Küsimused ning vastused

[Constance Clarnox]

Parema meelega ei oleks Constance seda sugugi teinud, kuid temas oli tekkinud üks kole ninhg vastik aimdus. Samuti oli Marc ainus inimene, kes oleks saanud talle nõu anda küsimuses, kuidas vampiiri tappa. Ta teadis küll müüte, kuid need olid ju kõigest müüdid, kas pole?

Pikad juuksed kõrgeks soenguks sätitud ning uus valge kleit selga pandud, nägi neidis välja nagu poleks midagi halba juhtunudki. Kuid oli. Ja ta kartis kohutavalt.

Ta koputas mõningad korrad Marc'i kabinetiuksele, ise lootes, et too avama ei tule. Ta ei tahtnud teda tegelikult näha.

[Marc de Louis]

Marc üllatus, kui keegi tema uksele koputas. Mitte, et õpilased oleksid harva tema juures käinud, vastupidi, ta oli siiamaani imestunud, et õpilased otsustasid Justnimelt tema juurde tulla ja nõu küsima hakata. Ega tal tegelikult midagi selle vastu ei olnudki. Lihtsalt asi hakkas teda aeglaselt tüütama. Ta oli professor, mitte mingisugune püshholoog.

Ta tõusis aeglaselt laua tagant püsti, lükates kõik kaustikud ühte virna ning suundus ust avama. Nähes, et tegu on slytherini prefektiga, astus ta kõrvale, et tüdruk sisse astuda saaks. "Kuidas ma saan sind aidata?" küsis mees, kes ei mäletanud mitte midagi, mis Seapeas toimunud oli.

[Constance Clarnox]

Nähes, et uks avanes, astus Constance professorile otsa vaatamata edasi. Tema käed olid sügavale kleidi voltide vahel peituvatesse taskutesse surutud, kui ta rõskesse ning veidi jahedasse kabinetti astus. Ta vaatas hetkeks ringi, kabinet oli väga Marc'ilik.

"Ma poleks parema meelega tahtnud teid näha, kuid on kaks asja, milles ma vajan teie abi,"sõnas tütarlaps jahedalt, pöörates viimaks enda pilgu mehele. Ta tundis, kuidas ta süda kiiremini tukslema hakkas, kuid ta üritas seda mõtet ignoreerida. Ta ei olnud enam nõrk. Ta ei kavatsenud enam mehele alluda ning lasta tal end mõjutada.

"Esiteks ma tahaks, et te õpetaks mulle, kuidas tappa vampiiri ning teiseks ma ootan teie last," lausus ta, neelatades viimaste sõnade juures. Ta vihkas seda, kuid samas oli see igati loogiline. Mingit kaitsevahendit ei olnud nad ju kasutanud. Tol hetkel ei olnud ta selle pealegi tulnud ning ta tõesti ei suutnud Marc'i ette kujutada, kondoom riista otsas.

[Marc de Louis]

Professor lükkas ukse tüdruku seljataga kinni ning astus edasi, hakates asju oma laualt koristama. Ta ei teinud jahedast toonist väljagi. Marc pidas selle põhjuseks seda, et ta oli tüdrukut idioodiks klassis kutsunud. Järelikult oli too endiselt solvunud, olgugi et möödunud oli päris pikk aeg sellest esimesest tunnist.

"Kuidas palun?" Ta ei olnud esimest lausepoolt eriti tähele pannud. Marc tardus mõneks hetkeks paigale, vahtides ainiti oma töid. See ei saanud loogiline olla. Ta mäletaks väga hästi kui ta oleks maganud mingisuguse õpilasega. Ja ta ei teeks seda mitte mingil juhul! "Kas see on mingisugune nali, preili Clarnox?" küsis ta, pöörates ennast kulme kortsutades neidise poole.

[Constance Clarnox]

Constance muigas endamisi, suledes enda silmad, jalutades ümber mehe laua, võttes tolle toolil istet. Ta asetas enda jalad lauale, käed rinnale risti ning seiras kerge huviga professorit.

