Niisama chill.

[Sophie Betty Awell]

"Lase. Mind. Kohe. Vabaks," surus Betty vihaselt läbi hammaste ja otsustas siis teistsuguse taktika kasuks. "Ma kõnnin omal jalal koolini," ütles ta magusalt ja ootas, et noormees ta köidikutest päästaks.

[Nathaniel D. Riddle]

"Tore," kähvas Nathaniel ning katkestas loitsud. Tüdruk langes järsult, maha, kuid oma jalgadele. Nathaniel pistis võlukepi tagasi taskusse ja hakkas kooli poole minema.[/color]

[Sophie Betty Awell]

Betty ägestus enam. Käituda temaga nagu kaltsunukuga oli kuradi ebaviisakas. Ta ruttas noormehele järgi ja virutas talle, käsi rusikas, täie jõuga vastu kõhtu ja kuulis teravalt oma sõrmeluude murdumise raginat. Ta tahtis valust karjuda, kuid suutis vaid hädiselt, lubivalge näoga oma kahtlaselt väändunud sõrmi vaadata.

[Nathaniel D. Riddle]

Ai. "Mis sul viga on?" nõudis Nathaniel. "Lihtsalt, et teiesugustest pääseda, peaks geiks hakkama vist," lisas ta silmi vidutades, kui ta nüüd tüdruku käe võttis ja seda hetke uuris. "Tubli oled. Medal sulle," ütles ta võlukeppi välja võttes. Ta sättis sõrmed enam-vähem paika ja manas nende ümber lahase. "Ja me läheme haiglatiiba. Teist korda," sõnas Nathaniel tüdruku tervest käsivarrest kinni võttes ning teda kooli poole vedades. Tal oli juba nii ükskõik, mida tüdruk sellest kaltsunukuna kohtlemisest arvas.[/color]

[Sophie Betty Awell]

"Ära võrdle mind nende debiilikutega, kes sinuga rääkimise nimel teeks mida iganes. Mul on sust suva, minu poolest võiksid sa kasvõi ÄRA SURRA," röökis neidis Nate peale ja tormas minema, vaevumata mõtlema oma äsja murtud sõrmeluudele või sellele, kuidas noormees temaga käitus. Betty tahtis sellest ülbikust lihtsalt eemale. Neidis jooksis järjest sügavamale tumedasse metsa. Oli juba liiga pime. Oma joonistusasjad oli ta ka ära kaotanud. Fuck.

[Nathaniel D. Riddle]

"Käi persse, ausalt," ütles Nathaniel rohkem nagu omaette. Ta järgnes tüdrukule, ning leidis vahepeal tema joonistused üles. Ta toppis need endale kotti, asetas selle siis ühe puu juurde maha ja muundus jooksu pealt lumivalgeks hundiks. Nii leiab ta tüdruku kiiremini üles. Kui ta mõne aja pärast teda märkas, muundus ta tagasi inimeseks, tüdrukust päris kaugel, puude varjus. Siis jooksis ta juba inimesena tüdrukule järgi. "Jää seisma. Tõsiselt. Hüppa astronoomia tornist või kus iganes kohast alla, aga siia metsa sa ei jää," ütles ta tüdruku ees seisatades.[/color]

[Sophie Betty Awell]

Betty vahtis Natele otsa. Noormees ei saanud küll nüüd öelda, mida neiu tegema pidi, olgu ta koolivanem või kes iganes. Või sai? "Mine ära. Ma saan siit ise ka välja," urises tütarlaps vihaselt. "Mine vaata, äkki saad kuskil mõnda eite keppida, mida sa veel siin passid?" nõudis tütarlaps ja tal polnud aimugi, mida ta nende sõnadega teha üritas. Natele haiget? Vaeval. Sellel kutil vist puudus üleüldse süda.

[Nathaniel D. Riddle]

Misasja? "Olgu," kähvas ta, astus tüdrukust mööda ning sammus mööda tuldud rada edasi. Teda enam lihtsalt ei huvitanud. [/color]

[Sophie Betty Awell]

Betty, kes alles nüüd aru sai, et ta oli üksi täiesti võõras metsas, parema käe sõrmeluud murdunud, istus mingi suvalise ülijämeda lehtpuu tüve juurde maha ja tõmbas põlved keha ligi, et pea nendele toetada. Ta oli väsinud - kogu see vaidlus Nate'iga ja ära jooksmine oli ta surmani ära tüüdanud. Pluss neiu valutav pea ja sõrmeluud, mis tundusid vaatamata lahasele ikka veel pisut vales asendis.

[Nathaniel D. Riddle]

Nathanielil ei olnud vähimatki kavatsust tüdrukule järgi minna. Ta korjas üles koti, mille ta oli puu juurde jätnud ning liikus siis edasi, kooli poole. Erinevalt tüdrukust ta teadis, kuspool kool asub, ning kindlasti mõtleb ka tema selle välja, kui vaatab, kus suunas Nate läks.[/color]

[Sophie Betty Awell]

Aga Betty ei vaadanud. Ta isegi ei vaevunud hetkel mõtlema sellele, kuidas ta siit nõmedast metsast üldse välja saab. Ta lihtsalt istus, pea põlvedele toetatud ja vaatas siis taevasse, mis läks järjest tumedamaks. Tema, oma erkpunase jope ja helesiniste teksadega siin sünges metsas, üksinda, ei kõlanud just kõige paremini.

[Nathaniel D. Riddle]

Varsti oli Nathaniel juba metsa servas ning ka koolimajas. Ta peatas esimese õpetaja, kelleks juhtus olema McGonagall ja ütles talle, et üks slytherini tüdruk on metsa ära eksinud. Seejärel kadus ta puhketuppa ning läks magamistuppa lugema.[/color]

[Sophie Betty Awell]

Mõne aja pärast oligi professor McGonagall tema juures ja juhatas ta turvaliselt koolimajja tagasi.