he he he

[David Fox]

OT: Teema kinni!!

Inglismaal oli hea õppida just seetõttu, et seal olid ilmad väga sombused ja vihmased. Eriti veel sügisel, mil päike ei paistnud. Ka täna, kui David otsustas välja tulla, oli päike juba mitmekihiliste pilvede taha peitu pugenud.
Päevasel ajal nägi prille kandev noormees välja veelgi kahvatum kui siseruumides. Tema nahk oli hallikasvalge ning silme all olid tumedad varjud. Tänu oma pikale kasvule ja kõhnale kehaehitusele nägi ta väga kõhedusttekitav välja.

Hääletute sammudega, mantel taga voogamas, jalutas poiss peksja paju poole. Oma käed oli ta sügavale taskusse surunud ja krae kõrgemale tõstnud, et tuul vähem tema riideid rebiks. Muu suhtes oli tal ükskõik.
Kui ta peagi jõudis puuni, mis seisis täiesti rahulikult omal kohal, vaatas ta ringi. Ta ei näinud mitte kedagi. Nojah, kes see ikka suvatses välja tulla sellise pilvise ja tuulise ilmaga?

[Rosemary Johnson]

Tunnid olid juba pikemat aega läbi ning pea oli RJ'l liiga paks, et koolitöid teha ja kuna joonistamine aitas tal mõtteid selgemaks teha, otsustaski neidis seda teha. Aga kuhu minna? Kooliruume ta joonistada ei viitsinud. Liiga tavaline ja üksluine. Ta tahtis midagi hoopis teistsugust, midagi, mida ta pole varem joonistanud. Seetõttu otsustas Rosemary ilmast hoolimata välja minna.

Tegelikkuses polnud ilmal mitte midagi viga. Ainult vihm oli täiuslikust ilmast puudu. Kiirete sammudega uuris RJ veel uuritama kooli territooriumi, kaenlas joonistusblokk ja sõrmede vahel harilik pliiats. Peagi jõudis ta ühe puu juurde, mille juures ta kedagi märkas. Perfect! Rosemary istus maha, võttis joonistusbloki enda ette ja hariliku korralikult kätte, hakates esialgu lihtsalt piirjooni tõmbama. Puu tundus kahtlane, isik selle juures veel kahtlasem ja ilm andis kogu sellele vaatepildile, mida Rose hoolega paberile kandis, veelgi kahtlasema, kuid ligitõmbavama ilme.

[David Fox]

Noormees nautis vaikust. Ta oligi oodanud hetke, mil ta saab eralduda kogu maailmast ja viimaks omapead olla ja mõtteid mõlgutada. Kuid peagi kuulis ta samme. Need kuulusid oletatavasti mingisugusele naisterahvale, sest sammukesed olid kergemad ja teistsugusemad kui näiteks temal või teistel poistel. Ta pööras ennast ringi ning üllatus, kui nägi endast nooremat tüdrukut joonistusblokiga. Ja talle jõudis kohe kohale, et üks joonistatavatest, on tema.
"Mida sa joonistad?" uuris ta igaks juhuks. Muidugi oli see väga lahe, et keegi tuleb teda maalima, kuid samas oli see ka ebamugav. Kas ta mitte ei peaks kogu see aeg paigal passima?

[Rosemary Johnson]

Alles kümmekond sekundit pärast küsimuse esitamist pööras RJ pilgu küsijale ning naeratas siis, olles lõpetanud isiku joonistamise. Ta ei kavatsenud ju seal igavesti paigal seista, et neidis teda joonistada saaks, seega oli tema esimene, kes korralikult paberile kantud sai. "Imelist, kõhedusttekitavat, kuid ligitõmbavat vaadet. Just lõpetasin sinu joonistamise, ma loodan, et sa ei pahanda.. ja nüüd hakkas seda puud.. ja seejärel seda kaunist taevast ja üleüldse muud tausta jooonistama.." andis neidis põhjaliku vaate sellest, mida ta joonistas.

[David Fox]

David kergitas kulme ning sammus neiuni ning kummardus selleks, et pilti näha. Ta ei ütleks, et nägi iseenda moodi välja sel pildil. "Sa tahad puud joonistada?" küsis ta üle. Ta saaks ju nüüd natuke lõbutseda ja vaadata, kuidas neidis üritab seda puud joonistada kui see ei suuda enam paigalgi seista.

[Rosemary Johnson]

Rosemary ei olnud üks neist, kes enda joonistuse väga ära peidab, kui seda ilma temalt luba küsimata vaadatakse. Ta rohkem muigas, kui nägi võõra pilku tema joonistusel. "Ei.. õhku seal taha.." sõnas RJ lõbusalt, jätkates puu joonistamisega. "Ma ikka tohtisin sind joonistada, eksole.."