|
Post by Gottfried Strauss on Nov 10, 2010 14:41:01 GMT -5
Strauss kõndis pärast päikese loojumist veel mõnda aega valjas ning leidis ennast siis varsti roosiaiast. Ta oli nüüd juba kaks õhtut järjest puhketoas veetnud ja siin sai vähemalt värsket õhku hingata ja see oli enamasti ka hüljatud koht. Ta kõndis aeglaselt mööda vahekäike, murdis endale ühe punase roosi ja istus siis seal lähedal asuvale pingile, keerutades aeglaselt roosi näppude vahel, ilma pilku kordagi roosilt tõstmata.
|
|
|
Post by Mikaela Jones on Nov 10, 2010 14:57:13 GMT -5
Mikaela oli ka juhuslikult samal õhtul roosiaeda ära eksinud, ta oli käinud niisama jalutamas ja nüüd lõpetas seal. Eemalt märkas ta poissi, kelles ta koheselt Straussi ära tundis. Tüdruk sammus hiilised poisi selja taha ning asetas siis enda käed tema silmadele. "Arva kes!," ütles ta moonutatud häälega.
|
|
|
Post by Gottfried Strauss on Nov 10, 2010 15:02:05 GMT -5
Strauss ohkas vaikselt ning küsis pooleldi väsinud ja pooleldi lõbustatud toonil: ,,Kas sa jälitad mind? See on juba kolmas õhtu, kui me kokku puutume ja kuigi ma teist õhtut mõistan, siis seda küll mitte.'' Strauss võttis tüdruku käed oma silmadelt ja pööras pilgu tüdruku poole.
|
|
|
Post by Mikaela Jones on Nov 10, 2010 15:07:18 GMT -5
Mikaela lasi käed alla ja naeratas, kui Straussile otsa vaatas. Siis sammus ta ümber pingi ja istus poisi kõrvale. "Võibolla. Sa ei saa iial teda," ütles ta siis ja pilgutas salakavalalt silma.
|
|
|
Post by Gottfried Strauss on Nov 10, 2010 15:09:42 GMT -5
Strauss pööritas silmi ning toetas ennast mugavamalt vastu seljatuge. ,,Nii et, mis sind siis täna siia toob?'' küsis poiss rahulikult, viies oma pilgu uuesti roosile. Nüüd, kus tüdruk juba siin oli, võis ju samahästi ka rääkida temaga. Pole mõtet eirata kedagi, kellega sa niikuinii eriti läbi ei saa.
|
|
|
Post by Mikaela Jones on Nov 11, 2010 14:58:31 GMT -5
Tüdruk kehitas kergelt õlgu. "Igavus, ma arvan," vastas ta aga siis, vaadates ikka poisi poole. "Ja sind ennast?" Mikaela naeratas kergelt. Vastupidiselt poisi arvamusele, arvas Mika, et tema saab küll Straussiga väga hästi läbi ja kavatses veel paremini hakata saama. Headest sõpradest ei olnud kunagi küllalt.
|
|
|
Post by Gottfried Strauss on Nov 11, 2010 15:02:57 GMT -5
Strauss ulatas talle oma käes oleva punase roosi ning muigas õrnalt. ,,Lilled ja öine taevas on ühed mu lemmikumad asjad. Võib öelda, et ma tunnen ennast lihtsalt rahulikumana kohas, kus on palju lilli ja kus saab ka vaadata öist taevast.'' Strauss ajas pea kuklasse, viies oma pilgu taevasse. Täna oli õnneks pilvitu ilm ning taevas oli paksult tähti täis.
|
|
|
Post by Mikaela Jones on Nov 11, 2010 15:05:37 GMT -5
Tüdruk võttis roosi kätte, vaadates seda lummatult. Nii armas, kui poisid selliseid pisikesi asju oskasid teha. Ja järgmine asi pani Mikat veel rohkem arvama, et Strauss on lootusetu romantik. Tema kõnelemisviis oli juba selline. "Jah, need on head asjad," lisas ta omaltpool, kui pilgu taevasse viis.
|
|
|
Post by Gottfried Strauss on Nov 11, 2010 15:09:40 GMT -5
Strauss langetas mõne hetke pärast oma pilgu maale ja viis selle siis Mikale. ,,Nüüd on sinu kord rääkida,'' lausus poiss õrna muigega. ,,Ma rääkisin sulle 2 õhtut lugu, nüüd on sinu kord midagi rääkida. See võib olla välja mõeldud või reaalne.'' Poisi huulil mängles kaval ja lõbustatud naeratus, kui ta tüdrukut uudishimulikult silmitses.
|
|
|
Post by Mikaela Jones on Nov 11, 2010 15:12:12 GMT -5
Mikaela muheles, kui pilgu nüüd taevast Straussile viis. "Mul ei ole midagi erilist rääkida.. ütleme nii, et minu perekonnas on samapalju inimesi, kui sinu jutus ja seega on iga päev, mille ma perega veedan nagu üks suur hullumaja." Tüdruk keerutas õrndalt roosi enda sõrmede vahel.
|
|
|
Post by Gottfried Strauss on Nov 11, 2010 15:15:31 GMT -5
,,Hmm...'' oli kõik, mis Strauss selle kohta vastas ja ohkas õrnalt. Ta oli tegelikult midagi rohkemat tüdrukult oodanud. Kuid see selleks. ,,Isegi, kui sa ütlesid, et mu jutus on palju tegelasi, jätsin ma paljud neist mainimata... või ma võisin neid mainida, kuid siis korra ainult nime pidi...'' Poiss kehitas siis ükskõikselt õlgu ja vaatas ühe roosipõõsa poole.
|
|
|
Post by Mikaela Jones on Nov 11, 2010 15:21:22 GMT -5
Mika vaatas Straussile otsa. Temaga ei olnud üldse nii kerge suhelda, koguaeg pidi mõtlema, mida öelda, kuid Mika ei suutnud kontrollida, mida ta suust välja ajab. "Ma olen kindel, et su jutus on mingi palju tähtsam mõte, kui mina iial aru suudan saada," lausus ta leebelt.
|
|
|
Post by Gottfried Strauss on Nov 11, 2010 15:23:24 GMT -5
Strauss kehitas õlgu ning sõnas mõtlikul toonil: ,,Võimalik. Kuid selle jutu mõte... ma pole selles isegi väga kindel.'' Poiss kehitas õrna muigega õlgu ning viis oma pilgu uuesti Mikale.
|
|
|
Post by Mikaela Jones on Nov 11, 2010 15:24:54 GMT -5
Mikaela ei ütelnud enam midagi, lihtsalt naeratas veidike, kui poisile otsa vaatas.
|
|
|
Post by Gottfried Strauss on Nov 11, 2010 15:26:21 GMT -5
Strauss ajas pea kuklasse ning sulges oma silmad, nautides öö jahedat õhku ja lillede meeldivat aroomi.
|
|