Kill me faster

[Marc de Louis]

OT: Teema kinni!! No fuckers allowed. thank you.

Pärast seda kui Marc oli saanud kirja Clarnoxide perekonnalt, mis palus tal nende juurde tulla. Kuigi ta kõhkles sügavalt selle idee juures, pidi ta nõustuma ning ta oli vastuse saatnud, lubades kohale ilmuda.
Nüüd kui ta viimaks suurte uste ees, tundis ta suurt kimbatust ringi pöörata ja minema jalutada. Ta isegi ei osanud aimata mis teda ees oodata saab. Kuid teadmine, et nüüd on tõesti liiga hilja midagi ette võtta, tõstis ta alandlikult oma käe ning koputas uksele, jäädes majaomanikke ootama.

Õigusepoolest ei osanud ta mitte kuidagi ette kujutada tüdruku vanemaid. Isegi mitte siis, kui ta proovis esile manada pildi Constancest, kus ta on natukenegi vanem. Kuid seegi ei olnud ideaalne. Ning ta ei osanud arvata, mida pererahvas võiks temast mõelda kui nad näevad, et ta riietub nii, nagu seda tegid mehed eelmise sajandi alguses. Ta oli tõepoolest vanamoodne, kuid talle meeldis see. Ülikonnad olid tema stiil.

[Constance Clarnox]

Tõsi, Constance' vanemad olid tüdrukust endast vägagi erinevad. Nad mõlemad olid küll ranged ning töötasid ravitsejatena, kuid nende välimuses ei olnud midagi sellist, mis oli slytherini prefektis. Nad elasid Londonis ühes üsnagi suures majas, kuid sellegi poolest ei olnud see eriline rikkurite maja. Tütarlapse õde ja vennad ei olnud hetkel kodus - CC vanemad olid nad välja saatnud, et nad saaks Marc'ga ja CC'ga rahulikult rääkida sellest, mis toimub.

Constance istus rahulikult enda toas, valgustuseks ainult küünlavalgus. Ta vaatas aknast välja ning ootas, olgugi, et sisimas oli ta rohkem kannatamatu, kui välja paistis. Ta oli enda vanematele rääkinud ning imekombel ei olnud nad närvi läinud. Miski oli siin mäda. Veider oli veel see, et tema isa oli öelnud, et algul tahab ta Marc'ga kahekesi rääkida.

Juba ta nägigi silmanurgast, kuidas tume kogu maja poole läheneb. Neidis eemaldus aknast ning jalutas enda suure baldahhiinvoodi juurde, mille läbipaistvad valged kardinad kõrvale tõmmatud olid. Ta viskus voodile pikali ning jäi ootama.

***

Kuulnud koputust, lükkas härra Clarnox "Prohveti" eemale ning võttis prillid ninalt. "Oli ka aeg," lausus mees veidi pahuralt, tõustes püsti ning saates enda naisele kiire pilgu. Ta kõndis esikusse ning avas ukse, vaadates enda tulevasele väimehele otsa. "Oli ka aeg, härra Louis. Me oleme teid terve õhtu oodanud," sõnas mees tõsiselt, tõmbudes veidi eemale, et professorit sisse lasta.

[Marc de Louis]

Ning nii võis see alata.

Marc ei julgenud omale tunnistadagi seda, et ta oli tegelikult mures. Kuigi tema süda tagus täiesti tavalises rütmis, liikusid mõtted tema peas imekiirusel. Ta ei osanud enam normaalseid järeldusi tehagi. Imekombel oli ta isegi nautinud seda väikest aega mil ta sai värskes õhus seista ja oodata. see aitas tal paremini selgusele jõuda. KUid kui ta vaiksel häälel tervitas meest, kes talle vastu astus, ning sisenes seejärel majja, avastas ta alles nüüd, kui väga igatses ta selle jaheda õhu järel.

Ta ei hakanud mitte midagi küsima, olgugi, et ta oleks seda soovinud. Hetkel oli ta vaid austatud külaline sellepärast, et Clarnoxide tütar, prefekt ja ka slytherinlane, ootas temalt last. Last, keda Marc tegelikult ise ei tahtnud ja kes oli selle poolt, et ta hävitataks. Skisofreenia rikuks ju ainult imiku elu.

[Constance Clarnox]

Mees juhatas Marc'i elutuppa, kus nikerdustega diivanid teda ees ootasid. Seejärel pakkus ta tollele viskit ning võttis istet oma naise kõrval, kelle helehallid silmad olid samasugused nagu CC'l. Midagi rohkem sarnast neil ei olnud.

