Post by Marc de Louis on Nov 22, 2010 14:39:00 GMT -5
Marc sulges silmad, hingates sügavalt sisse. See aitas tal alati rahuneda ja see mõjus. Kuigi tema mõistus oli endiselt kiirelt mõtteid jagamas ning samuti käskis miski tal lihtsalt minema jalutada, nõuda aborti ja teha kasvõi ise mingisugune imejook, mis katkestaks raseduse, püsis ta täiesti liikumatult paigal ka siis, kui ta tajus, et tüdruk astus talle seljatagant lähemale. Ta vihkas, kui inimesed talle niimoodi lähedale hiilisid, kuid ta ei saanud enam midagi teha. Ja valu ei soovinud ta samuti mitte kellegile tekitada. See lõhestaks teda veelgi rohkem. Eriti veel siis, kui ta tekitaks piina sellele, kes kannab tegelikult tema enda järglast.
Ning pagana päralt, õpilane kutsus teda nüüd eesnimepidi! See ärritas teda taas. Ta oli siin professor, mitte tema abikaasa, eakaaslane või tavaline sõber. Kuid ta pööritas silmi ning asetas käed rinnal vaheliti. Kuigi ta tundis ennast nõrgana, ei tahtnud ta seda välja näidata. See oleks puhas enesetapp kui ta tõestaks teistele, et tal on tunded. Ning selle mõttega kadusid kõik tema enesehaletsused. Ta oli tuim, taas.
"Ei," lausus ta vaikselt, astudes aknale veel lähemale. Ta saaks siit alla hüpata, kui vaid süda kutsuks maa poole. Ta saaks lõpetada oma neetud eluga ning minna oma kalli abikaasa ning sündimatu lapse juurde. "Ma olin kunagi abielus. Ja mu naine ootas last. Sa pead aru saama, et ma ei taha, et sinuga juhtuks sama, mis temaga. Ma oleksin su kord juba tapnud. Ja kas sa tõesti arvad, et ma suudaksin omaenda lapsest eemale hoida?" Ta ei hakanud mainima, et ta leiaks tüdruku üles isegi siis, kui too ennast kusagile maapõue peidaks. Küll ta Constance leiab. Ning mitte sellepärast, et teda huvitab, mis tüdrukust saanud on. Ei. Teda huvitaks rohkem see, mis on juhtunud tema lapsega. Kas tema järeltulijaga on kõik korras või mitte.
Ning pagana päralt, õpilane kutsus teda nüüd eesnimepidi! See ärritas teda taas. Ta oli siin professor, mitte tema abikaasa, eakaaslane või tavaline sõber. Kuid ta pööritas silmi ning asetas käed rinnal vaheliti. Kuigi ta tundis ennast nõrgana, ei tahtnud ta seda välja näidata. See oleks puhas enesetapp kui ta tõestaks teistele, et tal on tunded. Ning selle mõttega kadusid kõik tema enesehaletsused. Ta oli tuim, taas.
"Ei," lausus ta vaikselt, astudes aknale veel lähemale. Ta saaks siit alla hüpata, kui vaid süda kutsuks maa poole. Ta saaks lõpetada oma neetud eluga ning minna oma kalli abikaasa ning sündimatu lapse juurde. "Ma olin kunagi abielus. Ja mu naine ootas last. Sa pead aru saama, et ma ei taha, et sinuga juhtuks sama, mis temaga. Ma oleksin su kord juba tapnud. Ja kas sa tõesti arvad, et ma suudaksin omaenda lapsest eemale hoida?" Ta ei hakanud mainima, et ta leiaks tüdruku üles isegi siis, kui too ennast kusagile maapõue peidaks. Küll ta Constance leiab. Ning mitte sellepärast, et teda huvitab, mis tüdrukust saanud on. Ei. Teda huvitaks rohkem see, mis on juhtunud tema lapsega. Kas tema järeltulijaga on kõik korras või mitte.