Metsa serval

[Elrond Storm]

Elrond ei olnud kindlasti mitte tavaline võlur. Ta ei saanud käia Sigatüüka aladelt väljas ning ta pidi elama Keelatud Metsas koos enda väga suure perekonnaga, mis meenutas pigem hõimu. Talle oli antud väga ainulaadne võimalus õppida Sigatüüka nõiduse ning võlukunsti koolis ning ta kasutas ära iga juhust, et saada maksimaalsed hinded, liiatigi, kui ainult üks aasta oli veel käia.

Tunnid olid praeguseks juba läbi saanud ning noormees sammus tasaselt enda neljal jalal Keelatud Metsa poole, triiksärgi ülemised nööbid veidi lahti ning lipsusõlm lõdvalt kaela ümber. Tema liiga pikad ronkmustad juuksed olid hobusesabas, kuid ta teadis, et niipea, kui ta metsa jõuab, peab ta ära võtma enda rõivad ning kõik, mis ei ole kentaurile omased. Kentaurid olid üsna ranged ning nad nägid väga palju vaeva, et aksepteerida Elrondi õppimist Sigatüükas.

Kuid kui Elrond Storm oli jõudnud metsa juurde, ei sisenenudki ta sellesse kohe. Selle asemel võttis ta metsa ääres istet ning võttis õlalt koti, mille ta niiskele murule asetas. Võtnud kotist välja enda pärgamendirulli ning musta sulepea, asus Elrond järgmiseks päevaks professor Snapele esseed Nõiajookide kasutamisest ning nende kõrvaltoimetest kirjutama.

[Mikaela Jones]

Natuke eemal, metsas muundus musta värvi puuma jälle inimeseks. See oli Mikaela, kes oli nautinud järjekordset jooksmist metsas, puumana, mitte inimesena. Ta pani ennast taas riidesse, võttis õlakoti kännu pealt ning asus siis metsast välja sammuma.
Enne veel, kui ta jõudis täiesti metsast välja, märkas ta Elrondi, enda klassivenda ja majakaaslast, kes oli kentaru. "Tere, Elrond," lausus tüdruk sõbralikult. Tema pidas Elrondi küll väga lahedaks kujuks. Kuid kahjuks olid Elrondil väga ranged reeglid, mida ta pidi järgima ja selle tõttu ei saanud ta kunagi nendega koos midagi lahedat teha, kuidi Mikaela oli päris palju teda igale poole kutsunud.

[Elrond Storm]

Elrond kuulis juba eemalt, kuidas keegi tema juurde tuleb, olgugi, et ta ei teadnud, et tulija oli animaag ning et ta oli just hiljuti metsas puumana ringi kõndinud. Ta tõstis enda pilgu alles siis, kui kuulis Mika sõbraliku häält end kõnetamas.

"Oh, tere," sõnas noormees sügavalt naeratades, seirates enda tumehallide silmadega neidu. Tõsi, tüdruk oli teda palju kordi kõikjale kutsunud, kuid Elrond ei soovinud enda perekonnaga mingeid jamasid ning seega ta üritas inimeste seltskonnas olla nii vähe kui võimalik. "Kas sa tulid metsast või?"[/color] päris noormees üllatunult, istudes endiselt maas, kuid pannes asjad kotti. Kui ta oleks end täiesti sirgu ajanud, oleks ta neiust peajagu pikem olnud.

[Mikaela Jones]

Mikaela toetas ennast vastu puud ja vaatas Elrondi poole ning noogutas kergelt. "Jah, käisin jooksmas," vastas ta siis ja muigas kergelt, aimates, et ilmselgelt on kentaur nüüd segaduses. Mikal oli lausa kahju, et Elrond kentaur on, ta oli väga ilus noormees ja hobuse keha ei lasknud tal paljusi asju elust nautida.

[Elrond Storm]

Elrond kergitas enda kulme ning muigas viimaks tasaselt. Ta ei teadnud, et too on animaag, olgugi, et vahel tundis ta küll, et tüdrukus on midagi loomalikku. Kentaurid haistsid seda hästi, sest nad küttisid loomi ning elasid nende lihast. Samuti elasid nad hüttides, mille seinad olid kaetud ning soojustatud karusnahast.

"Metsas? Kas seal hirmus ei olnud?" päris noormees üllatunult. Tema jaoks muidugi ei olnud, sest ta oli seal terve enda elu elanud, kuid tal ei olnud õrna aimugi, kuidas inimesed Keelatud Metsa suhtuvad. Ta silmitses sooja pilguga tüdrukut, oodates temalt vastust.

[Mikaela Jones]

Mikaela ei saanud sinna midagi parata, et paratamutult tulid tal alati silme ette pildid, kuidas ta Elrondi seljas ratsutab ja see pani teda muigama, kuid ta ei oleks mitte kunagi kentauri niimodi alandanud, et talle seda maininud. "Ei, seal on väga lahe," vastas tüdruk naeratades. "Sa peaksid ju teadma, see on su kodu." Mikaela lükkas ühe juuksesalgu enda kõrvataha.