|
Post by Everleigh Constantine on Nov 18, 2010 8:43:09 GMT -5
Oli möödunud mitu päeva, mil ta kohtus siin Jarediga ning ta ei suutnud endiselt noormeest unustada, too oli tal pidevalt mõttes ja ta kartis, et noormees tõesti hakkab vihkama teda, kui too saab teada mida ta Constancele tegi. Mitte et teda huvitas see plika, kuid teda huvitas Jared. Neidisel oli seekord tumepunane korsettkleit, mis tegi neidise piha veelgi pisemaks, kui ta juba oli. Ta polnud kunagi kandnud kleiti nii avalikult, ainult tähtsatel üritustel,isegi jared polnud teda eriti kleidiga näinud...ainult nende viimasel ballil, kus nad koos veel olid. Selle mälestuse peale vampiiritar naeratas. See õhtu oli ilusamaid koosoldud aegu, mis tal Jarediga olnud oli, peale seda aga hakkas kõik alla mäge minema. Jaredit ründas libahunt, purustades kõik võimalused koos olemiseks. Everleigh surus käed rusikasse, mõeldes sellele ööle. Ta vihkas seda, ta soovis Jaredit tagasi aga kuidas sai ta seda teha, kui ta paneks poisi sellega ohtu? Ta ei saanudki ja Jared oli nii kergelt uskunud, et Eve ei armastanud teda ning see tegi tüdrukule veelgi enam haiget. "Mida ma teen siin?" ohkas ta vaikselt ning läks roosiaia teisele korrusele, kust avanes vaade välja. Roosiaed oli suur ja kaunis ning sel oli teine korrus rõdu moodi, kus oli diivan võlutud. Mõnus koht paaridel aja veetmiseks..
OT. Kinni!
|
|
|
Post by Jared Reynolds on Nov 18, 2010 9:16:18 GMT -5
Jared surus käed sügavale mustade teksaste taskuisse, pilk mõtlikult roosiaias ringi käimas. Ta ei teadnud, miks ta sinna tulnud oli. Ta hingas pigem sisse keelatud metsa head, värskendavat lõhna kui tuhandete rooside segu. Kui kõik need kokku pandud olid, ei olnudki lõhn tegelikult nii hea, kui roose ühe kaupa nuusutada, kuid jah, elas üle..
Ta oli riietunud üsna lihtsalt - mustad teksad, nagu eespoolgi mainitud, mustad tossud ja must jakk, mille all oli lumivalge t-särk.
Ta sammus teisele korrusele, tundes, kuidas vampiirilõhn tema pea sassi ajas. Miljonid alarmid hakkasid tema peas tööle, et ta teisele korrusele ei läheks, kuid ometigi ta ignoreeris neid. Üsna kangekaelne temast. Ja kui ta viimaks rõdul, ukse juures seisis, jäi Jared' pilk pidama Everleigh'l. Ta silmitses teda pikalt, võiks isegi öelda, et mitukümmend sekundit ning astus viimaks paar sammu edasi. "Ilus kleit," pidi ta kommenteerima. "Ja tüdruk selle sees veel ilusam," lõpetas ta mõtteis, manades näole sõbraliku, kuid siiski küllalt jaheda naeratuse.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 18, 2010 9:24:20 GMT -5
Eve oli mõttesse vajunud ja mälestused tõmbasid ta endasse. See oli viga ja oleks valusalt lõppenud, kui oleks keegi teda rünnata soovinud või midagi teha. Kuuldes kellegi tuttavat häält viis vampiiritar pilgu Jaredile, kellele ta oli kõik see aeg mõelnud. Kommentaar peale muigas neidis malbelt. "Ma tänan," vastas ta siidisel toonil ning viis pilgu tagasi enda ette. Kui tal oleks süda, mis lööks, siis see oleks praegu segaseks end tagunud. Noormees oli sõbralik, kuid samal hetkel oli ta ka jahe, naeratus tuhmus aeglaselt Everleighi huulilt. "Ma ei arvanud, et siia keegi tuleb..ootad sa kedagi?" küsis ta lõpuks, sundides oma häält ükskõikseks, olgugi, et ta ei olnud seda. Ta tundis armukadedust ja meelehärmi ja kõik sellepärast et ta ei suutnud Jaredist üle saada. Kunagi oli ta poisile öelnud, et too on ta eluarmastus..ehk oli see siiski tõsi..
|
|
|
Post by Jared Reynolds on Nov 19, 2010 15:06:09 GMT -5
Jared'i pilk püsis Everleigh'l. Talle sobis see kleit nagu valatult. Suhteliselt hele nahatoon ja tumepunane korsettkleit. Kas polnud mitte ilus vaatepilt? Ta astus rõdu piirde juurde, asetades käed sellele, silmi tütarlapselt ära viies.
