|
Post by Nathaniel D. Riddle on Nov 8, 2010 10:57:40 GMT -5
Nathaniel väljus koolimajast, kott lohakalt käes, ning suundus Keelatud Metsa poole. Kui ta sinna jõudis, istus ta ühele kivile ja tõmbas kotist enda joonistusbloki. Ta keeras ette tühja lehe, otsis koti sügavustest pliiatsi ja asus joonistama. Paberile hakkas ilmuma inimese kujutis, täpsemalt ühe tüdruku.[/color]
|
|
|
Post by Sophie Betty Awell on Nov 8, 2010 11:09:44 GMT -5
Sophie tee viis samuti Keelatud Metsa, samuti joonistama. Tütarlapse vasaku külje vastu oli surutud A3 formaadis joonistusblokk ja parema käe sõrmede vahel mängis ta harilikuga. Tütarlaps sättis ennast kõigest paar meetrit Nate'st eemale mugavalt, pea vastu puud toetamas. Neiu tõmbas harilikuga puhtale valgele paberile kindlaid, sirgeid jooni. Tribalit oli ta alati joonistada armastanud.
|
|
|
Post by Nathaniel D. Riddle on Nov 8, 2010 11:13:34 GMT -5
Nathaniel silmitses mõne hetke tühjalt paberit, ning lisas siis tüdrukule silmad. Ta ei teanud päris täpselt, miks ta teda joonistab, aga noh... päris hästi tuli välja. Nathaniel naeratas omaette, ning kui oli silmadega lõpetanud, alustas tema juuste joonistamist. Sirged, vähemalt viimane kord, kui ta neidist nägi. Ta peaaegu ei pannudki tähele, et see tüdruk, kelle ta mingi päev haiglatiiva oli viinud, seal oli. Tähtsusetu ju, või mis?[/color]
|
|
|
Post by Sophie Betty Awell on Nov 8, 2010 11:21:21 GMT -5
Sophie märkas alles siis, et Nate seal oli. Kuigi noormees ei pruukinud teda mäletada, oli neiul tema nägu küll hästi meeles. Neiu jätkas joonistamist ja ei lasknud ennast häirida sellest, et noormees seal samas lähedal oli. Betsy lülitas ennast täielikult muust maailmast välja ja pani isegi taskust väljakougitud iPodi klapid pähe, et täielikult isoleeruda.
|
|
|
Post by Nathaniel D. Riddle on Nov 8, 2010 11:24:38 GMT -5
Nathaniel silmitses hindavalt pilti, mille ta oli jõudnud valmis joonistada. Nüüd otsis ta kotist erinevate toonidega harilikud ja asus seda niiöelda värvima. Talle meeldisid mustvalged pildid, mitte värvilised. Tihti rikkusid värvid pildi just ära. Noormees asus alustuseks tüdruku silmi varjutama. Ta teadis, et need olid pruunid, seega tegi ta need üsnagi tumedateks, nähes siiski hariliku asemel värve. Tihti nägi ta värvide asemel must-valgelt, kui pilte vaatas. See juhtus siis, kui talle värviline versioon ei meeldinud ja ta ennast must-valgesse maailmasse ümber lülitas.[/color]
|
|
|
Post by Sophie Betty Awell on Nov 8, 2010 11:31:53 GMT -5
Sophie kuulas muusikat ja sulges hetkeks silmad, et oma joonistust enda peas veidi eredamalt ette kujutada. Pilt oli esimeses valmimisjärgus - vaid hägused piirjooned olid tehtud. Sellest pidi tulema selg ees seisev, üle õla vaatav tumedate juuste ja pisikeste inglitiibadega neiu, kelle silmis on pisarad.
