|
|
Post by Dave Robert Grafdner on Nov 8, 2010 8:35:21 GMT -5
Tuul vuhises noormehe kraevahelt sisse, ning sellest tingituna poiss end ka raputas. Mantli hõlmad koomale venitanud sülitas ta üle õla, ning heitis viimse pilgu veel koolimajale. Seejärel end püsivalt ühele kivile istuma sättinud lasi ta peal kätele vajuda, ning ohkas vaikselt. Ennustamine oli tund kust poiss peaaegu alati viilis, sest seal ei olnud lihtsalt midagi meelepärast, ning teda ei huvitanud selle idiootse tädikese mõla ka sugugi.
Silmad sulgenud lasi ta jalgadel rippu langeda, ning keeras pea siis küljele avades ühe silma, ning jäädes seejärel järve silmitsema. Dave oli tüdinud kõigest sellest jamast.
|
|
|
|
Post by Samantha J. Gero on Nov 8, 2010 8:47:04 GMT -5
Mantli hõlmasid koomamale tõmmates jalutas Sam järve äärde, et väheke värsket õhku hingata. Ennustamine polnud ka Sami lemmikutest tundidest. See pärast ei huvitanud neidist, mis seal tunnis toime pannakse.
Järvele lähemale sammudes ohkas neidis kergendatult. Teda oli alati lummanud vee olemas olu. See oli nii lihtne, kuid samas oli müstiline. Seda on raske selatada.
Järve kaldale jõudes katsus neidis vett, ning oleks see läbi äärepealt vette libisenud.
|
|
|
|
Post by Dave Robert Grafdner on Nov 8, 2010 9:14:22 GMT -5
Dave'i silmad liikusid korraks tüdrukule, kes viipiirile liikus, ning seejärel vett puudutas. Pead õrnalt raputanud naeratas ta endamisi, ning puhus õhku suust välja jäädes seejärel silmitsema auru, mis tänu külmale õhule sinna tekkinud oli. Poisi näol püsis endiselt naeratus.
|
|
|
|
Post by Samantha J. Gero on Nov 8, 2010 9:34:19 GMT -5
Kergelt punastades tõusis neidis püsti, ning suundusin mööda järve äärt edasi. Jalutasin tükk maad, kui komistasin oksa taha ja vette prantsatasin. "Ei noh, hea ajastus." Pobisesin vaevu kuuldavalt ja upitasin ennast veest välja. See ei tahtnud küll hästi välja tulla, kuna riided said läbi märjaks ja muutusid aina raskemaks.
|
|
|
|
Post by Dave Robert Grafdner on Nov 9, 2010 5:31:45 GMT -5
Noormees kuulis prantsatust, ning tänu sellele ka oma silmad avas, ning need ringi liikuma viis. Leidnud selle neidise, kes enne veepiirile jalutas märjana ringi kõndimast kortsus noormehe kulm märgatavalt. End püsti ajanud nööpis ta oma mantli lahti, ning võttis selle seljast. Neidiseni sammunud ohkas ta raskelt, ning sättis selle seljatagant tema õlgadele. ''Vaata, et sa end ära ei külmeta.'' Sõnas ta silmi tüdrukule viimata, ning tema kõrval vaikselt edasi jalutades.
|
|
|
|
Post by Samantha J. Gero on Nov 9, 2010 7:22:00 GMT -5
Neidis tundis midagi sooja enda vastas. Mantel. Selle sama poisi mantel, kellest ta ennem mööda oli kõndinud. "Tänan." See oli kõik, mis neidis üle keha värisedes öelda suutis. Sam'il oli piinlik, et ta nii koba võis olla. Nüüd on taga järjed käes. Mida aeg edasi seda külmem neidisel hakkas, ja seda neidis värisema hakkas. Kuni ta lõppuks lihtsalt kokku kukkus.
|
|
|
|
Post by Dave Robert Grafdner on Nov 9, 2010 8:43:37 GMT -5
Dave noogutas tüdrukule vaikselt, ning ohkas taaskord õrnalt. Seejärel oma silmad lossile keeranud kuulis ta seljataga vaikset potsatust, ning kui poiss end tagasi sinnapoole keeras kortsutas ta üsnagi tungivalt oma kulmi. Tüdruku sülle haaranud pani ta haiglatiiva poole punuma. Mis seal muud ikka olla sai, kui väike külmetus.
|
|
