Tornis istumas

[Everleigh Constantine]

Everleigh oli jõudnud otsapidi astronoomia torni. Ta polnud märganudki, kuhu ta jalad viisid. Ta peas oli vaid teadmine, et ta pidi roosiaiastvõimalikult kaugele saada. Ta ei nutnud, kui ta kõndis ja suutis enamus ajast valu eemale lükata, kuid kui nüüd pidi ta seisma jääma, voolas kogu see ängistav valu tagasi.
Pimeruum mõjus paremini ja neidis tundis end vabamalt, kedagi polnud siis. Pisarad veeresid mööda vampiirtari põski alla ning kuuldavale tuli lämmatavad nuuksed. Oli väga kaua aega möödas, mil ta niimoodi nuttis, mil ta sellist valu tundis oma niiöelda surnud südames. Jaredi sõnad olid kui pisikesed nõelad, mis läbistasid Eve südame tappes kõik mis tüdruku sees hea oli.
Aeglaselt läks näitsik kaugemasse nurka ning libises mööda seina põrandale istuma. Ta kogus aeglasemini end, kui ta tavaliselt tegi seda. Kuid suure vaevaga lakkasid need valusad pisarad, kuid kui kauaks? Mälestused voolasid ta silme ette ning sõnad mida talle oli Jared öelnud..

[Jyrki B. Sulonen]

Jyrki oli kooli peale ringi käimas. Mingit kindlat põhjust tal selleks polnud, aga ta lihtsalt kõndis ringi ning mõtles. Mõtles igasugu asjadele. Viimaks oli ta veel käinud läbi puhketoast, et haarata oma kaustik ja pliiats ning plaan oli minna astronoomia torni. Ei läinud just ka väga kaua kuni ta sinna jõudis ja sisse astus. Algsel ringi vaatamisel ei näinud ta kedagi, aga kui mõne hetkega silmad pimedusega harjusid märkas ta kellegi siluetti torni nurgas. "Ega ma ei sega?" küsis ta, minnes veidi lähemale ja siis tundis ta ka kujus ära Eve. "Everleigh? On kõik korras?" küsis ta murelikult, minnes siis neiu juurde ja kükitades ta kõrvale.

[Everleigh Constantine]

Ta ei oodanud, et keegi sinna sellisel kellaajal enam tuleb, niisiis Bradley ootamatu saabumine üllatas Everleighi. Ta vaatas tumedate silmadega noormees. Ta ei nutnud, kuid viimane küsimus keeras pisarate kraan taaskord lahti. Ta ei suutnud vastata ning rautas pead vastuseks. Ta ei valetanud, sellel ei olnud mõtet, kuid ta polnud kunagi kellegi peale toetunud rasketel aegadel, kas oli tark seda nüüd tegema hakata?

[Jyrki B. Sulonen]

Jyrki pani ohkega kaustiku ja pliiatsi põrandale, pühkis Everleigh'i pisarad ja tõmbas siis neiu oma käte vahele. "Šhh, rahune. Kõik saab korda," ütles ta vaikselt. Ta ei teadnud isegi, mis küll juhtunud oli ja polnud ka nii kindel, kas see miski on midagi, mis saab korda aga siiski ta püüdis neidu lohutada. Valus oli vaadata, kuidas teised inimesed nutsid. Raske oli seda eirata ja lihtsalt minema minna. Bradley oli lihtsalt inimene, kes eiramise asemel lohutas ja hoolitses.

[Everleigh Constantine]

Everleigh sulges silmad üritades rahulikult hingata, kuid ta ei suutnud. Vampiirid ei vajanud hapniku, kuid see oli siiski osake, mida nad tegid, üks killuke inimlikkusest. Kuuldes Bradley sõnu oleks tahtnud Eve vaidlema hakanud. Miski ei saanud korda, mitte miski. "Ta ei armasta mind, Bradley..ta valis teise tüdruku.." sosistas Eve toonil mis oli täis piina ning valu. Armastus tappis ka vampiiri. "ma pole kedagi endale lähedale lasknud, kuna ma armastan teda...ja tema pole kunagi mind armastanud," nende sõnade peale hakkas neidis veelgi enam nutma. Miks ta seda kõike ütles ta ei teadnud ja sõnad tegid selle veelgi reaalsemaks, et Jaredi ja tema vahel oli kõik läbi. "Ma ei tea mida teha enam.."

