Constance Clarnox
Prefekt
Slytherini prefekt
I may not remember, but I always feel.
Posts: 2,711
|
Öösel
Nov 8, 2010 12:42:50 GMT -5
Post by Constance Clarnox on Nov 8, 2010 12:42:50 GMT -5
Taaskord oli Constance unetu ning sel liigagi külmal ööl oli ta taaskord välja tulnud. Ta oli enda öösärgile peale tõmmanud küll mantli, kuid tema sääred olid endiselt paljad ning käed külmad, kui ta enda pikad juuksed seljale viskas ning ringi vaatas. Mitte ühtki hingelist ei olnud näha.
Hinganud sügavalt sisse, suundus CC otsustavalt Sigatüüka järve poole. Jõudnud lõpuks paadisillale, ajas neiu pea kuklasse ning jäi enda helehallide silmadega lõputut taevast seirama.
OT: Teema kinni.
|
|
|
Öösel
Nov 8, 2010 12:55:07 GMT -5
Post by David Fox on Nov 8, 2010 12:55:07 GMT -5
Noormehe jaoks ei olnud jalutuskäigud enam mitte midagi erakordset. Need olid kujunenud igapäevaseks ja ta korraldas neid öösiti, just siis kui väljas liikus vähe neid, kes võtaksid ta mitte millegi eest vahele.
Noormees istus parajasti puu juures, toetudes seljaga vastu selle paksu tüve, jäädes niiviisi kõigi eest varju, kuid samas nägi tema kõike ja kõiki, kes tema ümbruses liikusid. Poisi silmad olid suletud ning prillid olid mööda nina allapoole libisenud, rippudes nüüd täiesti lõdvalt ja kukkumisvalmilt tema ninaotsas. Ja ta ei teinud mitte midagi selle vea parandamiseks kuni ta kusagilt samme kuulis ja ringi vaatas.
Mitte kuigi kaugel temast oli vanale paadisillale ennast istuma sättinud neiu. Tüdruk, keda ta oli mõnikord tundides näinud. Ta silmitses tütarlapse sitket siluetti järvetaustal ning mõne hetke pärast tõusis ta püsti ja oma koolivormi pisut korda sättides, sammus ta aeglaselt ning hääletult sinnapoole. Tal ei olnud isegi aimugi, et tegu on prefektiga.
Avastanud ennast mõne hetke pärast juba neiu kohal kõrgumas, libistas ta oma käed taskutesse ning uuris viisakal toonil:"Kas tohib teiega ühineda?"
|
|
Constance Clarnox
Prefekt
Slytherini prefekt
I may not remember, but I always feel.
Posts: 2,711
|
Öösel
Nov 8, 2010 13:16:33 GMT -5
Post by Constance Clarnox on Nov 8, 2010 13:16:33 GMT -5
OT: Miks kõik arvavad, et ma olen koolivanem? Ma olen siin kõigest prefekt. :'D
Constance oli liialt süvenenud enda mõtetesse ning taeva vaatlemisse ning ta ei kuulnudki lähenevaid samme, mis viimaks temani jõudsid. Võib-olla oli liikusidki vampiirid nii vaikselt, et see oli inimkõrvadele kuuldamatu, kuid sellegi poolest...
Tütarlaps võpatas, kui ta viimaks kellegi viisakat tooni kuulis, sest ausalt öeldes ei olnud ta uskunud, et keegi võib sellisel kellaajal väljas olla (liiatigi veel sellise ilmaga, mil oli üsna külm). Ta teadis juba, et mõningad inimesed kondasid öösiti enda puhketubadest väljas, sest ta oli nii mõnelegi neile peale sattunud, kuid tütarlaps ei olnud küll selleks õige inimene, et neid tagasi magamistubadesse saata. Tõsi, ta oli küll prefekt, kuid teda ei huvitanud eriti teised.
"Miks ka mitte," vastas neiu viimaks õlgu kehitades. Ta ei öelnud kunagi seltskonnale ära, isegi siis, kui see oleks kuulunud mõnele gryffindorlasele. Talle meeldis inimesi tundma õppida ning seejärel neid kritiseerida. Mõned isikud olid ikka enda unistustega rumalad ning see ajas neidu endiselt sügavalt ning põlastusväärselt naerma.
