Peale õhtusööki

[Nathaniel D. Riddle]

Õhtusöök oli umbes pool tundi tagasi lõppenud ja loss oli üsnagi vaikne. Enamuses olid õpilased puhketubadesse taandunud. Nathaniel aga astus roosiaeda, võlukepp sõrmede vahel, ning loitsis igavusest roose ära. Ühed närbusid, teised kasvasid kordades suuremateks, kui nad olema peaksid, kolmandad muutsid värvi. Ta ei läinud puhketuppa, kuna ilmselgelt oli see ülerahvastatud, ning viimasel ajal ei olnud tal und ka, et magama minna. Selle asemel käis ta lossis ringi ning pooleldi otsis inimesi, keda karistada valel ajal väljas olemise eest, mis siis, et praegu võisid nad veel ringi liikuda.

Nathaniel viipas veel viimase põõsa poole, mis enne pinki, milleni ta suundus, asus, ning muutis sellega nii roosid, kui lehed ja oksad hõbedasteks. Rahulolevalt seisatas ta põõsa ees ja keerutas võlukeppi loiult sõrmede vahel. Ta ei pööranud ümbrusele suurt tähelepanu, kui ta ühe õie murdis ning seda muutma hakkas.

OT: Kinni.[/color]

[David Fox]

Pimedus meelitas Davidi alati sigatüükast välja, kus ta ei pidanud enam kauem istuma puhketoas koos oma majakaaslastega, kes õhtuti kõige igavamad olid. Nad ainult tuupisid ja tuppisid.
Noormees suundus mööda pisikest rada edasi, lastes jalgadel ennast viia sinna, kuhu need tahavad. Tal ei olnud mitte ühtegi eelist ning lisaks sellele oli tal ka kõht täis, mis tekitas temas erakordselt hea tuju.

David alguses ei märganudki, et roosid ümbritsevad teda igal sammul, kuhu ta läheb. noormees vaatas vaid maha, mõeldes asjade peale, mida ta täna teinud on. MItte midagi kasulikku. Ainult õppinud ja koduseid töid teinud. Ta peatus järsku, kui kuulis eemalt üht häält. See kuulus inimesele, nagu ta aru sai ning vampiir vaatas sinnapoole. Nähes, et tegu on siiski õpilasega, kes rooside värve muudab, kerkisid ta kulmud kõrgele ning ta astus sinnapoole, seisatades mõned meetrid kaugemal slytherinlasest.

"Ilus," sõnas vampiir vaikselt, silmitsedes värvilisi õisi. Tõepoolest, väga ilus ja võluv.

[Nathaniel D. Riddle]

Nathaniel ei kuulnud poisi lähenemist, loogiline ka ju, kui arvestada, et too on vampiir, mis siis, et Nate seda ei teadnud. Seega, ta ehmatas, kui kuulis noormehe häält enda lähedal. Ta viis pilgu kiirelt hääle omanikule ning oli kergelt üllatunud, kui selleks osutus ravenclawlane, kellelt ta mingi aeg raamatukogus abi oli küsinud. Nathaniel muigas vaevumärgatavalt. "On küll jah," vastas ta samuti üsnagi vaiksel, kuid jahedal toonil. Nathaniel muutis kõik õie kroonlehed, mida ta käes hoidis, erinevat tooni. Kuna kroonlehti oli palju, siis oli roos hetke pärast vägagi erksavärviline, kuid seal võis näha ka tumedaid toone. Nate'i ei häirinud ravenclawlase kohalolek, kuigi tema olemus oli Nate'le väga võõras. Ta ei olnud selline, nagu teised õpilased. Mingis mõttes tahtis Nathaniel teada, mis Davidi selliseks muudab, aga samas leidis, et see ei ole tema asi, ja võib-olla lõppkokkuvõttes ei ole üldse hea, kui ta seda teab. [/color]

[David Fox]

Ravenclawlane muigas noormehele vastu. Koolivanema jahe olek häiris teda, kuid ta ei hakanud mitte midagi ütlema. See ei olnud siiski tema asi ja nad ei olnud isegi sõbrad. Mida tema märkus ikkagi teeks? Ta astus lähemale, vaadates kuidas nooruk loitsib. Ausalt öeldes ei olnud ta mitte kunagi selliseid asju näinud ega õppinud. See oli midagi uut. Kuid oleks kõlanud ka veidralt, kui ta lihtsalt küsiks kuidas teine seda teeb. Seetõttu astus ta nüüd rohkem peenarte juurde ja kummardus õisi vaatama. Need olid toredad. Ilusad, kui laialdasemat mõistet kasutada.

[Nathaniel D. Riddle]

Nathaniel viis nüüd pilgu ravenclawlasele, kes põõsaid silmitses. "Kas ma peaksin need tagasi normaalseteks muutma?" küsis ta lõpuks mõtlikult, kui ühte eriti närbunud põõsast silmitses. Armas. Nate viis nüüd pilgu taas Davidile, kui poisilt vastust ootas. Ta polnud päris kindel, miks ta ravenclawlase arvamust küsis, aga noh... mis tehtud see tehtud. Ning ega vaevalt, et Nathaniel selle eest kiita saab, kui direktor seda nägema peaks, mis tema kullakallite roosipõõsastega juhtunud on.[/color]