[Jyrki B. Sulonen]

Jyrki silitas õrnalt Eve juukseid, et teda kuidagigi rahustada. Südamevalu. Üks neist kõige nõmedamatest ja vastikuimatest valudest üldse. Noormees avas suu, tahtes öelda midagi tähenduslikku ja lohutavat, aga ta ei teadnud lihtsalt enam, mida öelda. Ükski tema öeldud sõna poleks arvatavasti aidanud. Seega sulges ta lihtsalt suu ja embas Everleigh'i veidi tugevamalt. Kui sõnu polnud mida öelda siis ehk oli lohutuseks ka soe kallistus.

[Everleigh Constantine]

Everleigh ei tundnud vastumeelt, et Bradley teda embuses hoidis, see mõjus isegi lohutavalt. Vähemalt oli tal keegi siin, kes talle toeks oli, kuigi ta oleks ka ükski suutnud hakkama saada aga siis oleks jälle see, et laipu oleks meeletult tekkima hakanud. See oli alati nii, kui vampiiritar vihane oli siis ta tappis kellegi, elades välja kogu oma viha kellegi sureliku peale.
Vampiiritar pani oma pea noormehe rinnale puhkama ning vaatas enda ette. Ta üritas kujutada oma elu ette ilma Jaredita. Jah, ta oli elanud mitu aastat ilma normeheta, kuid Jared oli alati tema südames ja seega oli poiss alati temaga. "Me läksime lahku temaga aastad tagasi..aga see polnud sellepärast et ma ei armastanud teda, ma ütlesin talle küül nii et ei armasta, kuid ma pidin seda tegema..aga ma ei lakanud teda armastamast, ta oli alati minu südames, ning nüüd kus ma teda uuesti siin nägin.." Eve hääl hääbus. Jaredi naeratav pilt ujus tüdrukule silme ette. Nad olid kunagi lubanud, et miski ei lahuta neid, mis oli sellest lubadusest nüüd saanud?
"paneb mõtlema kas ta kunagi ka mõtles seda tõsiselt, kui ta ütles, et armastab mind."

[Jyrki B. Sulonen]

Jyrki kuulas Eve sõnu tähelepanelikult ja mõtles selle siis veel peas läbi. "Võimalik, et ta siiski armastab veel, aga ta lihtsalt ei julge või ei taha seda tunnistada, sest silmapiirile on tekkinud ka teine tüdruk, kelle vastu tal on ka tekkimas või juba tekkinud taolised tunded, mis sinu vastu," lausus noormees mõtlikult. Tegelikult ei saanud ta isegi päris hästi aru, mida ta selle kõige all küll mõtles. Igatahes ei lasknud ta aga Eve'st lahti ja jätkas ta juuste silitamist.

[Everleigh Constantine]

Nukralt naeratades Bradley vastuse peale sulges Eve silmad. ta ei peaks seda valu tundma. "Kunagi teda ei häirinud milline ma olen, kes ma olen..nüüd järsku ei saa ta selle pärast minuga koos olla," pomises tüdruk mõrult. Ta ei uskunud kordagi, et Jared on alatiseks ta elust läinud, kui aastaid tagasi nad lahku läksid. Olgugi, et ta rassikaaslased korrutasid talle, et Jared ei armasta teda ja ta ei ole koos külmaverelise mõrtsukaga ja vereimejaga, nüüd tundus, et ta kaaslastel oli õigus. Juba eelmine kord suutis Jared lihtsalt lahkuda ta elust aga Everleigh keeldus allaandmast, ta keeldus uskumast, et see oligi läbi ning nüüd siis tegelikult oligi. Poiss oli selgesõnaliselt öelnud seda. "Ma ei taha seda valu tunda..ma tahtsin uskuda, et mind seda valu kunagi ei tunne, polegi tundnud, kuni praeguse hetkeni ja ma ei oska talitseda end, kuna ma tunnen et ma väljun kontrolli alt ja tagajärjed on kõike muud kui ilusad." ohkas Eve ning tõmbus veidike kössu, kuid puges siiski noormehele lähedamale. Ta tundis verelõhna ning ta südametukseid. Need olid rahulikud. "Ma tahaks olla nagu iga teine inimene..vahest ma tõesti vihkan enda elu..ma ei saa isegi surra.." porises tüdruk järku. Ta unustas, et Bradley ei teadnud kes ta oli, mitte veel vähemalt, kuid nüüd võis see muutuda.