Küsimust kuuldes jäi ta mõtteisse. Kas ta siis ootas kedagi seal? Võib-olla.. "Ei," vastas ta siiski otsusekindlalt. Siiski ei oodanud ta kedagi. Või vähemalt enda arust ta küll kellegiga kokku saada ei tahtnud.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 19, 2010 15:14:15 GMT -5
Kuuldes noormehe vastust tuksatasid vampiiritari suunurgad üles. See oli vaevunähtav naeratus, mis tähendas vaid seda, et tal oli hea meel selle üle. Everleigh kallutas pead õrnalt ja vaatas kuidas poiss mõttesse vajunult kaugusesse vaatas. Eve oleks soovinud nii palju öelda noormehele, oleks soovinud tunda Jaredi lähedust, olla jällekord tema embuses, tema soojas ja kaitsvas embuses, mis sulatas vampiiritari jäise barjääri. Jared oli andnud kunagi palju põhjuseid miks olla tolerantne ning hooliv teiste suhtes. Nüüdseks oli see hajunud kui hommikune udu. Enam polnud Jaredit tema elus, kuni praeguse ajani. Ohkega suunas neidis pilgu tähistaevale, mis kaunilt sätendas. "Sa käitud nagu sa ei teaks mind," lausus Everleigh järsku, kuid ei pööranud poissi vaatama.
|
|
|
Post by Jared Reynolds on Nov 19, 2010 15:26:54 GMT -5
Libahunt vahtis erinevaid roose. Mida muud ta siis ikka vahtinud oleks? Everleigh' ta ei tahtnud vahtida, sest tütarlaps oli lihtsalt liiga ilus ning ta paneks sellest ilust Jared' silmad ja südame lihtsalt valutama.
"Nagu see huvitaks sind," ütles ta, pilku vaid hetkeks Everleigh'le pöörates. Kuidas ta siis pidigi käituma? Nii, nagu nad oleksid suured sõbrad? K u i d a s?! Ja nii kui nii see vampiiritari ei kottinud, miks ta pidigi siis tüdrukuga muud moodi käituma? Ta ise ütles selgete sõnadega, et teda ei huvita enam Jared.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 19, 2010 15:36:01 GMT -5
Everleigh langetas pilgu vaadates enda ees olevat pidust rõduäärist. See suhtumine tegi haiget, kuid Eve teadis, et ta oli lasknud Jaredil seda uskuda, et teda ei huvitanud mis tegelikult toimus Jarediga või üldse eluga. Elu ei olnud Everleigh' asi. Ta polnud elus aga samas polnud ta ka surnud, mis ta siis oli õigemini? "Jah.." noogutas ta ja kaalus kas jätta seda vastust selliseks. Kui jätta, siis tõukaks ta poisi veelgi rohkem eemale ning Everleigh ei tahtnud seda, kuid mis sai keelust? Mis sai siis kui ta ei hoia Jaredist eemale, ületades kõik oma maailma seadused? Ta sureks et Jared pääseks, see oli kindel.Aga äkki ei armastanud poiss teda enam? "Seda ma tahtsin et sa usuksid," sosistas Everleigh ning tõstis pilgu noormehele. Ta oli valmis selleks, et too jalutab minema, või sõimaks teda või isegi ütleks et ta ei armasta teda enam. Kui valmis selleks oli Eve süda, polnud isegi neidis kindel.
