Peksja paju juures

[Everleigh Constantine]

Tüdinenud kooliseinte vahel istumisest suundus vampiiritar metsa poole, kuid jäi pidama peksja paju juurde. Väljas hakkas taas hämarduma ja Eve lemmik aeg oli kätte jõudmas. Õhk oli niiske ja külm, mitte et see näitsikut mõjutas kuidagi, peaaesi ei polnud üle 20ne kraadi, kuigi isegi 15 oli liiga palju. Everleigh armastas jahedust.
Pajult viist tütarlaps pilgu lossile, mis kaugustes paistis ja mõtted läksid tahest tahtmata ühele isikule, kellele ta ei teaks isegi mõtlema. Kui aus olla suutis Eve välja uurida ka selle, et noormehel oli pruut siin koolis, mis valmistas Evele suuremat meelehärmi, kui oleks arvanud. ärritunult ohates toetus ta suurele kivile, mis puu lähedal oli ja jäi mõtlikult kaugustesse vaatama.

OT. Teema CC'le.

[Jared Reynolds]

Ot: Ära siis CC'd päris ära söö.

[Constance Clarnox]

CC oli taaskord lossi külmade ning kõledate seinte vahelt põgenenud, kuid seekord ei seadnud ta enda samme Keelatud Metsa, Järve ega ka Siganurme poole, olgugi, et viimasel ajal oli ta seda palju teinud. Nüüdseks seadis ta juba enda sammud Peksja Paju juurde. Talle tegelikult ei meeldinud eriti see puu ning ta ei saanud üldse aru, miks Dumbledore seda Sigatüüka territooiumil hoidis. See oli kole ning hirmuäratav. Mõttetu.

Tema pikad veripunased juuksed olid seekord lahtiselt ning sirged ümber tema kahvatu näo. Ta kandis pikka lumivalget mantlit, mille alt paistis voogav kleit, mille sats mööda maad lohises. Jalas kandis ta madala kontsa ning poolterava ninaga veidi vanamoodsa lõikega kingi.


Surunud käed sügavale taskusse, suundus neidis puu juurde, kuid jäi seisma piisavalt kaugel, et mitte saada tolle vehkivate okstega pihta. Ta seiras tuimalt enda helehallide silmadega ümbrust ning nähes eemal üht enda majakaaslast, kergitas Constance õrnalt enda kulme. Ta oli varem toda neidu tundides ning puhketoas näinud, kuid ei olnud kordagi temaga kõnelenud. Muidugi ei kavatsenud ta ka neidist puhketuppa saatma hakata - tal olid omad põhimõtted. Iga inimene pidi ise õppima enda vigadest ning nad ei saanud seda teha, kui keegi ees susserdas.

Kõheldes veidi, suundus ta sellegi poolest vampiiritari juurde, silmitsedes teda hetk. "Hei," sõnas ta vaikselt majakaaslasele, leides, et too oli temaga umbes ühepikkune.

[Everleigh Constantine]

Olgugi, et Eve ei vaadanud tulija poole või tegelikult üldse liigutas, teadis, et keegi tuli. neidis haistis seda ja kuulis nooruki südamelööke. Vahest ta vihkas nii teravat kuulmist. Ta kahtles, et teda kõnetama tullakse, kuid selles ta eksis. Kuuldes tervitust viis ta tumedad silmad koolikaaslasele, kes oli lausa tema majakaaslane ning prefekt. Hoobilt teadis, kes see tüdruk oli, seda seetõttu, et Eve oli uurinud Jaredi kohta.
Hetk hiljem manas Eve näole külma naeratuse. "Õhtust," noogutas ta CCle vastuseks ja silmitses teda nüüd tähelepanelikult laest jalatallani. Neidis oli..kena, Jaredi maitse oli hea, kuid siiski. Oli ilusamaid neidusi.

[Constance Clarnox]

Tütarlaps vastas sama jaheda pilguga majakaaslase pilgule. Tegelikult oli tal tollest neidisest ju ükskõik. Tal oli kõigist ükskõik, va. Jared'st. Ning tal ei olnud õrna aimugi, mis sorti inimene oli Eve, kes seisis tema ees. Ta oli ilus, kuid nägi välja täiesti tavaline. Sigatüügas oli selliseid kartulikoorevärvi juustega tüdrukuid täis, kes toppisid endale krohvi peale.

Üksluiselt pööras Constance enda pilgu võõralt tütarlapselt lossile, vaadates selle tulesid, kuid lõpuks leidis ta, et kui ta kord juba majakaaslase juurde läks, oleks targem ehk midagi öelda ka. Enam ei saanud ta ära põgeneda nii nagu oli ta Tracy puhul teinud. Enam ei olnud Jared'it, kelle juurde joosta.

"Ilus õhtu," sõnas prefekt viimaks näitsikule, viies enda pilgu tagasi temale, seistes ühe koha peal nagu raudnael, pilk kindel ning kõigutamatu.