"Niisiis, Marc - ma loodan, et võin teid ikka nii kutsuda - ma kuulsin, et te olete Constance'i rasestanud. Ma ei küsigi, kuidas see juhtus, see on ilmselge. Kuid ma tahaks teada, mis te nüüd siis edasi plaanite? Kas te armastate mu tütart?" asus vuntsidega mees koheselt asja kallale.

[Marc de Louis]

Marc lasi ennast juhatada ning kui nad viimaks elutuppa jõudsid, võttis ta viskiklaasi vastu, kuid ei joonud sealt. Asi võis olla selles, et kui ta ka täis uuesti jääb, võib ta kaotada oma hoiaku ning sellega muutub ta ju taas ohtlikuks. Skisofreenia armastas külastada teda õige ootamatutel hetkedel.
Istet võtnud, kortsutas ta kulme ning põrnitses mõtlikult oma klaasi. Ta sundis ennast rahulikuks, mis tuli tal ka hästi välja. See oli liiga tavaline kui ta sellistes olukordades olnud oli. kohus, enne kui ta Azkabani saadeti, oli olnud kordi hullem kui istuda kahe vanema valvsa pilgu all ning vastata nende küsimustele.

Kuid siis tundis ta rasket klompi oma kurku tõusmas. Kas ta armastas nende tütart? Nad ei olnud Constancega üle paari korra tegelikult kohtunudki. Kaks tundi, seejärel kord kabinetis ning Seapeas. Neli korda. "Kuidas palun?" Ta ei osanud sellisele asjale vastatagi. Armastus oli tema jaoks liiga võõrdunud emotsiooniks muutunud. Tal ei olnud tundeid, millega saaks kelkida. Enam ei olnud Marc selline, nagu olid kõik mehed. Tema oli tühi. "Kas selle teadmine on väga tähtis?" uuris mees, mõistus juba kisamas vastust, mida ta oleks tahtnud otsekohe välja paisata.

[Constance Clarnox]

Mees tegi ilme, justkui ei oleks ta kuulnud Marc'i esimest küsimust. Selle asemel kergitas ta enda kulmi ning turtsatas viimaks, mis oli vägagi CC'lik. "Te ju mõistate mu muret - ta on mu noorim tütar," lausus ta. Muidugi ei pidanud ta õigeks seda, et Constance selle lapse nii noorelt ilmale toob, kuid sellegi poolest aksepteeris ta tema otsust. Kui vaja, oleksid tema vanemad neidist kõiges aidanud - nad olid nimelt ravitsejad. Mees võttis lonksu enda viskit, pannes tähele, et mees tema vastas ei joonudki enda oma. See oli muljetavaldav.

[Marc de Louis]

Muidugi ta mõistis. Teoreetiliselt oli ju ka Marc mures tema pärast. Neidis kandis ju siiski tema last, mitte mingisuguse teise tüübi oma, eks? "Ei," vastas ta ausalt. Tal ei olnud tundeid ning kui ta ka vaatas tõsiselt tüdruku isale otsa, tundis ta suurt kimbatust. "Seda on tõesti raske seletada." Pilk kõhklematu, vaatas ta nüüd neidise emale otsa, lootuses, et too ka midagi omalt poolt lisab. Kuid proua oli vait nagu sukk.
Kuid mida nad nüüd teevad? Nad said aru, et ta ei armastanud nende noorimat tütart, kuid mis edasi?

"Kuid ma armastan oma last. Ja ma võin teha... ilmselt kõik, mis minu võimuses selleks, et vähemalt tema lapsepõlv muuta rõõmsamaks." Ta neelatas. Tõsi, ta oli selleks võimeline, kuid ta ei suudaks seda teha. see ei olnud tegelikult tema abikaasa. Ainus, mis neid ühendas, oli praegu Loode. Kuid siis tõusis ta püsti. Ilmselt ei olnud ta enam kutsutud külaline siin. Ja ta isegi oli õnnelik selle üle. Marc ei soovinud seal enam kuigi kauem viibida.

[Constance Clarnox]

Mees ei lausunud esijalgu midagi ning tema naisele tekkis haavatud pilk silmi. Nende tütar saab lapse mehelt, kes teda ei armasta? Nad uskusid, et tüdrukul võib olla vägagi raske. Kuid mida tundis Constance? Tema ju ilmselt tundis midagi mehe vastu, miks muidu ta lapse alles jätta tahtis?