|
|
|
Post by Nathaniel D. Riddle on Nov 8, 2010 11:40:48 GMT -5
Nathaniel oli vahepeal juba hakanud muid asju värvima, ning kallutas kergelt pead, kui mõtles, kui tumedad tüdruku juuksed olid. Kuna ta ei suutnud täpselt meenutada, tegi ta need umbes keskmised.[/color]
|
|
|
Post by Sophie Betty Awell on Nov 8, 2010 11:43:54 GMT -5
Betty asus samuti juukseid visandama. Ta vihkas seda, tema jaoks oli see kõige raskem üldse. Tütarlaps jättis selle hetkeks pooleli ja tegi kõigepealt ära hoopis silmad ja otstest pisut teravad kõrvad. Neiu pani bloki hetkeks kõrvale, et jalgu sirutada. Mõnus. Siis tõstis ta oma joonistusasjad tagasi põlvedele ja jätkas ennist tegevust, kõrvus kõlamas Angerfist - Spook.
|
|
|
Post by Nathaniel D. Riddle on Nov 8, 2010 11:57:34 GMT -5
Nathaniel lõpetas tüdruku joonistamise, kuna ta mõte oli otsa saanud ning tõstis pilgu. "Mida sa joonistad?" küsis poiss piisavalt valjult, et tüdruk teda üle muusika kuuleks. Ta ise keeras endal järgmise lehekülje, et tüdruku pilti varjata.[/color]
|
|
|
Post by Sophie Betty Awell on Nov 8, 2010 12:09:51 GMT -5
Betty võttis ühe kõrvaklapi kõrvast ja vaatas hetkeks Nate poole. Tütarlaps ulatas enda joonistuse noormehe poole ja lisas:"Pooleli veel." Neidis soovis ka noormehe pilti näha, aga kuna too oli teise lehe pööranud, oli see raske. "Mida sa ise ennist joonistasid?" küsis ta siiski.
|
|
|
Post by Nathaniel D. Riddle on Nov 8, 2010 12:15:52 GMT -5
Nathaniel silmitses hetke pilti ja muigas vaevumärgatavalt. "Ilus pilt sul. Mina... niisama sirgeldasin," vastas ta õlgu kehitades, ning keeras ette mingi suvalise lehekülje, kus oli pilt Sigatüüka lossist. "See on veel pooleli," lisas ta. See pilt oli tehtud täpselt sellest kohast, kus ta praegu istub. Nate ei saanud ju tüdrukule tõtt rääkida, et joonistas mingit dorklast, kelle nimegi ta ei mäletanud.[/color]
|
|
|
Post by Sophie Betty Awell on Nov 8, 2010 12:19:32 GMT -5
Betty suunas oma hallid silmad pilti vaatama. See oli ilus. Talle meeldis detailirohkus. "Sa joonistad hästi," ütles Betsy vaikselt komplimendi. Hästi oli tegelikult üsna mage, suurepäraselt või vaimustavalt oleks paremini sobinud. Tütarlaps hoidis oma blokki ikkagi põlvedel ja tõmbas tiibade tegemiseks paar joont.
|
|
|
Post by Nathaniel D. Riddle on Nov 8, 2010 12:22:20 GMT -5
"Sa ka," vastas Nate rohkem nagu pomisedes, kui nüüd Sigatüükale paar akent juurde lisas. Ta lootis, et saab pildi enne kooliaasta lõppu ikka valmis.[/color]
|
|
|
Post by Sophie Betty Awell on Nov 8, 2010 12:25:16 GMT -5
"Okei," ütles Betty, silmad oma joonistusel. Ta oli parasjagu tiibade juures ja lisas sinna järjest sulgi juurde nii, et need nüüd tõepoolest ingli tiibi hakkasid meenutama. Tütarlapse muusikamängjas vahetus laul ja neidis mõtles selle sõnade tähendusele. Laul oli prantsusekeelne.
|
|
|
Post by Nathaniel D. Riddle on Nov 8, 2010 12:28:16 GMT -5
Nathaniel pühendus taaskord enda pildile, seekord siiski sellele Sigatüükale, et mitte haledalt vahele jääda. Ta silmitses hetke maja, ning lisas siis selle ümbrusesse paar puud.[/color]
|
|