|
Post by Everleigh Constantine on Nov 17, 2010 13:54:06 GMT -5
Oli mees loll või mängis lolli? See oli ainuke küsimus, mida Eve endale esitas, kui ta kuulas mehe viimaseid sõnu. Kaustik polnud probleem ja ka mees ise polnud probleem, kui oli vaja, siis võis Eve õpetaja teelt ära koristada ja keegi ei teaks seda enne esmaspäeva, kui too tundi ei tule. "Ma ei muretse absoluutselt selle kausta pärast," kehitas vampiiritar tüdinult õlgu. "Te olete väga lähedal tõele, äkki kaalute, kas edasi surkida, enne kui midagi juhtuma hakkab.." turtsatas nooruk ning viskas pea kuklasse jäädes nüüd vaatama tuhmi lage. Juhtuma hakkab kindlasti midagi, vähemalt selle poole pealt, et vampiiritari janu kasvas üha enam ja ta oli inimesi täis majas. "Aga mida kauem te viivitate mu minekut, seda suurem tõenäosus on, et ma rebin kellegi arteri lõhki.." lisas ta aeglaselt ja langetas oma tumedaks värvunud silmad mehele. Veel polnud silmades seda tumepunakat läiget aga ka see polnud kuigi kaugel.
|
|
|
Post by Marc de Louis on Nov 17, 2010 13:59:58 GMT -5
Võinii. Ta küll ei mäletanud mitte midagi tollest ööst mil ta patrullis ja hammustada sai, kuid hakkas siiski midagi taipama. Kõige hullem alandus oli muidugi olla nõrkenud ja seda naisterahva ees, kuid paistis, et see oli juba juhtunud. Oli siis Everleigh teda tõesti nii hammustanud, et ta kaotas lihtsalt teadvuse? See oli väga imelik, sest ta mäletas, kuidas neidis oli tema kabinetis ja nad olid arutanud sellest, mida too saaks teha. Kuid mis enne seda toimus, sellest ei olnud tal aimugi. Ta vaatas samuti lae poole, justkui oleks see tõepoolest kõige huvitavam osa tema pooltühjas kabinetis, mida ta ei kavatsenudki täita, ning langetas oma pilgu siis, kui ta tüdruku sõnu kuulis. “Kui sa seda nii väga soovid...“ lausus ta õlgu kehitades. See ei oleks tegelikult tema probleem, kuid teda hakkas huvitama miks ta ei hammustanud teda Teist korda? Kas talle ei maitsenud professorite veri? Liiga tülgastav koos oma kõigi teadmistega? Või ehk ei maitsenud talle Marci veregrupp?
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 17, 2010 14:08:08 GMT -5
Everleigh ohkas ning jälgis jahedalt õpetajat. "Te olite nii mures, kas ma olen teie õpilastele midagi teinud ja nüüd lasete janusel vampiiril kooli peale minna?" küsis Everleigh naerma hakates. Ausalt, milleks seda vestlust üldse teha, kui lõpptulemus oli selline? "Ja ärge olge nördinud, ta panide vastu, ma olin lihtsalt liiga näljane, see juhtub siis kui ma venitan sellega liiga kaua..ja te ei mäleta seda, kuna ma muutsin teie mälu," sõnas Everleigh rahulikult. Ta võis seda uuesti teha, kui see muutus vajalikuks ja ta võis ka võtta selle kausta, kus oli tema kohta info ja põletada see. Ei mingit probleemi.
|
|
|
Post by Marc de Louis on Nov 17, 2010 14:11:45 GMT -5
“Seda sellepärast, et ma tean, et sa ei teeks seda. Sa ei ründaks kooli õpilasi kui sa ei ole just täielik idioot. Sa jõuaksid siit minema minna kui sa just aega meelega ei tahaks venitada.“ Marc kergitas üht kulmu ning turtsatas vaikselt. “Ma ei küsinud tegelikult seda. See on täiesti eeldatav, et sa muutsid mu mälu pärast hammustust, kuid ma tänan sind selle siira vastuse eest ja selle eest, et sa siiski otsustasid seda asja minu eest Mitte varjata,“ lausus ta. Nõme vampiir.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 17, 2010 14:15:28 GMT -5
Everleigh kallutas taaskord pead. Ta ei teinud seda aususest või teene kujul. Ta lihtsalt ei viitsinud pimesikku ega arvamismängu mängida. "Ma ei venita, kuid seda tegite teie," lausus neidis naeratades paljastades perfektselt valged hambad.Viimaks ta tõusis püsti. "Kuid ma sooviks oma toimikud, see ei kuulu teile." ütles ta tõsisemalt.
|
|
|
Post by Marc de Louis on Nov 17, 2010 14:17:40 GMT -5
Marc ohkas. Ta ju ütles, et ta võib lahkuda. Neidis oli ise see, kes jäi sinna temaga seda meeldivat juttu ajama. Kuid ta võttis kaustiku kätte ning vangutas pead, astudes ümber laua. “Ei. See kuulub nüüd mulle, anna andeks,“ sõnas ta, trummeldades sõrmedega vastu kollaseid kaani. Ta ei kavatsenud seda neiule anda. Vastasel juhul oleksid kõik tema tõendid kadunud.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 17, 2010 14:36:33 GMT -5
Everleigh urises kumedalt kui kuulis professori vastust. Ta ei saanud öelda, et see tuli talle üllatuseks, kuid see ei vähendanud temast seda meelehärmi. "Ma saan selle enda kätte ja ma ei karda jõudu kasutada selles, ma olen teid korra juba võitnud, teine kord ei tule raskem juba," ütles Everleigh jahedalt. "Ja mida kauem te viivitate sellega, seda valusamaks see teile kujuneb."