Kui Marc püsti tõusis, tegi seda ka isa. Ema vaatas maha, lastes enda abikaasal asi joonde ajada. "Oodake, Marc. Üks asi veel," sõnas ta nüüd juba veidi rangema tooniga. Ta pani viskiklaasi käest. "Ma tahan, õigemini nõuan, et te enne lapse sündi Constance'ga abielluksite. Te ju ise ütlesite, et soovite enda lapsele rõõmsat lapsepõlve."

[Marc de Louis]

Marc, kes nägi vanemate silmis haavunud pilku, ei saanud enam oma sõnu tagasi hoida. Ka Constance ei armastanud teda. See oli vastastikune. Ja sunniviisiliselt ei tahtnud professor ka mitte midagi sundida. Ta ise oli küll kaalunud kuidas teda veenda, et neidis lapse maha jätaks, abordi teeks ja oma eluga edasi liiguks, kuid see ei tulnud kohe üldse välja. Ta oli nii kinni selle idee küljes. arvatavasti võis see tõesti väga lõbus tunduda. Kuid ta teadis, et nii see ei olnud.

Nüüd jäi ta vahele. Marc tundis, kuidas pind tema jalge all ära kaob ning tuge otsides haaras ta lauast kinni. "Abielluda?" Ta kortsutas kulme, vaadates häguse pilguga härra ja proua Clarnoxile otsa. "Ta on alaealine!" See ei kõlanud kuigi ahastavalt, kuid tema, kui professori ning õpetatud mehe jaoks oli see sama hea kui mingisugune patt. Lisaks oli ta võtnud enda jaoks võhivõõralt tüdrukult süütuse niisamuti.

[Constance Clarnox]

Härra Clarnox kortsutas kulmu. Milline hale vabandus mitteabiellumiseks. Millal oli vanus kedagi piiranud? Ta ise eelistas vabadust ning see oligi vabadus - rikkuda reegleid ning teha, kuidas tahetakse. Muidugi, kui see ka õige on. Ning oli õige, et laps saaks endale kaks vanemat. Oli õige, et lapse vanemad oleks koos, olgu siis vales või mitte.

"Tal on kahe kuu pärast sünnipäev ning ta saab täisealiseks," sõnas nüüd esimest korda proua Clarnox, kes langetas kohe häbelikult pilgu. Ta ei olnud kunagi korralikult enda tütrega hästi läbi saanud. Vähemalt mitte selle tütrega. Tema armastas Clarissat - enda vanimat tütart, kes oli uhkusega Gryffindori majas. Tema mees aga seda mõtet ei jaganud. Kõige noorem Constance oli tema silmatera. Tema uhkus. Sama kangekaelne, kui tema isegi ning ta ei kavatsenudki pealt vaadata, kuidas ta üksinda tolle lapse üles kasvatab.

[Marc de Louis]

Marc ei teadnud mida öelda. Ta oli oma tasakaalu kuidagi tagasi saanud ning vaatas nüüd naisterahva poole, kes oli lõpuks ometi oma suu avanud. Niiet Constance saab paari kuu pärast seitseteist ning siis võib ta teha kõike, mida ta tahab? See meeldis talle. Nii võisid nad salaja lahutada ning teeselda seda, et nad jäävadki kokku.

"Kas... Constance teab sellest?" küsis mees, kes oli kahvatuks tõmbunud. See uudis šokeeris teda ja vaevalt, et slytherinlane teadis sellest uudisest. Ometigi ei olnud Marc veel Jah öelnud ning ta sai veel tagasi pöörduda ning ruttu lahkuda siit majast. Tema ei olnud see õige nende tütre jaoks. Ta oli ohtlik.

[Constance Clarnox]

Naine raputas kiirelt enda pead, kuid sellegi poolest oli CC isa see, kes edasi rääkis, libistades käe enda naise õlale ning lükates teda õrnalt tagasi diivanile istuma. Oli näha, et naisele meeldis mõte tütre rasedusest ning abiellumisest vähem, kui mehele endale.

"Ei tea. Ma loodan, et te teete talle ise ettepaneku. Ta on ju seda väärt, kas te ei leia? Mu ükskõik, kas teie abielus on armastust või mitte. Võib-olla peate te seda lausa teesklema, et tal kergem oleks teie kõrval olla," sõnas isa, olgugi, et ta ei teadnud, et Marc oli CC kallal vägivalda kasutanud. Tüdruk ei olnud sellest talle rääkinud.