Ta vaatas hindava pilguga noormeest ning oli sunnitud viimaks kulmu kortsutama. Poisi nohiklik välimus ei sobinud kuidagi temale, sest tema näos oli midagi, mis tüdrukut paelus. Ega tema ju ei teadnud, et tegu on surematu olevusega, kes ei tohiks maa peal ringi kõndida.
|
|
|
Öösel
Nov 8, 2010 13:28:40 GMT -5
Post by David Fox on Nov 8, 2010 13:28:40 GMT -5
OT: ma ei tea Minul on see harjumuseasi.Tuul sasis ägedalt tema juukseid samal ajal kui ta jälgis tüdrukuid. Väljas paistis jahe olevat, kuid läbi oma kivikõva ja jäise naha ei tundnud ta enam mitte midagi. Kõigest tuimust ja tühjust, mis ei jätnud teda enam kunagi. Ta oli justkui kõndiv marionett, kes ei saanud mitte midagi erilist teha ega tunda.
Kui tüdruk võpatas tema hääle peale, muigas noormees jahedalt. Ta ei oodanud mitte kunagi kellegilt sellist reaktsiooni, kuid sellegi poolest tekitas see temas tunde, et ta on neist kõigist võimsam. Hirm ja viis, kuidas surelike süda tagus oli lihtsalt joovastav tema jaoks. Muie asendus aga leebe naeratusega, mis oli kohane õpihimulise poisinolgiga ja ta võttis tütarlapse kõrval istet ning lükkas oma jalad üle ääre. Tema saapaninad said märjaks, kuid David ei teinud seda märkamagi. Külm vesi ei toonud talle ju palavikku, ta ei saanud ju sellest köha ega nohu.
Kui ta viis oma pilgu neidisele, pidi ta oma naeratuse kaotama. Ta oli väga harjunud selliste pettunud pilkudega, kuid see tüütas teda juba aeglaselt. Kõik inimesed pidasid teda ilusaks, meeldivaks ja võluvaks, aga nad nägid enda ees istumas nohikut. "David Fox," tutvustas ta ennast ning sirutas oma käe välja. Teisega lükkas ta oma pisut allapoole langenud prillid ülespoole. Olgu ta mis oli, see ei olnud ju tegelikult teiste asi.
|
|
Constance Clarnox
Prefekt
Slytherini prefekt
I may not remember, but I always feel.
Posts: 2,711
|
Öösel
Nov 8, 2010 13:40:01 GMT -5
Post by Constance Clarnox on Nov 8, 2010 13:40:01 GMT -5
Tüdruk jälgis noormeest ning tundus, et tal ei ole üldse külm sel ajal, kui neidis kõigest väest enda käsi mantli taskutesse surus. Miks küll ei olnud ta endale midagi peale pannud? Kuid tema külmus ei paistnud välja, sest ta suutis suurepäraselt enda emotsioone ning tundeid talitseda. Ta värises (inimsilma jaoks) märkamatult ning tema nägu püsis pidevalt kange, seega keegi ei saanudki midagi aru.
Sellegi poolest võttis ta ühe käe taskust välja, kui Fox oli enda oma neidise poole sirutanud. Ta libistas enda külma käe noormehe kätte ning ta ei saanud arugi, et noormehe käsi oli temast külmem. Pigistanud õrnalt tolle kivikõva nahaga kätt, tutvustas ta end, öeldes enda eesnime. Seejärel pistis ta oma käe tagasi taskusse ning pööras hetkeks enda pilgu tagasi järvele.
"Seega, mis sind sellisel siia toob, David Fox?" päris neidis viimaks, silmitsedes tähistaevast, mis tõestas miinuskraadide olemasolu. Polnud ka mingi aeg - oli juba sügis ning maal, kus asus Sigatüügas, oli koguaeg külm. Ainult kevaded tõid sooja tuult, mis pani õpilasi järve äärde istuma ning kodutöid tegema või niisama juttu puhuma. Kuid praegu eelistasid nad kõik Sigatüükas olla, olgu siis öine aeg või mitte.
|
|
|
Öösel
Nov 8, 2010 13:52:06 GMT -5
Post by David Fox on Nov 8, 2010 13:52:06 GMT -5
"Sul on külm." See ei olnud küsimus vaid pigem märkus. Davidile ei meeldinud, kui inimesed tegid omale meelega viga.
Kui tüdruk ennast tutvustas, noogutas vampiir vaid lühidalt. Pikemad tutvustused ei olnud tema teema ja teda eriti ei huvitanudki, mis majast prefekt oli. Kui oli siis oli, see ei olnud tema mure ega asi.