[Everleigh Constantine]

Everleigh ei pööranud pilku CClt. Järgmise märkuse turtsatas Eve tahtmatult või siis tegelikult tahtlikult naerma. "Ilus õhtu?" küsis ta irvitades. "Jah, tõesti, " lisas ta ning viskas pilgu metsa poole. Täna oli tuulevaikne ilm, kuid siiski oli niiske. Inimestele ei meeldinud sellised ilmad, enamasti. "Kui ma õigesti pakun, siis sina oled Jaredi uus mänguasi.." lausus Eve aeglaselt. Ta ei suutnud lihtsalt seda teemat mitte välja tuua, kuidas saigi?

[Constance Clarnox]

Tüdruk kortsutas kulmu neidise tooni peale. Talle ei meeldinud, kui temaga niimodi kõneletakse. CC oli selle jaoks liiga keevaline, et taluda sellist asja. Ta ei lausunud midagi, sest ei osanud? Mida oleks pidanud ta ütlema? Kaasa noogutama? Pahandama? Kaasa naerma? Ta ei näinud sel mingit mõtet.

Slytherini prefekt tundis, kuidas ta sisemus hüppe teeb, kui ta majakaaslase küsimust kuulis. Kuidas tema seda teadis? Ja mismõttes 'mänguasi'? Noh, slytherinlased ei suhtunud gryffindorlastesse just mitte kõige tolerantsemalt, sellepärast süüdistaski CC tolle sõnavara just tema maja tõttu. "Ma olen tema kaaslane ning mitte kellegi uus mänguasi," sõnas Constance jahedalt, pööramata enam pilku vampiiritarilt.

[Everleigh Constantine]

Irvitus ei kadunud ka siis, kui kuulis Constance vastust. Naiivsus. Inimeste suhtes oli see tüüpiline, nood arvasid, et kutid kellesse armuvad mõtlevad tõsiselt, et nad on igavesti koos ja igavene armastus...õõh, see tekitas Eves iiveldust. "Kõik kes Jarediga on, on mänguasjad, tõesti arvad, et ta armastab sind?" küsis vampiiritar kulme kergitades. Ta teadis, et ei peaks torkima nende asjadesse, kuid ta ei suutnud vastupanna sellele.

[Constance Clarnox]

Constance silmitses nüüd pinevalt neidu. Miks ta niimodi rääkis? Kuidas tema Jared'it nii hästi teab, et selliseid asju rääkida?

"Armastust on alati liiga palju palutud, kuid ma tean, et ta hoolib minust ning sellest piisab," sõnas tüdruk kõrgi tooniga. Tal polnud kunagi armastust vaja olnud, kuid sellegi poolest teadis ta, et gryffindorlane armastab teda. Ta oli ju seda öelnud! Ning prefektil polnud mingit põhjust temas kahelda. Sellegi poolest ei öelnud ta enda mõtteid tollele tüdrukule välja. See oleks olnud liialt lame. Samuti ei pidanud ta kellelegi mingeid selgitusi jagama.

Neidis astus paar sammu majakaaslasele lähemale, vaadates teda nüüd pealaest jalatallani ning viimaks ilmus tema huulile jäine ning lai naeratus, mis temale väga omane oli. "Vaene laps. Oled ise temast sisse võetud ning nüüd ajad mulle paska, et ma ta sulle jätaks? Palju loodad, vanatüdruk," lõi ta koheselt kaardid lauale.

[Everleigh Constantine]

Everleigh kuulas täiesti rahulikult ära nooruki vastuse. Hoolimisest oli asjad kaugemal, kui oli hoolimine, siis oli seal kusagil peidus ka armastus, või vähemalt taheti seda nii välja näidata. Kui Constance lähemale astus kallutas Eve pead. Kas oleks nooruk nii julge ka siis, kui teaks, et Eve oli vampiir ja võis selle plika kaela kahekorra keerata, et ka silm ei pilguks? Vaevalt, kuid sellegi poolest ei kavatsenud öelda ta selle kohta midagi. Järgnevate sõnade peale turtsatas Eve. "Mina tahan teda ? " küsis ta vaikselt irvitades. "Kullake, mina jätsin ta maha, ma olen ammu temast üle..aga kas tema on? Ma võin sulle öelda, et eelmine õhtu ütles ta piisavalt, et mind selles kahtlema panna," lausus Everleigh rahulikult. "Ma arvan, et sina oled see, kes peaks temaga vestluse läbi viima..sest ma kardan, et sa pole sugugi see, kelle järgi tema süda valutab."
Jared lööb Eve maha, üritab seda teha vähemalt. Eve on noore libahundi jaoks siiski tugevam ja Eve poleks see kes haiget saab. Kui Jared piisavalt tark on, ei hakkaks Evega riidu norima. Muidugi on siin teine küsimus õhus, kas Eve teeks midagi Jaredile, isegi, kui too seda noriks?

