koheselt, kui ta pilgu perroonilt Lovenale viis. Beautiful girls bring sunshine to his days.

[Lovena C. December]

Lovena noogutas mõistvalt, olles kuulnud noormehe vastust. Ta oli vahepeal enda rohekad silmad tagasi noormehele suunanud ning vaatles teda nüüd pisikese huviga. Tütarlaps ei saanud sinna midagi parata. Mitte, et ta oleks jaganud enda klassiõe arvamust. See nimetatud klassiõde oli üks tema lähedastest sõpradest, kellega oli ta suhelnud esimesest septembrist peale, kui nad Saali minekut ootasid ning tema oli see üksik õnnetu, kes oli kursis tüdruku haiglase kinnisideega Jaredisse.

"Kuidas suvi siis möödus?" uuris Lovena, kuna nende vahele oli siiski vaikus tekkinud ning vaikuses kellegi vahtimine võis tunduda.. imelik. Ääretult kummaline just vahitavale. Mitte, et teda ei oleks huvitanud, mida noormees suvel teinud oli. Vahel on siiski meeldiv suhelda.