"Võluv taevas," vastas ta. Ta ei osanud aimatagi kui nõmedalt romantiliselt see kõlas, kuid see oli tõsi ja vampiir ei leidnud ühtegi põhjust, mis oleks pannud teda valetama ja mõne muu lollima põhjuse välja mõtlema. Ning kuna ta nagunii öist jahedust ei tundud, siis võis ta kogu öö siinsamas passida ja tähti lugeda kui ta seda nii väga soovis. "Sind?"
|
|
Constance Clarnox
Prefekt
Slytherini prefekt
I may not remember, but I always feel.
Posts: 2,711
|
Öösel
Nov 8, 2010 14:01:46 GMT -5
Post by Constance Clarnox on Nov 8, 2010 14:01:46 GMT -5
Tüdruk kortsutas kulmu. Ta oli vahele jäänud. Ta pööras enda pilgu taaskord vampiirile ning seiras teda taaskord pealaest jalatallani. Tegelikult oli noormees enda nohikliku välimusega natukene isegi paeluv. Või oli paeluv siiski ainult tema vampiiripool? Igatahes miski temas seda oli ning neiu ei osanud öelda, mis.
"Ja sul siis ei ole?" päris ta tõredalt, uskumata, et poisil külm ei ole. Kindlasti ei saanud tal olla soe, vähemalt mitte selle ilmaga.
Lõpuks pööras ta enda pilgu tagasi taevale, kui ta kuulis noormehe põhjust järve ääres viibimiseks. Tõsi, öösiti oli seal tõesti ilus. "Võib-olla peaksid sa vaatama Astronoomia torni. Seal on parem vaade ning seal ei tõmba tuul ka nii väga," lausus ta õlgu kehitades ning pööramata enda pilku sellelt taevalt. "Unetus," vastas ta lühidalt noormehele.
|
|
|
Öösel
Nov 8, 2010 14:13:23 GMT -5
Post by David Fox on Nov 8, 2010 14:13:23 GMT -5
Vampiir kannatas visalt selle pilgu ära, mis oli arvatavasti kahtlustav. Ega tema ei teadnud. Ta ei vaadanud hetkekski neidise poole, kartes, et selle silmsidemega, mis nende vahele tekib, võib prefekt teada saada kes ta tegelikult on. ja kuigi ta tegelikult ei hoidnudki oma olemust saladuses, siis ta lihtsalt ei soovinud, et inimesed saaksid kohe esmaskohtumisel teada kes ta tegelikult on.
Ta vangutas kergelt pead ning tõmbas oma mantli seljast ja ulatas selle tüdrukule. Tal ei olnud nagunii mitte midagi sellega peale hakata. "Ma olen siin juba mitu tundi passinud," ei valetanud vampiir. "Ma olen külmaga jõudnud nii ära harjuda, et ma ei tunneks vist eriti midagi kui ma isegi peadpidi lumme roniks."
Omaenese nalja üle muianud, pööras ta oma pilgu korraks Sigatüüka poole, kus põlesid vaid mõned üksikud oranžikad aknad. Arvatavasti oli keegi õpetajatest veel seal ja parandas töid. Siis aga liikus ta pilk tornile ja ta noogutas. Jah, ta oli mitmeid kordi seal käinud, kui vahepeal peab ju ise ka natuke väljas ringi liikuma. "Ma eeldan, et sa ei võta mitte mingisuguseid unerohte?" Constance ei näinud just sedamoodi välja, kes mürgitaks oma organismi selliste asjadega. Vähemalt nii talle tundus.
|
|
Constance Clarnox
Prefekt
Slytherini prefekt
I may not remember, but I always feel.
Posts: 2,711
|
Öösel
Nov 9, 2010 4:38:49 GMT -5
Post by Constance Clarnox on Nov 9, 2010 4:38:49 GMT -5
Nii nagu Jared'i puhul, ei osanud Constance ka David'i puhul kahtlustadagi, et too mingi müütiline olevus on, kes ei tohiks ringi liikudagi. Tal ei olnud õrna aimugi, et ta oli antud hetkel väga ohtliku isiku juures, kes oleks ta võinud tappa koheselt või mis veelgi hullem - teda vampiiriks värbata. Enne oleks Constance surnud, kui lasknud end kuidagi muuta. Tüdruk vihkas selliseid olevusi ning seda mitte sellepärast, et ta oleks neid kartnud. Pigem oli asi selles, et see ei olnud normaalne.
