Pime aeg

[Everleigh Constantine]

Kell oli kaheksa saamas ja Everleigh kiirustas koolimajast välja. See oli tavaline kellaaeg, mil tütarlaps koolist lahkus. Keegi ei pannud seda tähele, kuna keegi ei suhelnud temaga ega teinud temast väljagi ja nii see vampiiritarile ka meeldis. Rahu ja vaikus, keegi ei üritanud temaga vähemalt rääkida. Muidugi seal oli Bradley, kellega nad lähedasemaks iga päevaga said. Nad veetsid päris palju aega koos, mis oli tore, vähemalt ei mõelnud Eve siis Jared'le.
Evel oli seljas tumelilla pitsist pluus, millele oli peale tõmmatud õhuke jakk. Jalas olid alt kitsenevad mustad teksad ja kõrged kontskingad. Jällegi tavaline. Evele meeldisid kontskingad ning jälestas tenniste poodi jalatseid ehk siis madalaid pätakaid.
Mõtlikult oli tüdruk jõudnud peksja paju juurde. Seal oli tal esimene vahejuhtum CCga. Nüüd oli Eve majakaaslast vältinud ja õnnestunult, peaks mainima. Ka Jaredi vältimine oli edukas, kuigi selles polnud midagi imestada, ega Jared teda pole ka otsinud, nii et vältimine oli lihtne. Tundides oli tüdruk vähem käima hakanud, eriti nendes, kus nad Jaredi või CC'ga koos pidid olema. Ohates nende mõtete peale toetus Eve kivile ning jäi enda ette vaatama.

[Kinnine teema!]

[Constance Clarnox]

Constance ei mäletanud nende vahejuhtumisest endiselt midagi. Ta oli käinud tundides, teeninud enda majale küllaga punkte, armastanud iga enda hingetõmbega Gryffindori majas käivat libahunti ning samal ajal mõelnud lapsele, keda ta enda üsas kandis. Ta ei saanud öelda, et ta oleks oodanud tema sündi. Ta lausa kartis. Mis siis, kui ta ei saa emadusega hakkama? Ei, ta pidi saama! See oligi ta ootamatu saatus.

Ka tema jaoks oli kätte jõudnud tavaline tund, mil ta oleks pidanud välja tulema, olgugi, et rasedusega oli tal tekkinud Uni, mis senini temani nii raskelt jõudis. Ta astus lossi kõledate seinte vahelt välja, võttes enda suuna Peksja Paju juurde. Ei, ta ei olnud enda patrullkäigul, ta soovis lihtsalt jalutada. Tegelikult oli ta lootnud näha mõnd tuttavat. Oli tre vahelduseks ka kellegi Sõbraga rääkida, sest probleemid Jared'i ja Marc'ga oli väsitavad. Ta tahtis kellegagi rääkida. Kus oli küll ta parim sõber Christopher...?

Vastupidiselt enda majakaaslasele, kes käis väga moekalt riides, jäi CC truuks enda vanamoodsale olekule. Ta kandis plaatinavalget kleiti, mis oli pikkade varrukate ning kõrge kaelusega. Kleidi sisse oli õmmeldud korsett ning selle voogav saba lohises tal veidi järgi. Tema pikad veripunased juuksed olid kõrges palmikus, mis oleks rohkem ballile sobinud. Jalas kandis ta poolkõrgeid musti poolsaapaid ning kleidikese peal kandis ta täiesti tavalist musta motikatagi.

Nähes, et Paju juures on juba keegi, kergitas prefekt enda kulme, kissitades samal ajal enda helehalle silmi. Tundnud ära Everleigh - enda majakaasa - ohkas neid. Ta polekski tahtnud mõne mõttetu gryffindorlasega kokku puutuda, kes oleks talle ilmast jauranud. Constance'i ei huvitanud selline pläma.
"Ma ei ole sind ammu tundides näinud, Everleigh," sõnas slytherinlane majakaaslasele, noogutades talle õrnalt peaga tervituseks. Ta teadis, et nad ei ole just palju suhelnud, seega ei olnud tüdrukul mingit arvamust temast veel jõudnud tekkida.

