uus õpilane =) ?

[Marc de Louis]

Viimaks ometi, pärast paari päevast ootamist, oli ta kätte saanud kaustiku, mille oli durmstangist palunud saata. Talle saadeti lisaks veel üks kiri, kus räägiti kui õnnelikud nad olid, et endine vilistlane võttis kooliga ühendust ning direktor palus tal ükskord vana kooli külastada, kuid Marc ignoreeris seda.
Kui ta oli kaustiku läbi vaadanud, kerkisid ta kulmud juuksepiirini. Või nii? Pärast seda oli ta lasknud majahaldjal kutsuda Everleigh Constantine enda juurde, et arutada selle asja üle. Ning loodetavasti on neidis nõus vastama mõnele tema küsimusele, mida professor talle esitada sooviks. Nüüd tärkas ka temas uudishimu. Miks oli neidis siia, Sigatüükasse, tulnud?

[Everleigh Constantine]

Everleigh oli just koolist väljumas, kui tema juurde tuli majahaldjas, kes teatas, et professor Louis ootab teda oma kabinetis ning soovib neidisega rääkida. Üllatunult kulme kergitades võttis ta suuna tuttavale teele, kus ta oli mõned õhtud tagasi käinud. Kabineti juurde jõudes koputas vampiiritar uksele ning sisenes siis. "Tere õhtust, te soovisite mind näha?" lausus Everleigh viisakal toonil.

[Marc de Louis]

Marc vaatas kaustiku igaks juhuks üle, justkui kartes, et ta nägi aastaarvu valesti, kuid kõik oli täiesti õige. See üllatas teda. Vaimustav. Kui uks avanes, viis ta pilgu sisenejale ja noogutas kergelt ning langetas pilgu tagasi kaustale. “Miks sa Sigatüükasse tulid, Everleigh?“ Kuna nad olid kahekesi, võis ta kasutada täiesti vabalt tema eesnime. Sirvides veel lehti, leidis ta peagi aastaarvu, millal neidis oli kooli lõpetanud. Ja ta ei olnud sugugi vananenud selle ajaga.

[Everleigh Constantine]

Evereigh ei mõistnud koheselt õpetaja esitatud küsimust, kuid kui ta pilk langes toimikule, mida mees sirvis, sai neidisele kõik selgeks. Mees tema kohta uurinud siis? Suurepärane oli neidise mõru mõte. "Ma tulin õppima, professor," vastas tüdruk siiralt üllatunult..mitte aga ta oskas näidelda, see oli osa tema loomusest juba.

[Marc de Louis]

Paistis, et Everleighile jõudis see kohale ning Marc muigas kergelt. Kuid teda üllatas, et vampiir suutis nii rahulikult käituda. Ta asetas mapi lauale ning suunas oma pruunid silmad neidisele. “Sa võid istet võtta,“ lausus ta nagu muuseas ning toetas küünarnukid ise lauale. “Kuid miks? Sa lõpetasid Durmstangi akadeemia kaks aastat tagasi...“ Oli põhjust siis tegelikult siia tulla? Tal oli täielikult omandanud teadmised, mis õpetatakse siin.

[Everleigh Constantine]

Everleigh ei liigutanud end, isegi mitte siis, kui tal lubati istet võtta. Ta polnud kunagi istuja tüüpi ja tal oli parem püsti olla..nii igaks juhuks. Kuulates ära õpetaja kallutas tüdruk pead ja silmitses muigega õpetajat nagu see mida õpetaja just rääkis ei omanudki mingit tähtsust. tegelikult omas ja liga palju ning see ei meeldinud Evele sugugi, sellegi poolest oma näitemängu. "Või et ma lõpetasin kaks aastat tagasi..te olete oma kodusetöö korralikult ära teinud," lausus tütarlaps rahulikult. Polnud mõtet seda eitama hakata, mehel oli tema kaustik eelmisest koolistja seal oli kõik, ja rohkemgi veel, kirjas. "Ma olen siin et õppida ja see on kõik, mida teie teadma peate, muu on minu isiklik." lisas vampiiritar lauale lähemale astudes.