Ta võttis sõnagi lausumata noormehe mantli vastu (kui juba pakuti, siis miks mitte edasi külmetada?), asetades selle hetkeks enda käsivarrele ning võttes enda mantli seljast, jäädes hetkeks siidise öösärgi väele, mis habraste niitidega ümber tema keha liibus. Enda mantel seljast võetud, asetas ta noormehe palju soojema mantli enda ümber, jättes enda riideeseme täiesti niisama õlale rippuma. Ta ei kavatsenudki olla mingi kubujuss ning kahe paksu mantliga ringi käia nagu kadrisandid kadripäeval.
Ta naeratas säravalt tundes, kuidas soojus tema kehasse kandus, kuid rohkem tänu ta üles ei näidanud. Ta uskus, et Davidil on niigi vedanud, et ta CC ühe väga haruldase naeratuse osaliseks sai. Samal ajal, mil ta tegutses, kuulas ta aga noormehe juttu ning kui ta oli viimaks enese sättimisega hakkama saanud, surus ta käed taskutesse ning vastas poisi küsimuse peale pead raputades: "Enne olen unetu edasi ning käin väsinuna ringi kui rikun oma organismi mingi mürgiga."
Constance oli totaalselt ravimite vastu (va. ravimtaimede, sest need olid looduslikud). Ta oli küll üsna regulaarselt külmetushaiguste ohver, kuid sellegi poolest käis ta visalt tundides edasi ega näidanud enda nõrkust välja. "Kas ma näen siis nii terve välja või kuidas sa selle täpse järelduse peale tulid?" oli ta sunnitud sellegi poolest pärima, kui ta enda helehallide silmadega noormeest seiras, ilme taas üksluine, justkui poleks ta rõõmus kaua aega olnudki.
|
|
|
Öösel
Nov 9, 2010 11:47:36 GMT -5
Post by David Fox on Nov 9, 2010 11:47:36 GMT -5
David ei jäänud vahtima kuidas neidis oma õhukese mantli eemaldab ja tema oma asemele paneb. Asi oli olnud selles, et ta tundis ennast kohmetult siis, kui keegi naisterahvas oli õhemates riietes tema juures. See mitte ainult ei pannud teda nina kirtsutama hea verelõhna juures, millest ei ütleks ta tegelikult äragi, vaid ta pidas seda oma privaatsuseks. Ka tema tunneks ennast väga ebameeldivalt ja ebamugavalt kui keegi vaataks teda just siis, mil ta kannab oma magamisriideid.
Kui neidis sai korralikult ja soojalt riidesse, kallutas ta oma pilgu lõputult tähistaevalt ära ja vaatas prefekti poole. "See on isegi hea, et sa oled otsustanud niisuguse pilguga neid asju vaadata," lausus vampiir. Kuid selle unetuse juures võib ju ilmneda depressioon, mis inimestele vahepeal võib saatuslikuks osutuda.
Siis aga kergitas ta pisut oma kulme. Just see oligi neidisele kõrva jäänud. Mitte ebatõenäoline fakt, et selliste suurte miinuskraadide juures istus poiss nüüd täiesti tavalises koolivormis, mis oli sellise ilma jaoks lootusetud külma vastu. Järelikult oli tütarlaps eneses nii väga kindel, et ta oligi tegelikult külmaga harjunud, mis päästis ta veel rohkematest põhjendustest. "Sa ei näe terve välja," sõnas vampiir, viies pilgu tähtedevalguse käes sillerdavale veele. Kui ta jalga liigutas, pani ta aluse hiiglaslikele ringidele, mis iga kord üha kaugemale läksid. "Ma tunnen inimesi niivõrd hästi ja ma võin sulle juba lihtsalt otsa vaadates öelda, et sa kuulud nende hulka, kes peavad ennast realistideks. Ning see, mis paneb mind arvama, et sa ei võta unerohte, on arvatavasti see, et sa paistad tugevana. Või vähemalt sa üritad sellist muljet teistele jätta kui sa samal ajal kannatad.
Kuid..." ta muigas kergelt, vahtides ringe, mis nüüd aeglaselt lõpetasid paljunemise. "Inimesi on erisuguseid ja kuigi ma usun, et sa ei pruugi olevat üks neist tavapärastest Slytherinlastest, kipun ma uskuma, et sa oled kuidagi kahepalgeline. Võib-olla mingi väike osa iseloomust, mida sa üritad varjata?"
Tegelikult ei saanud ta selles enam kindel olla. Inimesed olid erisugused. Võimalik, et ta pani oma oletustega täppi. Võimalik, et isegi väga mööda, kuid ta oli avaldanud oma arvamust.
|
|