[Jyrki B. Sulonen]

Bradley kuulas Eve'i edasi ja ei saanud kohe täiesti pihta. Ei saa surra? Mis mõttes? Mida see veel tähendama pidi? "Mis mõttes ei saa surra?" küsis noormees kulmu kortsutades. Mida veidrusi? "Kellestki, keda sa armastad üle saamine ei olegi kerge ja see ongi valus. Tohutult valus. Võib täiesti tunduda, et see valu ei lõppegi mitte kunagi, aga peab üritama. Täielikult sellest valust vabanemine on võimatu, sest haav jääb siiski, aga suure üritamise ja vaevaga on võimalik vähemalt mingist osastki sellest valust lahti saada.. Sa pead lihtsalt uskuma ja aega võtma selleks," lausus Jyrki.

[Everleigh Constantine]

Everleigh tõmbus kergelt eemale, kui kuulis küsimust. "Ma ei saa surra loomulikult ja mind on meeletult raske tappa," vastas Everleigh kõhklevalt. "Ma olen vampiir," lisas ta vaikselt. Nüüd neidis kartis Bradley reaktsiooni.
"Ma olen alati suutnud valusaid asju eemale hoida, ma pole kunagi lasknud asjadel nii kaugele minna, kuid temaga see lihtsalt läks nii.." ütles Everleigh nukralt. Ta oleks teinud ükskõik mida et ta seda valu ei tunneks.

[Jyrki B. Sulonen]

Jyrki vaatas mõne hetke Eve'le lolli näoga otsa. Nende kolme sõna kohale jõudmine oli alati võtnud veidi aega. Nii oli olnud ka kui Anna oli talle teatanud, et on vampiir. Mõni hetk niisama vahtimist ja siis ilme selginemist. "Ahsoo. Selge," ütles ta selle peale.
"Valu on võimatu igavesti blokkida. Varem või hiljem saab seda ikkagi tunda. Tuleb aga õppida sellega toime tulema, et see kaduma hakkaks," lausus noormees.

[Everleigh Constantine]

Mingi osa Eves lootis, et Bradley tõrjub ta eemale, hakkaks teda vihkama või kartma, või lihtsalt imelikult suhtuma, kuid poiss suhtus sellesse liigagi leplikult. Ning Bradleyl oli õigus ka selles, et igavesti ei saa valu blokkida, kuid Eve suutis, ainuke erand oli Jared. Eve langetas pilgu vaadates mõrult enda ette. "Ma ei oska sellise valuga midagi peale hakata," sosistas ta pimedusse. Lihtne oli öelda, et tuli õppida sellega toime tulema, kuid kui sa oled üle 200 aasta vana ning harjunud sellega et sa ei tunne sellist valu, siis mida Eve nüüd tegema pidi? "Enamasti ma tulen valuga toime kedagi tappes," pahvatas Eve mõtlematult ning vakatas siis. Ta polnud seda just öelnud.

[Jyrki B. Sulonen]

Jyrki kuulas taas Everleigh'i. Viimase peale kergitas ta kergelt kulmi. "Ee.. See nüüd ei ole nii hea viis, kuidas asjaga toime tulla, sest tapmine ei ole hea asi ja see toob kaasa lihtsalt igasugu jamasid ja halbu asju," lausus noormees. Ta ei suhtunud tapmisesse üldse tolerantselt. Tema arust oli see üks jubedamaid asju, mida teha. "Kas sul on äkki mingi hobi või miskit? Mängid mingit pilli, laulad, joonistad ma ei tea.. Midagigi?" küsis nooruk.

[Everleigh Constantine]

Eve pööritas tahtmatult silmi. Tapmine oli Eve loomuses, ta oli vampiir ometigi ju ja vampiiridele meeldis tappa, kuigi oli vampiire, kes ei teinud seda ja toitusid ka loomaverest. Need vampiirid olid aga nõrgemad, kui need kes jõid inimverd.
Kuuldes küsimust kallutas Eve mõtlikult pead. "Kui ma inimene olin..siis mulle meeldis laulda ja mängisin ka klaverit," lausus tüdruk vaikselt. Inimesena oli tal hobisid küllaga. Ta oli heast ja lugupeetud perest pärit ning ta vanemad lasid tal võtta tunde, kus ta õppis laulmist ja pillimängu. Ta ei saanud tol ajal selle oskusega midagi eriti teha, kuid ta õppis seda enda jaoks.