[Marc de Louis]

Isiklik? “Kui sa nii ütled...“ lausus ta ükskõiksel moel, vaadates, kuidas tüdruk lauale lähemale astub. Tal ei olnud põhjust teda karta. Mitte enam. Võlukepp oli tal siinsamas ning vai oli ka sahtlis, olgugi, et ta ei oleks tegelikult piisavalt kiire, et neid mõlemaid haarata, kui selleks vajadus tekkima peaks.
Marc toetas pea lapsikul moel pea käele ning kergitas üht kulmu. “Kuid mind tõesti huvitab Miks? Sa oled vampiir, nagu ma siit välja lugesin ja sa oled piisavalt tark. Miks Sigatüügas?“ Tegelikult huvitas teda rohkem see, kas neidis oli kellegist toitunud. Enda vahejuhtumist ei teadnud ta mitte midagi.

[Everleigh Constantine]

Everleigh naeris. Inimesed ja nende uudishimud. "Miks ja miks..." ohkas Eve silmi pööritas. "On see tõesti teie tegelik küsimus või on selle taga hoopis midagi muud?" päris vampiiritar siidiselt. Ta teadis, et mees oli ettevalmistunud olukorraks, et Eve võib teda rünnata. Kindlasti ei olnud mees tüdrukust kiirem, kuid hetkel polnudki see tähtis, tähtis oli see, et mees viivitas tüdruku toitumisega ja see võis ohtlikuks muutuda. "Miks te mind siia kutsusite? Et küsida, miks ma tahan siin koolis olla? Kui see oli tõesti küsimus, siis ma olen sellele nüüd vastanud ja võin siis lahkuda?"

[Marc de Louis]

Marc vangutas pead. Kiiresti siis asja juurde. “Asi ei ole selles kas mul on midagi selle vastu, et sa siin koolis käid või mitte. Vastupidi. Mul on hea meel, et Sigatüükasse tulevad alati uued ja huvitavad õpilased, kuid asi on selles, et sa oled vampiir. Niisiis, järgmine küsimus. Ma loodan, et sul pole mitte midagi selle vastu,“ ta naeratas neidisele, kui too oli kasutanud siidist tooni temaga rääkides. “Kas sa oled siinsetest õpilastest toitunud?“ See valmistas talle kõige rohkem muret. Dumbledore kõrval oli tema vist ainus, kes julges kontrollida teiste heaolu, mis siis, et tema asi see tegelikult ei olnud.

[Everleigh Constantine]

Aah, sealt siis tuligi see põhiline küsimus, mis mehele muret valmistas. Everleigh silmitses hetke vaikides professorit ja pööras siis tema poole külje, tehes nagu et uuriks kabineti, mis tegelikult ei olnud pooltki nii huvipakkuv. "Ma pole toitunud siinsetest õpilastest," vastas ta viimaks ja pööras kergelt kaldus pea mehe poole. Õpetaja ei mäletanud midagi, see oli super! Muigega võttis Everleigh lõpuks istet. "Miks te seda küsite?" küsis ta nüüd muuseas. "Keegi on kurtmas käinud midagi?" tundis Eve huvi. Muidugi oli ta rünnanud üht õpilast, õigemini oma enda maja prefekti aga tal oli kuri kahtlus, et CC ei lähe sellega õpetajale kittuma.

[Marc de Louis]

“Ei,“ lausus ta. Tegelikult ei olnudki ta üllatunud sellise asja peale, et Everleigh ei olnud kedagi hammustanud. Veel. Vähemalt mitte õpilasi. “Kuid see oleks jäle liiga... noh, ütleme nii üllatav, sest siiamaani pole sul vist sellega pahandusi olnud... Või oled sa midagi teinud, et õpilased ei mäleta midagi?“ Nüüd naeratas temagi, kasutades siidist tooni. Ta aimas, et see oli väga võimalik. Vampiirid olid paganama kavalad olevused, kes tegid kõik, et enda olemasolu varjata.

