Kolme paiku öösel

[Nathaniel D. Riddle]

Nathaniel liikus vaikselt mööda treppi ülespoole, täiesti kottpimedas. Talle oli see tee juba nii pähe kulnud, et tal ei olnud valgust vaja. Sellega ta oleks ka ennast reetnud, kui keegi oleks teda märganud. Mis siis, et tal on sellest ükskõik. Lõpuks, kui ta oli välja jõudnud, sättis noormees ennast torni ääre najale istuma ning avas raamatu ja võttis võlukepi kätte. "Lumos," pomises ta vaikselt, ning suunas valguse, mis tema tumeda võlukepi otsa tekkis, raamatule. Nathaniel raputas kergelt pead ja silus juukseid ning viis siis enda erksiniste silmade pilgu raamatule. Raamatuks oli tegelikult muundamise õpik. Ta pidi taaskord teooriat õppima.

[Lovena C. December]

Võib-olla oli see tõene väide, kui Merlin oli kunagi öelnud, et ta õde naudib natukene haiglaselt liiga palju öösiti ringi kondamist. Kuid selline Lovena juba oli. Mitte, et oleks asi selles, et ta pahandusi otsis, sellest oli asi väga kaugel. Kuuendik lihtsalt nautis seda tühjust, mis lossis valitses. Kui päevasel ajal oli raske leida kohta, kus ta ei oleks inimestest ümbritsetud, siis öösel oli kõik nii lihtne ning vabastavalt vaikne. Seetõttu veetiski ta palju aega valel ajal puhkeruumidest väljas pool. Ja tänane öö ei olnud samuti erand.

Vera kandis tumedaid pükse ning valget taljesse töödeldud triiksärki, mille varrukad olid küünarnukkideni üles kääritud. Kaelas rippus lõdvalt Ravenclawi värvides lips. Jah, ta ei olnud siiani enda riideid ära vahetanud, kuigi tihti nautis ta peale tundide lõppemist mugurõivaid kanda. Ning ka vaatamata kellaajale olid ka tema ööriided endiselt ilusti kokkuvolditult padjal.

Kuuendik kohendas enda tumepruune juukseid, mis seekord lahti olid ning otstest õrnalt lokki hoidsid, astudes aeglaste sammudega mööda treppi üles Astronoomia torni poole. Sinna jõudnud, lükkas tüdruk viimase ukse lahti ning jõudis torni. Siin oli õhk tunduvalt jahedam, kui ülejäänud hoones. Ja üllatusega märkas Lovena, et polnudki kaugelt mitte ainuke, kes keelatud ajal keelatud kohas oli.

Siiski ei pööranud ravenclawlane koolivennale rohkem tähelepanu. Isegi, kui tegu oleks prefekti või koolivanemaga, ei huvitaks see teda eriti. Teda võidi karistada, ta kannaks ka oma karistuse ära, kuid sellega oleks ka kõik. Teda see eriliselt siiralt tõesti ei huvitanud.

[Nathaniel D. Riddle]

Nathaniel tõstis vaid hetkeks enda erksiniste silmade pilgu, kui kuulis kedagi samuti torni saabuvat, ning langetas selle taas õpikule. Hetke pärast keeras ta järgmise lehekülje ja süvenes jälle lugemisse. See muundamise osa oli talle vägagi keeruline, selle pärast ta seda pidevalt lugeski. Nate ei kavatsenudki selles tunnis halbu hindeid saada, aga ta ei läinud ka õpetaja juurde õppima. Miks ta peaks, kui on siiamaani ilma abita hakkama saanud? Saab ka nüüd, ta oli selles täietsi kindel. Kui Nathaniel oli selle osa lõpuni lugenud, alustas ta taaskord algusest, kaasõpilasele tähelepanu pööramata.

[Lovena C. December]

Kui kaasõpilane midagi ei öelnud, oletas Lovena sellest, et ka noormees ei oleks pidanud telgelikkuses seal viibima. Sest vastasel juhul oleks ta teda manitsema, keelama või mõne professori peale kaebamisega ähvardama. Ja see, et teine teda märganud polnud, oli välistatud, kuna tütarlaps oli märganud, kuidas too viivuks tema poole vaatas.

Ravenclawlane peatus ühe akna juures, möödudes uhkest teleskoobist, avades selle akna, lastes ruumi jahedat ja värsket ööõhku. Taevas oli tähti tihedalt täis pikitud ning seal säras vana kuu, mis oli niivõrd väikeseks kahanenud, et alles oli vaid vaevumärgatav kriipsuke.

[Nathaniel D. Riddle]

Nathaniel painutas kergelt sõrmi, mis hakkasid pidevast võlukepist kinni hoidmisest kangeks jääma, külm oli ka ju. Tal olid käes kindad, mis olid ilma sõrmeotsteta, musta värvi. Mitte miski tema juures ei reetnud, mis majast ta oli. Noormees vaatas hetkeks raamatust eemale ning sulges silmad. Ta hakkas juba vaikselt ära väsima. Nate viis taas pilgu õpikusse ja luges ühe lause, millest ta eriti aru ei saanud, mitu korda aeglaselt läbi. Nagu see aitas. Kindlasti.

[Lovena C. December]

Lovenat õhu temperatuuri madalus ei häirinud. Talle pigem meeldiski selline.. jahedam õhkkond. Kuigi iga teine oleks ainult triiksärgi väel olles kergelt värisema hakanud, siis kindlalt ei kuulnud ravenclawlane nende hulka. Ja kui olekski sooja vaja, siis polnud mitte-põletava tule esile manamine sugugi raske.

