Raamatukogus vabal ajal.

[Lily Lavender Abbott]

Lily astus vaikse sammuga raamatukokku ja suundus riiulite vahele. Ta tahtis oma suguvõsa kohta rohkem teada ja mõne hetke pärast leidis ta ka vastava raamatu.
Ta istus laua taha ja avas paksu raamatu. Raamatu keskelt leidis ta ka enda nime, aga ta avastas ühe inimese veel, kes talle eriti ei meeldinud. Seal raamatus oli kirjas, et Marc de Louis on tema sugulane. Lily klaasistunud pilk vahtis teise nime ja ta ise oli kerges ðokis. Kas professor ise üldse teadis seda? Ei usu, aga kes teab...

[Marc de Louis]

Tunnid olid ammu läbi ning kuna Marcil ei olnud mitte midagi targemat peale hakata, otsustas ta minna raamatukokku ja selle varusid uurida. Tema aimdused ei läinudki luhta. See oli suur ja avar koht koos paljude hiiglaslike riiulitega, mis olid põrandast laeni täidetud paksude ja peenikeste köidetega. Noogutanud kiirelt raamatukogupidajale, astus ta edasi, käed taskutesse surutud. Tal puudusid isegi eelistused raamatute valimisel. Peaasi, et seal leidub midagi huvitavat. Ta oli kuulnud, et siin leidub isegi keelatud osakond, kuhu ta nagunii, varem või hiljem, läheb.

[Lily Lavender Abbott]

Nähes, et Marc sisenes raamatukokku, ahhetas Lily ja pani raamatu kõva pauguga kinni. Tüdruk tõusis püsti ja hakkas kiiresti raamatut ära viima, kui ta kellegiga kokku põrkas. Ja selleks osutus mitte keegi muu kui MJVK õpetaja. Tore. "Väga vabandust, ma ei näinud teid," sõnas tüdruk kiiresti ja leidis siis just kõrval riiulis raamatule õige koha.

[Marc de Louis]

Professor ei kuulnudki, et keegi talle läheneb, kuid järgmisel hetkel vaarus ta mõned sammud tahapoole, kuni viimaks tasakaalu tagasi sai ja kulme kortsutades õpilasele otsa vaatas. Korraks mõtles ta nähvata, kuid vangutas endamisi pead. Asi ei olnud seda väärt ja see oli kogematus. Lisaks paistis tüdruk ähmi täis olevat. “Ei ole midagi,“ sõnas ta tuimalt. Tema ju ei teadnud, et tegu on tema kauge sugulasega. Või lähedasega. Ausaltöeldes ei olnud Marc mitte midagi tundnud huvi sellise asja vastu nagu selleks oli Sugupuu. Talle piisas teadmisest, et ta oli puhtavereline. Vaikselt mühatanud, astus ta nüüd kõrvale ning sammus edasi. Midagi tal ju oli vaja leida.

[Lily Lavender Abbott]

"Professor, mida te otsite?" küsis siis Lily teise käest ajaviiteks, seda võis ju ikka küsida. Teda isiklikult huvitas tema suguvõsa, kuid vahepeal tuli sellega kaasa ka ebameeldivaid üllatusi.
"Kas tohib küsida, miks te nii sarkastiline alati olete?" sõnas siis Lily otsekoheselt, teisele otse silma sisse otse vaadates. Ta oleks tahtnud ka sinna lause sisse panna külm ja ükskõikne, aga ei raatsinud.

[Marc de Louis]

'Professor, mida te otsite?' küsimus pani teda silme pööritama. Ta oli täiesti sihitult tulnud siia ja nüüd, kui teda mingisugune koolivanem veel mööda raamatukogu taga ajama peaks hakkama, tahtis ta siit kiiremini lahkuda. “Mitte midagi,“ sõnas ta ükskõiksel häälel. Ja see oli ju tõsi. Ta ei teadnud ise ka miks ta siia tuligi.
Teine küsimus pani ta peatuma ning ta vaatas altkulmu endast lühema neidise poole. “Kas sa ei ole kuulnud sellisest asjast nagu 'Oma nina ei topita teiste asjadesse?'“ küsis ta jahedalt. Ta ei olnud ju sarkastiline tegelikult, ega? Pigem oli ta lihtsalt ükskõikne ja vähe hooliv inimene.

[Lily Lavender Abbott]

"Te võiksite ka mulle te öelda, sest ma ei ole otseselt just teie sõber," naeratas Lily külmalt. Ta ei toppinud oma nina teiste asjadesse, ta lihtsalt küsis otse. "Muideks, ma loodan et see teid ei huvita, ilmselgelt ka ei huvitagi. Ma sain teada, et te olete mu sugulane," sõnas Lily ja neelatas. Siis pööras ta teisele selja ja sammus edasi riiulite vahele.

[Marc de Louis]

“Sellepärast, et mina ei ole kohustatud sind teietama. Sina oled,“ seletas ta oma kummaliselt rahulikul toonil. Ausaltöeldes ei olnud tal tõesti tuju mingisuguse õpilasega vaidlema hakata selliste asjade pärast nagu seda on tiitlid ja kohustused. Isegi Dumbledore on öelnud õpilastele, et nad peavad õpetajaid kutsuma vastavalt. Kui nende vahele vaikus tekkis, otsustas mees, et hakkab edasi minema, kuid siis pööras ta ennast ringi, vaadates Abbottile otsa. “Ja siis?“ küsis ta tasasel häälel. Ta ei teadnudki tegelikult, et tema sugulased elusad on. Isegi tema perekond oli surnud tänaseks päevaks. Tal oli väga kummaline vaadata nüüd koolivanemale otsa. Kuid see ei muuda tema suhtumist. Ei. Miks peakski? Ta oli ju täiesti samasugune inimene nagu iga teine.