Mingi päev.

[Mikaela Jones]

Oli hiline pärastlõuna, tunnid olid ammu läbi ning nüüd jalutas Mika mööda Siganurmet, kuni jõudis jaama. Tema üks lemmikuid kohti siinkandis.
Väljas oli juba hämar ja seda rohkem Mikale seal olla meeldis. Üks rong oli just jaamast lahkunud ja tüdruk jäi vaatama, kuidas see kaugusesse kadus. Seejärel läks ta peroonilt alla raudtee peale, hakates aeglaselt edasi sammuma. Mitte, et tüdruk oleks üksik olnud, seda kindlasti mitte, talle vahepeal meeldis lihtsalt lambist ära minna teiste juures ja üksi midagi teha.

[Nathaniel D. Riddle]

Nathaniel istus rätsepaistes raudteel, käes raamat, mida ta luges. Poiss ei kartnud ronge, neid niikuinii praegu ei käinud seal. See oli siiski ju võlurite raudtee või midagi sarnast. Nate pööras paksus raamatus järgmise lehekülje ning lükkas vahepeal tuka, mis silme ette oli vajunud, eest ära.[/color]

[Mikaela Jones]

Mikaela sammus edasi, kuni viimaks peatus ja enda pilgu palkidelt, mis kahte raudteed omavahel ühendasid. Ta vaatas poiss, kes seal istus ning luges. "Ma pole ise varem selle peale tulnudki," muigas ta kergelt. Muidugi tundis ta poisi ära ja oleks pidanud lahkuma, kuid võibolla oligi tüdrukul täna tuju kellegiga tülitseda.

[Nathaniel D. Riddle]

Nathaniel tõstis enda erksiniste silmade pilgu ja kinnitas selle tüdrukule. Dork. "Mille peale?" küsis ta igavlevalt, kui pilgu taas raamatusse vedas. Ta ei olnud eriti tülitseja tüüp, kui just teda ei ärritatud. Niisama lambist ta tülitsema ei hakanud eriti.[/color]

[Mikaela Jones]

"Selle peale, et raudteel lugeda," vastas Mika. Ega ta ise ka tülli ei kiskunud aga tal oli lihtsalt juba 1. klassist saati selline mulje jäänud, et kõik Slytherinid teevad seda ise. Tüdruk seisis poisi ees.

[Nathaniel D. Riddle]

"See on ju su enda probleem, või mis?" ütles Nathaniel ükskõikselt, huulil vaevumärgatav pilkav naeratus. Ta ei vaadanud enam tüdruku poole, kuigi teadis, et peaks püsti tõusma ja teda tervitama ja mida iganes veel, aga noh, Nate polegi korralikuks koolivanemaks loodud. Ta ei teadnud, miks ta selle tiitli sai.[/color]

[Mikaela Jones]

"On küll jah," vastas Mikaela samuti ükskõikselt. Aga see oli tõesti hea mõte ju. Talle meeldis raudtee ja lugemine - super kooslus. "Kuigi see võib pika peale tüütuks minna," mõtiskles Mika nüüd valjult. "Kui rong tuleb, pead sa püsti tõusma ja päris kaua ootama, enne, kui ta mööda läheb." Rong sõitis seal kaks korda päevas ja Sigatüüka ekspress mõned korrad aastas.

[Nathaniel D. Riddle]

"Keegi ei ole käskinud sul püsti tõusta," ütles Nathaniel järgmist lehekülge pöörates. Kui tahad, võid ju sinna istuma jääda. Keegi ei keela.[/color]

[Mikaela Jones]

"Jah, kui sa surma tahad saada...," vastas Mikaela. Nüüd vaatas ta veel korra koolivanemat, kuid seejärel hakkas edasi sammuma. Mis mõttega ta ikka slytherini õpilasega räägib, kui tal on võimalus üksinda raudteel jalutada.

[Nathaniel D. Riddle]

Nathaniel ei vastanud enam, kuid jälgis mõne hetke tüdruku minekut. Siis vedas ta pilgu tagasi raamatusse. Ta tahtis peatüki ennem läbi saada, kui lähenev rong, mille heli ta kuulis, sinna jõuab.[/color]

[Mikaela Jones]

Mikaela aga langes kohe nii mõtetesse, et ta ei pannud tähelegi seda häält. Võibolla kuskil alateadvuses pani, kuid siis pidas ta seda ka mingiks muuks heliks. Tüdruk sammus muudkui rongi suunas edasi, talle otse vastu. Rong juba paistis kurvi tagant, kuid Mikaela ei pannud seda ikka tähele.

[Nathaniel D. Riddle]

Kui Nathaniel oli peatüki lõpuni lugenud, ajas ta ennast püsti ja vaatas sinna, kust rong tuli. Ehmatusega märkas ta, et dork kõndis sellele otse vastu. Seda tal küll vaja ei olnud, et too ära sureks või midagi. Poiss toppis raamatu kotti ja tormas tüdrukule järele. "Segi oled?" nõudis ta tüdrukul küünarnukist kinni haarates ja teda raudteelt ära tõmmates. Vaid mõne hetke pärast rong möödus neist.[/color]

[Mikaela Jones]

"Ah?," küsis Mikaela, kui segaduses olles koolivanemale otsa vaatas ja siis võpatas, kui rong neist mööda kihutas ja pärast seda hoogu maha hakkas võtma, sest ta oli ju jaama jõudmas. Nüüd jõudis alles tüdrukule kohale, mis oli juhtunud. "Aitäh," ütles ta tänulikult, tundmata selle juures imelikkust, et ta slythi tänas, too oli just tema elu päästnud.

[Nathaniel D. Riddle]

Nathaniel turtsatas. "Sa peaksid vähe tähelepanelikum olema," ütles poiss silmi vidutades ja tüdruku käsivarrest lahti lastes. Ta viis nüüd pilgu kotile ja kinnitas selle kindlamalt, et asjad välja ei kukuks.[/color]

[Mikaela Jones]

Mikaela noogutas kergelt. Tal oli jah vahepeal see probleem oma maailma sattumisega, kui ta enam midagi muud tähele ei pannud. Hetkel aga oli ta väga tänulik sellele slythrini koolivanemale, kes ta elu päästnud oli. Tüdruk naeratas talle armsalt.