"Oh, ei," sõnas ta rahulikult. See oli kahjuks vägagi tõsi. Oi, kuidas ta oleks soovinud, et see laps oleks olnud Jared'i oma, kuid nad ei olnud temaga isegi mitte ühte heitnud. See suhe oli puhas ning slytherinlase jaoks püha. "Te ju mäletate seda õhtut Seapeas, kui teil see skisofreenia hoog peale tuli ja te tunnistasite mulle, et te tapsite päris hulga inimesi," tuletas neidis mehele meelde, huulil särav naeratus. Sellegi poolest libisesid tema käed ümber enda kõhu, kus veel midagi näha ei olnud.

[Marc de Louis]

Marc hingas sügavalt sisse. Ta ei olnud selline inimene, kes hakkaks paanitsema sellise asja peale, kui keegi talle kuulutab, et ta on rase. See võib täiesti vabalt ka bluffimine olla. Ta kuulas tüdruku rahulikult ära, pannes kõik kaustikud hoolikalt riiulisse. Kui ta need oli virna ladunud, pööras ta ennast Constance poole.
"Siin ei ole mitte midagi salata," lausus ta, suundudes nüüd oma laua juurde, võttes selle taga oma mugaval tugitoolil istet.

Kindlasti võis teisi ärritada viis, kuidas ta nii rahulikult suhtus asjadesse. oma minevikku. kuid ta ei saanud ju mitte midagi sinna parata. Ta oli sündinud sellisena ja seda võis lugeda väga vabalt needusena. "Kui sa oleksid ajalehti lugenud, siis sa isegi teaksid Kelle ma mõrvasin, kuid see ei ole eriti tähtis." Ta vaatas nüüd tüdruku olematu kõhu suunas. Oli tõesti raske uskuda, et keegi ootas temalt last. Ja seekord ei olnud tegu tema armastatuga vaid täiesti tavalise õpilasega. Kellega ta oli arvatavasti täis peaga ühte heitnud. Kuid millal, kuidas ja kus, sellest ei olnud tal aimugi.

Siis märkas ta slytherinlase naeratust ning muigas endamisi. "Sa paistad sellega väga rahul olevat. Kas minu Skisofreenia pool oli tõepoolest nii naeruväärne?" Tema ju ise ei mäletanud seda. Aga teised inimesed nägid teda pärast seda oma õudusunenägudes, luupainajates, kus ta ainult kordab ja kordab oma tegusi.

[Constance Clarnox]

Constance ei lausunud midagi vaid vaatas meest. Tundus, et too on jälle normaalne. Oi, kuidas tüdruk vihkas seda. Mees tundus niimodi olles nii... omamoodi huvitav. Ta paelus tüdrukut ja sellepärast oli ta CC vihkamise osaliseks saanud. Tütarlaps ei sallinud teda, kuid laps ei olnud selles süüdi, et ta isa selline on. Sellepärast oligi ta otsustanud lapse alles jätta ning temaga muidugi üksi hakkama saada. Marc'ist ei tahtnud ta midagi kuulda. Nii pidi see olema!

Ta langetas hetkeks enda pilgu, tundes end taaskord tavalise kuueteistaastase õpilasena, kes õpetajalt noomida saab. Ta ei olnud isegi mitte "Prohvetit" viimasel ajal lugenud. Kindlasti oli seal kirjas uuest MJVK professorist ning tema elust. Igal aastal oli ju Sigatüükas erinev MJVK professor ning see tegi asja ju huvitavaks, ka meediale.

Viimaks tõstis ta sellegi poolest enda pilgu mehele ning naeratas säravalt, paitades pöialdega enda kõhtu. Oli veider, et mees tema väidet raseduse kohta ümber lükkama ei hakanud. Viimaks olid tema silmad hetkeks hirmu täis, kui ta meenutas toda õhtut. "Te tegite mulle haiget!" sõnas prefekt range pilguga altkulmu vaadates. Osaliselt oli see muidugi tema süü. Ta oleks pidanud mehe kohe rahule jätma, kui too oli seda tahtnud. Kuid tema ju algul ei teadnud, mis tal viga on.