|
|
|
Post by Marc de Louis on Nov 17, 2010 14:38:49 GMT -5
Mees pööritas kergelt silmi. “Palun tuleta mulle meelde mida sa tegid siis kui sa mind hammustasid? Ma ei mäleta, et ma oleksin sulle suuremat vastupanu osutanud. Ning kuidas ma oleksin saanudki? Samal ajal kui sa minust kinni hoiad, kaalud sa nagu terve tonn, mida on võimatu eemale lükata,“ ta turtsatas vaikselt ning võttis oma tugitoolil istet. “sa tahtsid nii väga lahkuda. Palun, uks on seal,“ lausus ta, noogutades väljapääsu poole.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 17, 2010 14:56:36 GMT -5
Everleigh ei tundnud enam lõbu sellest vestlusest. "Te ei seda kuigi kergeks, ega?" pomises Everleigh tõsiselt. Ta ei kavatsenud lahkuda ilma selle kaustata. "Te tõesti arvate, et see on kõik? Lihtsalt ütlete et lahkuge ja mis edasi? Ootate tõesti et ma lahkun?" küsis vampiiritar mehele lähemale astudes. Ta ei tekitanud endast muljet nagu oleks ta ohtlik, kuid ta ei teinud seda kunagi, kui tegu oli ohvriga.
|
|
|
Post by Marc de Louis on Nov 17, 2010 15:02:03 GMT -5
Marc muigas vaikselt ning avas sahtli. Ta võttis välja sealt ühe hõbedase karbikese. Ohjaa, ta oli tõesti ette valmistunud selleks, ning pistis kaustiku sinna. Karbi sulgenud, asetas ta selle tagasi sahtlisse ning suunas oma pilgu vampiirile. “Mitte eriti,“ tähendas ta, vastates ausalt. Mida siin valetada oli? Vampiirid olidki põikpäised! Kui too aga talle lähemale vastas, ei kaotanud ta oma muiet ning vaatas neiule otsa, vältides samas aga silmsidet. Ta teadis pagana hästi mida sellega teha saab.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 17, 2010 15:14:26 GMT -5
Nüüd muutus Everleigh valvsamaks, kui mees oli välja tulnud hõbedase karbikese. Ta jälgis mehe tegevust ning vampiiritari pahameeleks pandi kaust selle sisse. 'Selle eest ta veel maksab..' mõtles tüdruk jäise vihaga, kuigi ilme oli muutumatult rahulik. "Mida te tahate sellega saavutada?" küsis Eve lõpuks. Tõesti, mis oli selle mehe tegelik eesmärk? Et hiljem midagi Everleighti käest välja pressida? "Ma võin teid tappa sekundiga, ilma et silm ka pilguks," lausus vampiiritar madala sisinaga. "Mida te tahate minu toimikust ja minust? Kui teil on ükskõik siis miks mitte anda see tagasi minu kätte, see on minu toimik."
|
|
|
Post by Marc de Louis on Nov 17, 2010 15:18:28 GMT -5
“Nii, kui sa seda nii väga tahad, siis miks sa ei tee seda? Arvad sa tõepoolest, et see kaustik läheb siit kusagile? See on selle jaoks, et teistele tõestada kes sa oled kui sa oled teinud midagi, mis mitte ainult õpetajatele, vaid ka õpilastele ei meeldi,“ lausus ta, kallutades pea veidi küljele. “Sul on praegu vaba voli kas lahkuda või tõepoolest oma sõnad täide viia. Sinu valik, Constantine.“ Tal ei oleks mitte midagi suremise vastu. Saakski maailm vabaks ühest skisofreenikust. Ja tema saaks vabaks oma süümepiinadest.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 17, 2010 15:46:09 GMT -5
Everleigh kaalus oma valikuid. Ainuke, kes ehk teadis, et vampiiritar oli siia kabinetti kutsutud oli majahaldjas, kuid kui mõelda milline oli direktor siin koolis, siis too võis vabal haldjate käest küsima, kas nood midagi ei tea ning vaevalt, et majahaldjas valetab suurele Dumbledorele. "Kui see info lekib, siis olete teie esimeste seas kes sureb, enne hävitan ma kõik teie ümber ja siis teid, professor," ütles Everleigh ning rohkem aega viitmata lahkus näitsik kabinetist. Ta ei kavatsenud asja nii jätta, ta pidi tagasi saama selle toimiku ning Evel oli hea mõte, kuidas seda ka saada. Ainuke mure oli, kuidas ta sai selle mõtte toimima, kuidas sai ta Jaredi lõksu püütud, et too oleks sunnitud tegema seda mida Eve tahtis. Võib olla tuli teha taas väike külastus ta armastatu juurde. Everleigh muigas pahaendellikult. Kahju, et Jared teda vihkama hakkab, kuid ta pidi seda tegema.
|
|