|
|
|
Post by Jared Reynolds on Nov 19, 2010 15:43:18 GMT -5
Jared tõstis automaatselt pilgu, viies silmad Everleigh'le, kahe kulmu vahel väike korts. Oota, mida? Kas ta kuulis äkki midagi valesti? Sest Jared küll ei oleks uskunud, et Eve nii ütles. Täiesti võimatu. Kuid tüdruku pilk sundis ta tarduma ning järele mõtlema. Okei, võib-olla ta siiski rääkis tõtt. Aga Eve oli ju ikkagi öelnud, et teda ei huvita enam Jared! Kuidas ta sai siis praegu nii öelda? Libahundi pilk oli põletav, tungiv, üritades Everleigh' edasi rääkima sundida.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 19, 2010 15:52:18 GMT -5
Nende pilgud kohtusid ja Eve tundis tuttavat elektrilaengut, mida ta alati oli tundnud, kui noormees teda vaatas. Praegu oli pilk küll kunagisest pilgust erinev, see oli nõudvam, tungivam ning põletavam. "Kui me lahku läksime, ma ütlesin, et ei armasta sind, et ma ma pean tegema mis mul õige on..." ütles Everleigh meenutades seda viimast päeva, mis Evele sellist piina tekitas. "Ja nüüd, kus ma ütlesin, et asjad on muutunud, et ma ei armasta sind..mu plaan sai teoks imelihtsalt," Everleigh turtsatas mõrult. Lihtsalt sai tõesti plaan täide viidud. "Sa uskusid igat mu sõna, et see rebis mu puruks, ma vihkasin seda, et sa uskusid mind," Everleigh võitles pisaratega. Pisaratega, mida ta polnud aastaid valanud. Ta pööras pea kõrvale. "Need sõnad...need olid valed, siiani on."
|
|
|
Post by Jared Reynolds on Nov 19, 2010 16:06:50 GMT -5
Jared oli täiesti sõnatu. Ta oli täielikult pahviks löödud. Ta oleks nagu enda keele ära kaotanud. Kurat, Eve on ikka räigelt hea näitleja siis ju.. Täiesti tahtmatult vallutasid Jared' pea mõtted, milles kiideti tütarlapse head näitlemisoskust ja oli isegi selliseid mõtteid, kus hõisati rõõmsalt, et vampiiritar oli talle valetanud ja tegelikult ei olegi nii, et Everleigh ei armasta teda. Kuid.. Kas ta siis armastab...?
Lõpuks tuli libahundile meelde, et ta ei tohiks nii mõelda. Tal oli Constance ja tal e i o l n u d vaja kedagi teist! Kuid Jared ju sügaval sisimas tahtis! Everleigh tõmbas teda enda poole, just nagu mingi magnet.
"Jah?" suutis ta viimaks midagi öelda. Jared ütles seda põhiliselt selle pärast, et Everleigh veel enda tunnetest räägiks. Ta tahtis veel midagi kuulda!
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 19, 2010 16:17:14 GMT -5
Everleigh surus oma silmad kinni ning neelatas. Mida ta teeb, seda ei teadnud Eve isegi, kuid mida ta teadis, oli see, et ta tahtis Jared tagasi enda ellu, kuid millega ta julgeb riskida? Avades aeglased oma silmad vaatas Everleigh noormehele otsa. Vampiiritari pilk oli siiras ning sealt oli näha valu, mis polnud kuhugi kadunud nende aastatega, olgugi, et ta suutis need enamasti peita aga ta ei tahtnud varjata seda enam, ta ei tahtnud petta ega valetada, kas Jared usuks teda? Endale aru andmata astus neidis Jaredi juurde, jäädes tema ette seisma. Ta tahtis suudelda Jaredit. "Miks sa uskusid seda?" küsis Eberleigh vaikselt ning ta toon oli õrnalt etteheitev, olgugi, et tal oli õigus vaid ennast süüdistada. Seda oli ta aastaid endalt küsinud, miks oli Jared nii kergelt uskunud Evet. Kas poiss tõesti uskus et Eve armastus lihtsalt haihtus? "Ma armastan sind, Jared, olen alati armastanud," sosistas Everleigh need sõnad, mis kellegi teise noormehega ei tahtnud üle huulte tulla. Need kuulusid vaid Jaredile.
|
|
|
Post by Jared Reynolds on Nov 20, 2010 11:56:33 GMT -5
Jared'l tõusid ihukarvad püsti, kui ta viimaks neid kolme erilist sõna kuulis. Ta tahtis naeratada, kuid ta ei saanud. Ta oli justkui üle keha täiesti halvatud, suutmata end eriti liigutada. Everleigh armastab teda. Ikka veel. Ja ka Jared' tunded polnud kuskile kadunud. Kuid asjad olid ju muutunud! Tema oli libahunt, Eve oli vampiir. Nende vahel ei tohtinud isegi sõprussidemeid olla, rääkimata siis veel armastusest. Nad hävitatakse täielikult, kui sellest teada saadakse. Ja mis pidi saama Constance'st? God, mida ta tegema pidi? Valima Everleigh', teades, et tema ja ka Eve surevad siis üsna varsti? Või Constance, kellega polnud mingitki ohtu?