[Marc de Louis]

Marc kortsutas kulme. See oli nüüd lihtsalt idiootne. Ta oli arvatavasti öelnud, et neidis lahkuks, kuid too ei teinud seda. See ärritas tema skisofreenia poolt veelgi rohkem ja lõpptulemus oligi selline.
Sügavalt sisse ja välja hinganud, ristitas ta oma sõrmed ning vaatas samuti altkulmu tüdruku poole. "Ma palun selle eest vabandust, kuid mis tehtud, see tehtud. Minu võimustes ei ole aega tagasi pöörata ja usu mind, kui see oleks võimalik, siis ma teeks nii, et mitte midagi ei oleks juhtunud."

See oli tõsi. Juba idee, et ta saab lapse naiselt, keda ta ei armasta, oli talumatu. Kuid see ei olnud veel kindel. Ta ei teadnud prefekti otsust. "Mida sa lapsega teed?" küsis ta, vaadates olematu kõhu suunas. Oli tõepoolest raske uskuda, et tal oli taas võimalus saada kellegiks, kellest sõltus midagi. Isaks. See oli olnud tema unistus juba väikesest saati, kuid ta oli selle võimaluse ise lõhestanud.

[Constance Clarnox]

Constance ei saanud aga samaga vastata. Ta oli kindel, et kui tal oleks võimalik aega tagasi keerata, et asja parandada, ei oleks ta seda teinud. Lõppude-lõpuks oli ta seda õhtut nautinud, olgugi, et nad ei õppinud Oklumentiat. Algus oli ju vägagi tore olnud, olgugi, et selle lõpp tekitas tüdrukus endiselt hirmuvärinaid.

Kuulnud Marc'i küsimust, kergitas prefekt enda kulme. "Mida te selle all silmas peate?" päris ta natuke ärritunud toonil. "Alles jätan muidugi! Kuid teie ei pea küll sellepärast muretsema. Ma kasvatan ta üksi, eemal teist ning teie haigusest," sõnas ta, usaldamata meest. Mis siis, kui too oleks oma skisofreeniahoos lapsele midagi teinud? Sellega ei saanud tütarlaps riskida.

[Marc de Louis]

Professor ohkas raskelt. Miks ta oligi sellist asja oodanud? Ootas tüdruk seda, et ta saab hakata kunagi kohustusi kandma? Olgu lahke, võtku omale hiiglaslik koer, kes retsib kogu ta korteri ära ning alles siis mõelgu lapse peale. See võttis ju kauem aega ning kogu see vastutus oli ju teine teema. Kas ta tõesti suudaks oma seitseteist kuni kakskümmend aastat kellegi eest hoolt kanda ja tema tegude eest vastutada, kui ta ei suutnud isegi ennast tagasi hoida tol ööl Seapeas?

"Miks?" küsis ta, hõõrudes oma väsinuid silmi. "See laps tuleb nagu mina ja sa tead seda. Kui isegi mitte, siis tal jäävad mingisugused nähud skisofreeniast ning tema järglased tulevad samasugused nagu seda olen Mina." See teema käis talle kohutavalt närvidele, kuid ta pidi ju slytherinlasele selgeks tegema, et Temalt lapse saamine on sama ohtlik ja närve sööv kui Marci endaga kaklemine kui ta just ei ole Tema ise.

"Ei, Constance, ma pean sellepärast muretsema. See on minu laps niisamuti ja sellepärast ma palungi, et sa nüüd ennast kokku võtaksid ja abordi teeksid. Usu mind, nii on meile mõlemale parem." ei, nii oleks vaid Marcil endal parem ja ta teadis seda. Tema pääseks süümepiinadest. Võimalik, et prefekt oleks ka talle tänulik ja õnnelik, kuid ta isegi oskas aimata millist valu läbib ema kui nende laps sureb. Kuid ta tõesti pidi aru saama, et see ei olnud mingisugune naljaasi. Ta oli veel noor ning elu oli tal veel ees. Tüdrukul oli ju nii palju valikuvõimalusi mida oma eluga teha! Miks peaks ta lapsega kõik need teed järsku lukustama?