[Constance Clarnox]

Constance vaatas altkulmu vampiiritari ning ta tundis, kuidas ta süda meeletult valuga tukslema hakkas. Ta ei olnud kunagi midagi sellist tundnud. Ta oleks tahtnud karjuda. Ja ta teadis, et teeb seda varsti. Kuid mitte veel. Ta ei hakanud mitte kellelegi pakkuma seda naudingut näha end nõrgana. CC ei olnud nõrk inimene. Polnud kunagi olnudki ning ta ei kavatsenud sellisel asjal enda närvide üle võimust saada.

Viimaks ta aga mühatas endamisi, sulgedes enda helehallid silmad, mis olid raamitud pikkade süsimustade ripsmetega. Kui palju kordi oli ta nende silmadega Jared'i vaadanud. "Nii et sa arvad, et vana arm ei roosteta?" päris ta kulme kergitades ning enda silmi avades. Ta vaatas enda majakaaslast nüüd hoopis teise pilguga. See oli jäisem, kui kunagi varem. Justkui oleks ta surnud. Sama surnud, kui vampiiritar ise.

"Ja miks sa mulle seda ütled? Arvad, et mind huvitab tema minevik? Oh, ei. Isegi, kui ta tunneb su vastu midagi, on mul võimalus teda sind unustama panna. Ta t a h a b m i n d," sõnas ta siidise tooniga.

[Everleigh Constantine]

Vampiiritar kuulis kuidas Canstance süda kiiremini lööma hakkas, olgugi, et too ei näidanud oma emotsioone välja, reetsid südamelöögid ta ikkagi. "Mõtle mida ise heaks arvad, kallis majakaaslane, ma lihtsalt ütlen, mida ma arvan, pealegi, Jared on alati olnud naistemees, tal on alati keegi, kellele ta väidab et armastab teda, ma olin temaga koos väga kaua, ma tean teda rohkem kui sina kunagi teadma hakkad, ta võib sind tahta, kuid see jääbki sellele tasemele, ta ei hakka sind k u n a g i armastama."

[Constance Clarnox]

Tüdruku huuled tõmbusid kokku ning seekord tõmbas ta välja enda võlukepi, suunates selle tütarlapse kõrile. "Jää vait, lollakas," sõnas ta ärritunult. Ta ei uskunud seda. Jared ei saanud selline olla! Naistemees... Ta polnud kunagi noormeest ühegi teise tüdrukuga näinud. Sel vampiiril polnud mingeid tõendeid.

"Kui sul temast nii ükskõik on, siis miks sa mulle seda räägid?" päris ta pead vangutades. Ta neelatas. Tal oli raske hingata. Ta vihkas seda tunnet. Ta vihkas armastust. Ta tahtis seda enda seest välja! Ta tahtis lõhki peksta kõik, mis tema läheduses oli. Armukadedus hakkas temast võitu saama, olgugi, et tüdruku nägu oli endiselt kange ning kivine. Ainult tema hääletoon oli see, mis valjemaks ning kannatamatumaks muutus.

[Everleigh Constantine]

See olukord tekitas Evele nalja. Ta vaatas võlukeppi ja siis majakaaslast. "Tõde on valus kuulata, mis?" turtsatas vampiiritar rahulikult, kuid ootamatu liigutusega tõmbas ta Constance võlukepi käest, visates selle kaugemale. Eve ei peatud aga ka seal. Hea oli et tal oli kiirus eeliseks, sest järgmiseks oli ta majakaaslase seljataga. Ta pööras näitsiku, nagu mingi eseme, end vaatama ja tõukas ta seejärel vastu kivi tugevalt. "Ära kunagi tee seda, ma võiksin su südame ilma silmapilgutamata sul rinnust rebida, mille juures ei tunneks ma mitte mingit süümekat!" sisistas Everleigh, kelle silmadesse oli tekkinud punakas läige. Jared oli hetkeks mõttest läinud, nüüd tungis adrenaliin soontesse, väga lihtne oleks praegu näitsiku elu lõpetada ja keegi ei saaks kunagi teada, mis juhtus või kuhu plika kadus...kuni hetkeni, mil ta keha leitakse, milleni võis nädalaid minna.

[Constance Clarnox]

Constance ei saanud arugi, mis toimub. Ta ei näinud enda võlukeppi kusagilt ning järgmisel hetkel tundis ta, kuidas midagi teravat tema põske lõhub - ta oli näoga vastu kivi lennanud. Neidis tundis, kuidas pilt tema silme eest kaob. Ta tundis, kuidas veri mööda tema põske alla voolav. Juba mõne aja pärast oli tema kael verd täis, justkui oleks vampiiritar seda purenud.

Sellegi poolest ajas ta end viimaks istukile ning hoides puust kinni, vaatas ta naise poole. "Sa võid mulle nii palju viga teha, kui tahad, aga arvad, et Jared arvab sinust siis paremini? Ma ei usu, et talle meeldiks naine, kes on vägivaldne," sõnas ta nõrgalt, kuid tema huuled naaldusid taas kaareks ning ta lasi kuuldavale kimeda naeru, mis mööda ümbrust kajas.