Ta hammustas tugevalt huulde. Tema süda tuksles meeletult ja ta teadis, et Everleigh kuuleb seda. Jared oli dilemma vahel... Aga äkki... Kas ta mõlemat ei võiks saada? Jared tegi küll kunagi nii, kuid see asi ei tulnud välja.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 20, 2010 12:12:12 GMT -5
Everleigh kuulis kuidas Jared' süda tagus. Nii meeletult, et Evel oli tunne, et süda tuleb rinnust kohe välja. Everleigh'le ei jäänud märkamatuks ka see, et Jared mõtles pingsalt, kui noormehe silmis oli tõde, mida Eve teada tahtis. Jared armastas teda, Evel oli õigus olnud, kuid kas Jared julgeb riskida kõigega ja valib Eve? Või valib noormees ohutuma tee jäädes kokku CC'ga, olgugi, et jred armastab Evet? Hetkelise kõhklusega libistas vampiiritar oma jaheda käe noormehe põsele, mis oli nii põletavalt soe aga Eve ei tõmmanud kätte ära. Teda ei huvitanud. Neidis teadis, et ta oli isekas aga ta tahtis Jaredit tagasi, ükskõik mis selleks hinnaks siis ka oli. Kui Everleigh' kaaslased teada said, et ta isegi suhtleb Jarediga, siis juba siis oleks jama, kuid neid ei olnud seal praegu. Nende vahel oli mõned sentimeetrid. Vampiiritar oleks tahtnud teda suudelda, kas tekkiski veel selliseid hetki, selliseid võimalusi? "Ma ei lase sinuga midagi juhtuda, Jared..nad ei saa teada, me ei pea kõigile kuulutama seda, me saame seda salajas hoida," ütles Eve tasasel häälel. See oleks ainuke võimalus, kuid ega sedagi igavesti edasi lükata saa, mingi hetk tuleks see väljas ikkagi. "Ma olen nõus kõigega riskima, kuni sa ütled mulle, et sa ei armasta mind."
|
|
|
Post by Jared Reynolds on Nov 20, 2010 12:42:07 GMT -5
Jared tundis Everleigh' kätt jahedat enda tulikuumal põsel. Tema süda tuksles natuke rahulikumalt, kuid ta oli kindel, et juba varsti hakkab see jälle metsikult taguma. Ta libistas enda sõrmed Everleigh' juustesse. Need olid sama pehmed nagu Constance'l. Jared lihtsalt ei saanud CC'le mõtlemata olla! Ta lihtsalt ei teadnud, kumba valida. Kui ta valiks Eve', siis ta sureks arvatavasti ära, sest tema mõtted pöörleksid kogu aeg CC ümber. Aga kui vastupidi, siis mõtleks ta Eve'le. Aga ta oli ju Eve'ta nii kui nii need mitmed aastad elanud..
Tema näole ilmus naeratus, kuid seda ei olnud peaaegu nähagi. Või vähemalt ta lootis, et Everleigh ei märka seda. Aga vampiiritar oli teda juba niigi läbi näinud või tähendab - kuulnud. Kui Jared' süda poleks kõvasti tuksunud, oleks Eve'l kohe teada, et J ei armasta teda. Aga siiski armastab. Kahjuks või õnneks.
Hetkekski mõtlemata, vajutas Jared enda huuled Everleigh' omadele, tõmmates vampiiritari täielikult enda vastu.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 20, 2010 12:49:04 GMT -5
Kui Everleighi süda lööks, oleks see nüüd seisma jäänud, kui poisi käsi neidise pehmetesse juustesse libises. Tüdruk ei julgenud midagi öelda ning kartis, mida Jared teha võib, kas ta jääb, või tõmbub tagasi ja lahkub. Kuid kui Jared'i huuled järsku Eve omadele maandusid, ei suutnud Eve uskuda reaalsust. Ammu tuhmunud soojus lõi veelgi eredama leegiga põlema. Everleigh sulges silmad ning suudles noormeest kirglikult ning põimis oma käed ümber noormehe kaela. Ta ei tahtnud lahti lasta temast, ta ei tahtnud et see hetk kaoks. Mõte, et Jared võib veel tema valida, pani neidise naeratama. Tal oli võimalust veel võita Jared tagasi ning see oli see mis luges..
|
|