[Constance Clarnox]

Constance ei suutnud enda kõrvu uskuda. Muidugi ta teadis, et ta oleks saanud enda eluga nii palju korda saada. Kuid mida? Juba varemgi ei olnud tal õrna aimugi, mida ta pärast kooli lõppu tegema oleks pidanud. Paari kuu pärast oleks ta saanud seitseteist - täisealiseks. Aeg oli ju õige. Vanasti said naised lapsi just nimelt temavanuselt. Abielluti kolmeteistaastaselt ning kihluti siis, kui oldi alles imikud. Miks nüüd asjad teisiti olid?

"Kas te olete lolliks läinud või?" päris ta ahastavalt, tõustes nii kärmelt enda toolilt püsti, justkui oleks see tema tagumenti kõrvetanud. Ta asetas käelabad laua puidust platele ning vaatas altkulmu mehe poole. Ta ei oleks elusees aborti teinud kasvõi juba sellepärast, et ta eelistas tervislikku eluviisi. Isegi ravimitele oli ta rangelt ei öelnud.

"Ta ei ole teie laps. Ma ei lepi sellega. Ning ta ei päri teie haigust, sest tal on ka minu geenid. Ja need on korras," sõnas tütarlaps, silmad tuld pildumas. "Ma toon ta ilmale, teist eemal. Te ei pea selle peale mõtlemagi, et kusagil on keegi, kelles voolab teie veri. Te ei hakka eksisteerima tema jaoks. Ma ütlen talle, et tema isa on surnud, kui aeg on küps."

Nende sõnadega pööras ta ringi ning vaatas esemeid mehe riiulis. Need olid huvitavad.

[Marc de Louis]

Erinevalt Constancest, ei hakanud Marc närveerima. Vähemalt mitte praegu. Ta pidi asja rahulikult lahti seletama, et ta mõistaks. Kahju oli ainult see, et tema erialaks olid Mustad Jõud ja selle vastane kaitse. "Ma saan aru, et sul on tõesti kohutav sel teemal rääkida, kuid sa pead aru saama, et ta ei saaks normaalselt elada. Ta näeks asju, mida Sina ei näeks. Ta huuleks hääli, mida sina ei kuule. Ta ei saaks ka kõige suurema toega lapsepõlves hakkama ning ta ei elaks normaalselt nagu iga teine laps seda teeb."

Muidugi võib Maagiaga seda natuke parandada, kuid see ei ole kindel. See oli geneetiline haigus, mitte võlu. "Ära mõista mind valesti, ka mina tahan omale last saada, see on siiamaani minu unistus, kuid mõtle iseenda peale. Ma tean, et sul on poiss. Kuidas tema reageeriks selle peale kui ta ühel hetkel saab teada, et sa ootad last ning mitte Temalt, vaid hoopiski minult, Sigatüüka professorilt? Sa rikud sellega oma elu ära. Kas sul ei oleks endal kergem sigitada omale järeltulija mehega, keda sa tõepoolest armastad, mitte sellega, kellega sul oli kogemata üheöösuhe tekkinud?"

Ta oli pea küljele kallutanud niiet ta sai aknast välja vaadata. Väljas tõmbus juba pimedaks, kuid kohati võis näha veel päikese viimaseid kiiri, mis muutsid taeva roosakas-lillaks.

[Constance Clarnox]

Constance tegi näo, nagu uuriks ta endiselt esemeid riiuleis, kuid tegelikult olid ta silmad kauged. Ta ei saanud eitada, et ta polnud sellele mõelnud. Mis siis, kui tema lapsest tuleb samasugune väärastunud hull nagu tema isagi. Väärastunud hull.... Tegelikult ei mõelnud ta ju Marc'st niimodi. Kuid vahel pidi ta end sundima tegema asju, mida ta tegelikult ei tahtnud. Nii oli parim.