[Everleigh Constantine]

Eve irvitas. Professor oli nii lähedal aga samas nii kaugel. See oli lausa lust vaadata, kuidas mees ajusid ragistab ja muretseb õpilaste pärast, kui tegelikult peaks ta iseenda pärast muretsema. See oli tõesti naljapakkuv. "Kelleks te mind peate, professor?" küsis Everleigh naerdes. "see on loomulik et mul pole mingeid jälgi, me pole nii kohmakad, kui me midagi teeme, siis me koristame enda järelt ka jäljed, see peaks teil ammu selge olema," sõnas Eve vaadates oma peeniesi sõrmi, uid viis aeglaselt pilgu mehele, kes teda silmitses. "Mis vastust te minult ootate? Arvate tõesti, et ma hakkan teile kõike ette laduma?"

[Marc de Louis]

Ta ignoreeris esimest lauset. See teda ei huvitanudki kui aus olla. “Tegelikult ootaksin ma sinult seda tõesti. Sa oled ennast edukalt varjanud. Mida sa nüüd teha kavatsed? Sa ei karda, et ma võin välja rääkida teistele, kes sa tegelikult oled?“ Muidugi ta ei karda. Ka näiteks sellepärast, et tegelikult mees ei teeks seda. Ta ei tahtnud kellelegi meelevastaseid tegusi teha, kuid loomulikult tegi ta seda iga päev. Kohati pakkus see talle isegi nalja.
“Vasta mulle ausalt, ilma keerutamata, oled sa kellegi kaela närinud siin koolis?“ Kui jah, siis kelle? Kuidas oli see õpilane (marc oli endiselt kindel, et tegu on õpilasega) paranes sellistest asjadest.

[Everleigh Constantine]

Muie ei kadunud hetkekski Everleighi huulilt, ka mitte viimast küsimust kuules. "Ma arvan, et te peaksite pigem enda pärast muretsema, kui õpilaste pärast, nad saavad väga hästi hakkama, seda ei saa ma aga teie endi kohta öelda," ütles Eve viimaks, jah see paljastas ta kuid hetkel oli Evel sellest täiesti ükskõik. "Ja minge rääkige kellegile, teil ei ole tõendeid minu koha ja te ei saa mitte midagi mulle teha," lisas ta ohates. Ta viis pilgu kellale. Kell oli palju ja neidis hakkas tundma janu ja verelõhn oli tugevamaks muutunud. Hetkel üritas vampiiritar seda ignoreerida.

[Marc de Louis]

Professor hingas sügavalt sisse ning ta tõusis toolilt püsti. Vampiiride äratundmine oli kohutavalt kerge, olgu siis tegu tumedanahalise või heleda. Neist kõigist õhkus salapära, nad olid kiired, targemad, kogenumad ja täiuslikumad kui inimesed. See ei tohiks raske olla. “Ma usun, et sellega ei oleks mul raskusi,“ tähendas ta üsnagi lõbusal toonil. Tõesti. Piisas vaid kaustiku näitamisest õpetajatele ja nemad uuriksid samuti kõik välja. Nad teaksid iga sammu, mida Everleigh teeb ja nad teaksid, kuhu ta läheb. Kuid ta ei kavatsenud selle peale aega raisata. See ei olnud tema ülesanne muuta kellegi elu põrguks. “Miks ma enda pärast pean muretsema? Kas sa kavatsed mu verest tühjaks juua?“ küsis ta, seisatades tüdruku vastas, toetudes ennast harjumuskohaselt vastu lauda. Hetkel oli see väga kerge teha. Nad olid ainult kahekesi siin ja vaevalt, et keegi kavatseb tema juurde Täna tulla. Oli ju siiski nädalavahetus.