Mees suunas käe tagasi diivani poole, lootes, et Marc sellel taas istet võtab. Tema ise võttis teisel diivanil istet. Nende vahel oli ainult klaasist laud, mille peal asetses pitsist linik. "Ma loodan, et te võtate vastutuse enda peale. Te olete ju sellegi poolest vanem ning loodetavasti ka targem ning teate, mis on parim. Peale abordi, muidugi."

Constance' isa võttis taas enda pooliku viskiklaasi kätte ning surus selle enda vuntside all olevatele huultele.

[Marc de Louis]

Ainus, mida Marc praegu tundis, olid judinad, mis mööda tema selga alla jooksid. Tema peab abielu ettepaneku tegema? Ta võttis igaks juhuks istet, sest tundis kuidas pind tema jalge all taas kaduma hakkab. See oli üks kõige hullematest asjadest, mida ta on siiamaani pidanud tegema arvestades seda, et ta peab hakkama saama Skisofreeniaga, andma iga päev õpilastekarjale tunde ning tegelema mingisuguste veidrate äriasjadega, mille kirjad tulevad nii Bulgaariast, Rumeeniast (Transilvaaniast) ning ühtlasi ka New Yorgist. Kõik on kimbatuses vampiiridega ja mingisugune idioot oli justnimelt Teda soovitanud, sest enne Azkabani lendamist ja oma perekonna mõrvamist, oli Marc olnud too, kes oli juhuslikult mõrvanud kaks vereimejat, kes üritasid tema sõpru ja perekonda rünnata.

Vägitegu vägiteo järel.

Ta vahtis tühjalt oma jalge ette, oskamata midagi öelda. "Kas ma tohiks teie tütrega Omavahel rääkida?" küsis ta viimaks. See vajas eelkõige arutlemist Constance enesega, mitte tema vanematega, kes suruksid neile ilmselt ükskõik mida peale.

[Constance Clarnox]

Härra ja proua Clarnox tõusid koheselt püsti, kui nad kuulsid Marc'i palvet. "Muidugi," pomises naine ning mees ainult ühmas. Nad lahkusid toast ning läksid tüdrukut kutsuma.


***


Constance lamas endiselt voodis, käed pea all vahelti ning mõtiskles endamisi, millest võisid tema vanemad Marc'ga rääkida. Kui ta kuulis aga koputust enda uksele, oleks ta süda äärepealt kaks lööki vahele jätnud. Ta kuulis kutset ning noogutas viimaks, ajades end püsti, suundudes allapoole.

Tema pikad veripunased juuksed olid taaskord kõrges soengus ning seljas oli veidi vanamoodne süsimust kleit. Selles osas olid nad Marc'ga sarnased - nad mõlemad kandsid vanamoodsaid rõivaid.
Ta kõndis üksi trepist alla, suundudes elutuppa. Ta hingas sügavalt sisse ning võttis graatsilise liigutusega ühel diivanil istet. Suurte silmadega, mis olid täis uudishimu, jäi ta mehele otsa vaatama.

[Marc de Louis]

Lühike aeg tundus tema jaoks lausa igavikuna venivat. Marc ei teadnudki kuidas ja mida öelda. Ta tundis ennast esimest korda elus nii. Arvatavasti sellepärast, et see oli esimene (ja loodetavasti ka viimane) kord, kus ta peab omale sunniviisiliselt naise võtma. See meenutas talle isegi ajalugu. Varem võtsid mõisnikud omale naisi, kes ei armastanudki neid mehi. Küll aga pidid nad oma kohustust täitma, sest muidu ei saaks nad ju omale rikkalikku vara.
Mitte, et Marc ei oleks rikas, tal oli raha piisavalt palju, et seda end aja teiste peale raisata. Ta võis omale mitu uhket maja selle raha eest osta, mis tema pangas oli ning nende uute elamute juurde veel palju uut mugude elektroonikat ning uhked autod, kuid mida ta teeks nende kõigiga? Ta oli ka kindel, et Constance, kes nägi üpriski vanamoodne välja nagu tema, ei oskaks mitte midagi nende asjadega peale hakata.

Kui neidis tuppa astus, tõusis ta püsti, hoides alguses hinge kinni. Tema nägu oli endiselt kahvatu, kuid silmis ei peegeldunud mitte ühtegi emotsiooni, mis oleks reetnud seda, kui ärevuses ta tegelikult oli. "Kas siin on veel privaatsemat kohta?" küsis ta vaiksel, kuid tõsisel häälel. Siin, kus neid saavad vanemad pealt kuulata, ei tahtnud ta rääkida. Nad võisid ju hoopiski aias või kusagil mujal vestelda, eks ole?