Niisama.

[Nathaniel D. Riddle]

Nathaniel oli juba pikemat aega lendluudpalli väljakul ning luges ühte õpikut, mille oli kotist välja kiskunud. Selleks oli võlukunsti ajalugu. Kell oli kaks, kuid Nate ei olnud tundides ega kavatsenudki minna.

[Sophie Betty Awell]

Sophi, kellel olid vastupidiselt lendluudpalli väljakul uitavale Natele, juba tunnid lõppenud, seadis oma sammud samasse kohta, kus enne. Kui ta aga nägi ka noormeest seal, vajusid neiu huuled tihedaks kriipsuks. Päeva algus oli ju nii ilus olnud. Ohates sättis tütarlaps ennast suvalisele pingile, noormehest piisavalt kaugel, istuma ja jäi taevasse silmitsema. Tema parem käsi oli ikka veel selles samas lahases, mille Nathaniel oli valmis võlunud - Betsy polnud lihtsalt viitsinud Haiglatiiba minna.

[Nathaniel D. Riddle]

Nathaniel ei pannud tüdrukut tähele, ta oli piisavalt omas mullis. Ning ega teda ei huvitanud ka. Võib-olla mingi aeg oleks huvitanud, aga nüüd... vaevalt. Ta keeras õpikus järgmise lehekülje ja jätkas lugemist.[/color]

[Sophie Betty Awell]

Betty hoidis oma pilku taeval ja võttis siis teksade tagataskust pastaka, mida ta vasaku käe sõrmede vahel hoidis, ning üritas parema käe randmele midagi kirjutada. Feilis. Sajaga.

[Nathaniel D. Riddle]

Nathaniel lõpetas peatüki lugemise, toppis õpiku kotti ja võttis uue. Muundamine seekord.[/color]

[Sophie Betty Awell]

Sophie trummeldas pastagaga rütmiliselt vastu pingilaudu, millel ta istus. Neidis viis pilgu oma kulunud tennistelt tagasi taevale. Igav. ÕÕÕH!

[Nathaniel D. Riddle]

Nathaniel tõstis ärritunult pilgu, kui mingit toksimist kuulis. "Vaiksemalt ei saa?" küsis ta piisavalt valjult, et tüdruk teda kuuleks.[/color]

[Sophie Betty Awell]

"Ei saa jah," nähvas Betty vastu. Miks peaks tema noormehe vastu sõbralik või vähemasti viisakas olema, kui Nate suhtub neidu nagu värdjasse. Tunded peavad vastastikused olema.

[Nathaniel D. Riddle]

Käi persse. Nathaniel toppis enda asjad kokku ja ajas end püsti. Ta sammus pinke mööda alla muruplatsile ja võttis seal istet. Nii ei kostunud see toksimine temani.[/color]

[Sophie Betty Awell]

Betty vaatas kurjalt Nate poole ja saatis teda pilguga. Kui noormees maha istus siis Betsy suunas oma pilgu jälle taevale.

[Nathaniel D. Riddle]

Nathaniel pistis käe kotti ja tõmbas sealt suvalise raamatu välja. Nõiasõnad. Lahe. Ta avas selle juhuslikult leheküljelt ja hakkas lugema.[/color]

[Sophie Betty Awell]

Neidis näris alahuult ja sasis käega oma pikki juukseid. Ta armastas oma kiharaid, ta armastas nende värvi ja stiili, kuid vihkas seda, kuidas need talle pidevalt ninna ja suhu tungisid.

[Nathaniel D. Riddle]

Nathaniel luges veel veidike raamatut, kuid toetas selle siis hetke pärast enda põlvedele. Mõne hetke kulmu kortsutanud, toppis ta raamatu kotti, tõusis püsti ning kõndis tüdruku juurde. "Sa ei ole haiglatiivas käinud," nentis Nate, kui tüdruku endiselt tema tekitatud lahases kätt silmitses. Alguses oli ta tahtnud küsida, et kuidas tal läheb, aga nüüd ei ole vist väga vaja. Nate istus tüdruku kõrvale ja toetas koti enda jalge ette maha.[/color]

[Sophie Betty Awell]

Sophie suunas silmad oma käele. "Tõsi," möönis ta. "Pole nagu sinna asja olnud," oli neiu pisut kohmetunud sellest, et Nate temaga üldse vestlema oli tulnud. Pigem olid need harvad pilgud, mis ta Betsyle saatis kurjad, kui armastavad või midaiganes sellist.

[Nathaniel D. Riddle]

"Sul on sõrmed ju murdunud. Sa peaksid seal ära käima," ütles Nathaniel pilku tüdruku käelt tema silmadele tõstes. Ta ei väitnud, et ta oleks temaga mingi parim sõber, aga noh, ta ju pidi temaga rääkima. Mitte, et tal oleks suured süütunded, aga ikkagi, imelik oli niimoodi.[/color]