Neidis libistas käe enda pükste tagataskusse. Ühte neist oli torgatud võlukepp - kuigi neidis teadis, et see on ebasoovitav, kui sa juhuslikult enda tagumendist ilma ei taha jääda, tegi ta seda siiski - ning sealt samas kõrvalt paistis välja ka šokolaadipaber. Vaikust purustas viivuks paberi eemale lükkamine ning neidis murdis endale sealt ühe tüki tumedat šokolaadi, silmade pilk endiselt tähistaevale veetud.

[Nathaniel D. Riddle]

Nathaniel pani lõpuks õpiku kinni ja pistis selle enda dressika taskusse. Võlukunst taaskord. Sealt samast tõmbas ta välja teise õpiku - võlunkunsti ajalugu. Poiss silmitses seda hetke, kulm kortsus, meenutades, mis leheküljelt ta lugema pidi, ja avas õpiku lõpuks leheküljelt viiskümmend kaheksa. Oligi õige. Nate vahetas kätt, millega ta võlukeppi hoidis ning üritas lugema hakata.

[Lovena C. December]

Öö oli kuidagi võrratult selge. Kui muidu oli tavaline, et kohati katsid taevast pilved, siis sellel ööl ei olnud üheti tumedat niiskusemassi taevavõlvile kogunenud, seega oli tähistaevas suurepäraselt näha.

Lovena seisis veel hetke akna juures ning eemaldus siis sellest, astudes seal samas oleva teleskoobi taha. Astronoomia tundides oli ta varemgi läbi teleskoobi taevast uurinud. Kui aus olla, oli Astronoomia oma öiste tundide tõttu, mil nad praktikat tegid, üks tema meelistundidest. Kuuendik vaatas läbi teleskoobi ning suunas selle ühe tähtede kogumi poole, sättides läätsede asetust, et seda kõike lähemalt näha.

[Nathaniel D. Riddle]

Nathaniel tõstis nüüd kerge ärritusega pilgu ja suunas selle tüdrukule. "Kas sa veidike vaiksemalt ei saa?" küsis noormees, erksiniste silmade pilk küllaltki ilmetu. Sisimas oli ta siiski veidike pahane, sest ta üritas lugeda. Vastust oodates viis ta pilgu taas raamatule, üritades lugeda ja tekstist midagi aru saada. Seitsmes klass ei olnud nii lihtne, nagu paistis.

[Lovena C. December]

Neid sõnu kuuldes, oleks Lovena peaaegu naerma hakanud. Võinoh, ta tõigi tõepoolest kuuldavale paratamatu turtsatuse. "Tahad kaa?" küsis tütarlaps selle asemel, teleskoobis eemaldudes ning enda käes olevat šokolaaditahvlit noormehe poole pakkudes. Ta ei olnud kitsi. Ja koolivenna ilmselgelt pahur olek pani teda muigama. Kuuendik ise ei olnud tajunud, kui palju lärmi ta tekitanud oli. Ja seda kõike oli ta teinud ka tahtmatult, kui ta üldse mingit lärmi teinud oli.

[Nathaniel D. Riddle]

Nathaniel tõstis taaskord pilgu ning silmitses tüdrukut ükskõikselt, kulm kergelt kurtsus. "Ei," ütles ta ilmetult. Ta oleks pidanud tegelikult midagi ütlema selle kohta, et tüdruk valel ajal väljas on, aga keda ikka huvitab? Nagunii keegi teada ei saa ning Nathanielil ei olnud tuju vaielda ega ka hetkel piisavalt fantaasiat, et karistust mõelda.

[Lovena C. December]

Lovena kehitas kergelt õlgu ning kõverdas enda käe, murdes šokolaadi küljest tükikese ning libistades selle endale suhu. Mida iganes, tema oli lihtsalt natukene kena proovinud olla. Jälle kord kinnitus, et sellisel tegevusel polnud mõtet, kuid siiski oli tütarlapsel piisavalt kombeid õpetatud, et siiski selliseid žeste, nagu teistele pakkumist, teha.

Ravenclawlane silmitses veel hetke noormeest, kes raamatuga tegeles, ning suundus siis tagasi akna juurde, vedades ennast selle suletud osa poole istuma, küljega torni, küljega vaate poole, jälgides jällekord taevast. Ta oli üsna kindel, vaatamata hämarale valgusele, et tegu polnud tema majakaaslasega, mistõttu tundus kummaline, et teine raamatuga tegeles, kuid eks kõik pidid lugema. Noh, muidugi.. öösel, see on juba omaas.

[Nathaniel D. Riddle]

Nathaniel sulges raamatu ja ajas ennast siis püsti. "Mis klassis sa käid?" küsis slytherinlane lõpuks.[/color]

[Lovena C. December]

Lovena oli jällekord tähistaevast nautima jäänud, seekord vaikides, mitte mingisugust kära teleskoopidega tekitades - noh, vaheapeal ta tõesti murdis enda šokolaadist tükikese, kuid see oli vaikne ja tähelepanematu heli. Kuuendiku silmad peatusid vahepeal erinevatel tähtkujudel ning liikusid edasi, otsides uusi, justkui tüdruku mälu ning teadmisi kontrollides.

Kuid korraga äratas Vera see, kui vaikuse katkestas teise ruumis viibiva isiku poolt tulev küsimus. "Kuuendas," vastas neitsik lihtsalt, enda silmi aeglaselt hämaruses noormehele viies. Too oli tuttava näoga, kindlasti oli tüdruk teda koolipeal näinud, kuid selles valguses ei saanud ta nii sajaprotsendiliselt kindel olla, et isikut tuvastama hakata.

[Nathaniel D. Riddle]

Nate kortsutas kulmu. "Okei siis," ütles ta õpikut taskusse toppides ning teise teleskoobi juurde astudes.[/color]