[Everleigh Constantine]

Everleigh tundus ära läheneva lõhna. Seda juba üsna kaugelt, seega mitte kahtlust tekitada ei pööranud Eve pead enne, kui CC temaga kõnelnud oli. Tegelikult ei oodanud Eve et too temaga rääkima hakkab, kuid tundus et siiski hakkab. Eve teadis, et ta peab end kokku võtma, kui ta CCga suhtleb. Too oli küll inimene, kuid sellegi poolest oli ta paganama ohtlikuks muutunud, just seda tema kindlameeslsuse pärast.
Kuuldes majakaaslase sõnu pööras vampiiritar oma tumedad silmad Constancele. "Ma olen seda kõike juba eelmises koolis õppinud," vastas ta vaikselt. See oli tõsi, kuid see polnud siiski see õige põhjus aga seda ei hakanud Eve Constancele ütlema. "Durmstrangis ei raisatud aega, ained võeti korraga suurtes kogustest läbi, et hiljem praktikale rõhku panema hakata," lisas Eve mõeldes oma vanale koolile, mille ta juba lõpetanud oli. 'Mida ma siin teen?' küsis Eve endalt mõttes. Tal polnud põhjust siia jäämiseks aga ta ei lahkunud. "Miks sa tundides ei ole?" küsis ta nüüd oma korda.

[Constance Clarnox]

Constance silmitses kaalutlevalt tütarlast. Polnud ka ime, et too koguaeg neidisele nii kindlameelne tundus - ta oli kuulnud, et Durmstrangis oli raske kord ning iga pehmeke seal hakkama ei saanudki. Tegelikult oleks ta isegi soovinud just seal õppida, kuid sellegi poolest oli ta rahul enda kohaga, mis asus Sigatüükas.

Kuulnud majakaaslase küsimust, kergitas slytherinlane õrnalt enda kulme. "Tunnid on läbi," sõnas ta kahtleva tooniga. Väljas oli ju juba pime ning tunnid lõppesid mitu tundi tagasi. Vähemalt Constance'l. Ning pärast-tunde polnud teda keegi kunagi jätnudki. Mitte, et ta oleks rumal olnud, ei, seda mitte. Pigem oli asi selles, et tütarlaps eelistas madalat profiili hoida ning mitte üldse suud lahti teha.

[Everleigh Constantine]

Vampiiritar muigas vastuse peale. Muidugi, tunnid olid vist nüüdseks tõesti läbi. Kerge noogutusega viis Everleigh pilgu enda ette. Irooniline, et eelmine kord kohtusid nad just siin CCga ja tookord olid asjad vägagi käest läinud, nüüd oli nende vahel viisakus ning mitte mingit vaenu.
"Saite eelmine kord ilusti tagasi?" küsis ta järsku. Ei, teda ei huvitanud see eriti. Ta oleks õnnelik olnud, kui Constance oleks surma saanud tol ööl, kuid kuna ei saanud, siis Eve pidi sellega leppima, pealegi, nüüd kus CC ei osanud temast mingit ohtu oodata, oleks Evel plika tapmine vägagi kergelt läinud..aga ei, vampiiritar ei kavatsenud tüdruku elu kallale ronida, mitte et CC talle oluline oli, kuid too oli Jaredile oluline.

