Raamatukogus, peale tunde

[Nathaniel D. Riddle]

Nathaniel astus vaikselt, peaaegu kuuldamatult raamatukokku ning silmitses riiuleid. Ta ei teadnud täpselt, kus kohast ta seda raamatut otsima pidi, aga ei kavatsenud ka raamatukoguhoidjalt, kes teda teravalt silmitses, küsida. Noormees astus riiulite vahele, pilk pealkirju lugemas. Tunnid olid äsja lõppenud, seega kandis Nate endiselt koolirüüd ja koolivanema märki. Kaelas oli tal slytherini värvides sall ning käes samades värvides pool-kindad. [/color]

[David Fox]

Nagu iga teinegi päev külastas David raamatukogu, prilli.d silme ette lükatud ning umbes kolm-neli paksu raamatut veel käte vahel. Ta armastas lugeda ning kuigi ta oli seda juba viimased 123 aastat teinud, ei väsinud ta kuidagi sellest tegevusest.
Hääletute sammudega läks ta raamatukogupidaja juurde ning andis talle raamatud üle, ise peaaegu kohe eemaldududes ning raamaturiiulite vahele kadudes. Ta isegi ei teadnud mida seekord võtta.

[Nathaniel D. Riddle]

Nathaniel seisatas ühe riiuli ees ning võttis neljandast reast ühe paksu raamatu. Ta avas selle ning luges kiirelt sissejuhatuse läbi. Ei olnud see raamat. Ta toppis raamatu tagasi riiulisse ning liikus edasi. Mõned riiulivahed edasi koperdas ta peaaegu ühele tüübile otsa, kuna ei pööranud ümbrusele tähelepanu, kuid astus temast kiirelt mööda ja jätkas pealkirjade lugemist. Koolivanem või mitte - eriti viisakas ta küll ei olnud.[/color]

[David Fox]

David seisis keset käiku ning vaatas üles, silmitsedes raamatuid. Neid oli igasuguseid. Nii suuri kui ka väikseid ja nii pakse kui ka õhukesi. Tema jaoks ei omanud see aga vahet. Vampiir soovis vaid seda, et raamat oleks enam-vähem loetav ja seal oleks piisavalt palju informatsiooni. Kui keegi talle peaaegu otsa koperdas, kortsutas ta kulme ning vaatas noormehele järele. Vaikselt turtsatanud, pööritas ta silmi ja pööras talle selja, hakates teises suunas minema, otsides endiselt sobivaid raamatuid.

[Nathaniel D. Riddle]

Nathaniel uuris järgmist raamatut ning toppis selle taaskord kulmu kortsutades riiulisse. "Kuule, sa tead, kus kohast akromantulate kohta raamatuid saab?" küsis ta lõpuks alla andes, kui sellele tüübile, kellele ta ennem peaaegu otsa oli koperdanud, otsa vaatas, erksiniste silmade pilk kergelt uudishimulik, kuid mitte eriti sõbralik.[/color]

[James Virtue]

James tuli raamatukogusse, et otsida raamatut, mis aitaks tal kirjutada kirjandit nõiajookidest. Ta kõndis pikalt raamatukogus ringi, kuid ei leidnud eriti midagi. Ühes kohas oli raamat nõiasõnades, teises jällegi muundamisest. James arvas, et ta ei leiagi abi, kui talle hakkas silma üks suur ja paks raamat. See oli tumepruuni värvi ning tolmune. James avas raamatu suvalise koha pealt, ning seal oli kirjas rohkem nõiajookide kohta kui ta oli kooliajal kokku õppinud. Seal oli peatükk kahandamisjoogist, seal õpetas tegema armujooki, Felix Felicist ning kõiksugu mürke, mille toimest James teada ei tahtnud. Ta tassis selle lähima laua juurde ning alustas oma kirjandiga.

[David Fox]

David pööras ringi ja vaatas kulme kergitades noormehele otsa, kes oli talle ennist peaaegu otsa jalutanud. tema toonis ei kõlanud kübetki viisakust, mis pani teda korraks kahevahele. Kas aidata teda või mitte? Kuid Ravenclawlase au ja viisakus said temast võitu ja ta noogutas kergelt. "Tule, ma näitan sulle," lausus ta vaiksel häälel, kergitades prille oma nina otsas. Need ei aidanud enam tema nägemist, ta oli lihtsalt nende klaasidega ära harjunud ja ei osanud ennast muudmoodi asju vaatamas ette kujutada. Siis pööras ta kanna pealt ringi ja hakkas edasi astuma.

[Nathaniel D. Riddle]

Nathaniel oli juba jõudnud arvata, et tüüp ei aita teda, kuid järgnes siis noormehele. Tal oli neid raamatuid vaja enda ema jaoks, või noh, ta pidi nendest mõned killukesed informatsiooni otsima. Ta oleks võinud maagiliste olendite hooldamise õpetajalt küsida, aga ei hakanud riskima.[/color]