Ta ei lausunud midagi vaid kuulas professori sõnu. Viimaks tekkis ta sisemusse ebameeldiv klomp ning ta surus enda silmad kõvasti kinni. Ta ei kavatsenudki röövida Jared'lt tema lapsepõlve või tema unistusi. CC teadis, mida ta pidi tegema ka olenemata lapsest - ta pidi ta Eve'le jätma, nii oli kõige parem. Ta oli väsinud sellest, et ta pidi elama pidevas hirmus, sest ükskõik, kus ta vampiiritariga ka kokku ei põrganud, läks asi tuliseks tüliks.

"Ma ei ole nii südametu, et varastada Jared'lt tema vabadus. Ma ei usu, et ta minuga olla tahab, kui saab teada mu rasedusest. Kuid lapsest ma ei loobu. Ta on mu liha ja veri. Ta on osake minust ning ma ei ole nii südametu nagu teie, kes on valmis mõrvama inimesi," sõnas ta peaaegu sosinal. Ta juba kahetses, et oli Marc'le üldse midagi rääkinud. Ta tundis end taas nii jõuetuna. Kurvana.

[Marc de Louis]

Mees tundis, kuidas ta käed automaatselt rusikasse suruvad ja ta vaatas nüüd tüdruku poole. Südametu? Oligi see siis nii, nagu teised teda nägid? Täiesti ükskõikne, tuim, südametu ning lisaks oli ta valmis mõrvama. Jah, ta teadis ise muidugi samuti seda, et ta oli kõik need halvad asjad, kuid ometigi oli see valus, kui keegi talle nõndaviisi kõik näkku paiskas.
Kuid ta pidi ennast kokku võtma. Ta oli juba ükskord murdunud. Aitab. Teist korda ta omale seda viga ei luba. "Võinii," lausus ta madalal häälel, tõustes püsti ning pöörates ennast täielikult akna poole, seistes neidise suunas seljaga. Kuigi tal oli võimalus näha tema nägu peegelpildist, keeldus ta sinnapoole vaatamast.

"Kas sul on veel midagi minu kohta öelda? näiteks kui hull ja milline psühhopaat ma olen?" Ta asetas käed seljataga kokku, vahtides tuimalt välja. Kuigi vaatepilt oli imeilus, lausa lummav, mida võikski jätta vaatama, siis jättis see Marci täiesti külmaks. Teda ei huvitanud milline ilm oli. See võis olla kasvõi neetud meteoriidirahe, teda ei oleks see huvitanud.

[Constance Clarnox]

Tütarlaps seisis liikumatuna ning tõstis enda väriseva käe, puudutades sõrmeotstega mehe esemeid, mis riiulil olid. Tal ei olnud õrna aimugi, mis need olla võiks. Tegelikult ei olnud ta osi neist kunagi näinudki. Oleks olnud huvitav teada, mis eesmärkidel neid oleks saanud kasutada.

Kuulnud aga Marc'i küsimust, pööras Constance end ringi ning jalutas vaiksete sammudega mehe selja taha, jäädes seal seisma. Ta vaatas tolle kuklasse, süda samamoodi puperdamas nagu tol õhtul Seapeas. Ta ju ei vihanud seda meest. Ta ei saanudki seda teha, sest too oli teinud talle sellise kingituse, mis kasvas tema üsas ning ootas enda aega, et päikesevalgust näha. Selle mõtte peale slytherinlane naeratas. Last ei olnud veel olemaski, kuid juba ta jumaldas teda rohkem, kui enda elu!

"Jah," sõnas ta viimaks tasaselt professori kuklale. "Kui te saaksite ja tahaksite, oleksite te suurepärane isa. Ma olen selles kindel, Marc," sõnas ta vaikselt. Kuid vaatamata enda sõnadele teadis ta, et ta ei saa mehele võimalust anda. Ta ei usaldanud teda piisavalt. Hirm elas endiselt tema sees.