[Constance Clarnox]

Constance noogutas vaikselt peaga. Tagasisaamine ei valmista mingit raskusi võlurile. Ta oleks vabalt võinud endale kasvõi Rüütlibussi järgi kutsuda. "Ja sa ise? Sa kadusid väga ära. Ma ei saanudki sind tänada enda elu päästmise eest," sõnas slytherinlane. Tavaliselt ta võõrastega nii melodramaatiline ei olnud, kuid oma elu päästmise eest oli ta alati tänulik, eriti nüüd, kui ta lapseootel oli. "Noh, tead küll, need pätid, kes mulle kallale tulid?" Tema muidugi ei mäletanud sellest midagi, kuid Eve ise oli nii rääkinud, et mingit tüübid olevat talle kallale tulnud. Mis muidu tema väikest mälukaotust, verd ning katkist rõivastust oleks seletanud.

[Everleigh Constantine]

Eve kergitas märkamatult kulme. Tänada? Selle peale oleks neidis naerma puhkenud, kui ta poleks pidanud teesklema ning valetama see asja kohta. Aeglaselt noogutades tõstis ta pilgu Constancele. "Ma sain kenasti ära, ma ei tahtnud jääda teil sinna ette," vastas Eve rahulikult. "Pole tänu väärt, ma juhtusin lihtsalt õigel ajal peale, tegelikult kahtlesin et sa eluga üldse pääsed aga Reynhold'si tuttav oli üsna hea ja ravis su päris kiirelt terveks," sõnas vampiiritar ning ohkas. "Sa ei mäleta endiselt, mis juhtus tol ööl?" uuris neidis nüüd siiral toonil, nagu ta tegelikult ei teadnudki mis mälukaotuse taga oli.

[Constance Clarnox]

Constance raputas pead. Ükskõik, kui palju ta ka ei suutnud meenutada, ei tulnud tal midagi meelde. Selle koha peal olid tal justkui suured mustad augud.
"Noh, õigel ajal õiges kohas või mitte, kuid sellegi poolest. Teieta oleks ma surnud," sõnas ta. Rohkem ta sel teemal ei kõnelnud, sest see ei olnud talle kombeks. Ning end muutma ta ei hakanud.

[Everleigh Constantine]

Everleigh kallutas õrnalt pead. Teietamine oli ametlik, kuid see polnud oluline. "Ma arvan, et olekski hea, et sa ei mäleta, see polnud just kõige valutum kogemus sul," ohkas Eve vaikselt ja pööras pilgu metsatukale. Tuul oli tõusma hakanud. Oli jälle torm tulekul? "Kas siin on alati sellised ilmad?" küsis Eve äkitselt. Ei, teda ei huvitanud tegelikult mis ilmad olid. See ei kõigutanud teda aga sellegi pärast ta küsis seda, võib-olla et mitte laskuda vaikusesse. "Mitte et mind need ilmad häiriksid, kuid lihtsalt uudishimust küsisin.." lisas ta.

[Constance Clarnox]

Constance ei teietanud tüdrukut. Ta ei teietanud ühtki endavanust isikut. Kuid Everleigh oli ju öelnud, et ta polnud üksi neidist päästnud. Jared oli olnud see, kes oli ta tolle libahundi juurde viinud. Majakaaslane ise oli nii öelnud. Ning kui slytherinlane oleks palunud teietamise lõpetada, oleks CC kõhutäie selle arvelt naerda saanud.

Ta pööras samuti enda pilgu taevale ning ta kortsutas kulmu. Tormid ei tähendanud kunagi head, kuid parem ikka, kui lõõmav päike, mida Sigatüükas õnneks harva oli. "Enamasti küll," sõnas tüdruk. Ta oleks ka palju asju tahtnud uudishimust küsida, näiteks seda, milline ilm Durmstrangis kasvõi oli, kuid ta ei teinud seda. TA ei näidanud kunagi esimesena huvi välja.

[Everleigh Constantine]

Kuuldes CC vastust noogutas Eve peaga. Vähemalt ei olnud seal siis lõõmavat päikest. "Ka Durmstrangis oli päikselisi päevi näha aruharva, enamasti oli pilvine või sadas,siin tundub olevat vahepealne," lausus Eve mõtlikult. "Mulle meeldib see." lisas ta lõppu.