|
Metsas
Nov 13, 2010 15:03:38 GMT -5
Post by Everleigh Constantine on Nov 13, 2010 15:03:38 GMT -5
Öö oli kätte saabumas ja seda erksamaks Everleigh muutus. Ta armastas pimedust ja vabadust, mis tal oli sellel ajal. Öösel polnud kuigi palju inimesi liikvel, kuid mõni oli, selle üle võis ainult rõõmu tunda. Õhtusöögiaeg oli nüüd läbi ning arvatavasti olid enamus õpilasi oma puhketubades, kus Eve jälle ei suutnud püsida. Ta ei leidnud mingit lõbu sealt, ainult tüütud lapsed, kes arvasid et oma üleoleva käitumisega olidki kõigist paremas. Eve norsatas vaikselt selle mõtte peale. Õpilased võisid ikka olla parajalt naiivsed.
Ta oli jalutanud metsa servale ning kuulatas. Küla oli natuke kaugemal Lossist, kuid polnud kuigi suur vaev kuulata, kas keegi oli kuskil väljas. Ei, ta ei kuulatanud, kas ja kus on metsloomad, ta ei rahuldunud loomaverega, ta tahtis inimeverd ja ta ka sai seda. Ta ei tapnud kedagi, ta varjas oma jäljed veatult. Nüüd aga oli vaikus, mille peale neidis kulmu kortsutas. Tal oli nälg ja teadis, et pidi midagi ette võtma, niisiis võttis ta suuna metsateele, mis viis otse külla, kust ta plaanis edasi vaadata, mis saab.
(Teema kinni)
|
|
|
Metsas
Nov 13, 2010 15:08:56 GMT -5
Post by Marc de Louis on Nov 13, 2010 15:08:56 GMT -5
Kuna ta oli ühe haigeks jäänud professoriga kokku leppinud, et võtab vahikorra üle, suundus ta tegema väikest jalutuskäiku kooliõuele. Ta teadis, et õpilastele meeldis keelatud metsa juures viibida, kuid mitte keegi neist ei julgenud sinna sisse minna. See koht oli ohtlik ja seal valitsesid kentaurid koos akromantulatega. Need olendid olid köitvad Marci jaoks, ent siiamaani ei olnud tal aega ega mahti minna ja välja uurida mis seal tõepoolest toimub.
Mees ei võtnud oma võlukepi välja ega valgustanud sellega teed. Ta nägi seda piisavalt hästi, hoolimata sellest, et ta oli mõned korrad koperdanud ja jala peaaegu välja väänanud. Kuid ta oli tervena jõudnud metsani ning hakkas edasi astuma. Ausalt öeldes ta ei uskunud, et praegu siin enam keegi viibib. Nüüd läks varakult pimedaks ja õppetööd jätkus küll ja küll. Lisaks andis professor Snape neile ilmselt pikki esseesid kirjutada, mis võis üks tüütu kogemus olla. Kuid vähemalt nüüd sai ta nautida vaikust ja rahu, ilma, et keegi õpilastest tema kabinetti ei tule ja temalt abi MJVKs küsiks.
|
|
|
Metsas
Nov 13, 2010 15:18:00 GMT -5
Post by Everleigh Constantine on Nov 13, 2010 15:18:00 GMT -5
Everleigh peatus järsult, kui ta tabas ära heli, mida ta oli kõige vähem oodanud. Keegi lähenes metsale, keegi kes komistas ja end sellega märkavaks tehes. Aeglaselt pööras neidis end ümber ja vaatas lossi poole. Ei pidanud kaua otsima, kui ta märkas lähenevat kogu. Vampiiritar hammustas mõtlikult huulde ning muigas. See võib huvitavaks minna, kui nad seal metsa serval kohtuvad. Ta ei plaaninud tulijat rünnata, kuigi ta verejanu suurenes veelgi, kui ta sattus inimese lähedusse. Ta oli liiga palju viivitanud toitumisega, seda viga Eve ei tee enam. Otsutades oodata ära tulija, nõjatus ta lähedal oleva puutüve vastu ja jäi ootama.
|
|
|
Metsas
Nov 13, 2010 15:22:06 GMT -5
Post by Marc de Louis on Nov 13, 2010 15:22:06 GMT -5
Nõmedad juurikad! Marc vandus mõttes kui ta lõi oma jala järjekordselt ära vastu puujuurt, mis turritas maapinnast välja. Vihaselt hambad tugevasti kokku surunud, võttis ta viimaks võlukepi välja ja valgustas omale teed. Missugune idioot tuleks nii hilja välja metsa juurde? Paratamatult oli selleks tema, kes pidi patrullringkäiku tegema. Teise käe torkas ta taskusse ning sammus nüüd vaiksemalt edasi. Nüüd nägi ta ju piisavalt palju, et ennast siin juurte otsas mitte üles puua või veel parem – oma silmad välja torgata. Mõrult muianud, möödus ta tüdrukust, panemata teda varjus tähelegi. Parajasti oli ta lihtsalt liiga hõivatud oma elu säästmisega ebaühtlasel pinnal kõndimisega.
|
|
|
Metsas
Nov 13, 2010 15:38:42 GMT -5
Post by Everleigh Constantine on Nov 13, 2010 15:38:42 GMT -5
Everleigh vahtis sünkjat taevast, kui mees temast mööda läks, ilma et teda märkas. Neidis ei liigutanud ka siis ja ootas, kuni mees temast kaugemale läks ning alles siis pööras ta pilgu metsale, kuhu too läinud oli. Everleigh unustas, et inimesed olid sita nägemisega ja kuna ta ise kandis tumedaid riideid, siis ei saanud ka imestada, mis too mööduja teda ei märganud. Ta kuulis mehe vandumisi ning naeris hääletult. Inimesed olid haledad, ausalt noh. Lükates oma tumepruunid piad juuksed seljale seadis neid sammud metsa poole ja järgnes nüüd mehele kes aina sügavamale läks. Korraks mõtiskles ta miks mees nii sügavale läks sellises metsas, kus oli inimesel kohe kindlasti risk surma saada, kuid see polnud Everleighi probleem, pealegi, kaalus neidis ise teda rünnata, kui too ta nii kaugele siia oli meelitanud, muidugi enesele teadmatult, kuid siiski. Vmpiiritar jõudis kiirelt mehele järgi ja jälgis teda pingsalt, oodates nüüd õiget aega lähenemiseks.
|
|
|
Metsas
Nov 13, 2010 15:44:46 GMT -5
Post by Marc de Louis on Nov 13, 2010 15:44:46 GMT -5
Ümbrust takseerides ei märganud mees absoluutselt mitte kedagi. Ja ta oli ise juba üpris sügavale metsa läinud. Nüüd esitas ta omale ultimaatumi. Minna edasi ja vaadata lõpuks ometi ringi või suunduda lossi ja elada kibestumisega edasi, et ta lasi sellise võimaluse käest. Ta valis esimese variandi ning suundus edasi. Need õpilased, kui nad siin üldse ongi, saab ta hiljem kinni nabitud. Edasi sammudes, koperdas ta küll vähem, kuid tema jalad jäid sageli okste külge kinni, niiet ta isegi ei imestanud, et ta on äratanud üles kõik metsloomad. Ta peatus ühe jämedama puu juures ning vaatas ringi. Siin oli näha puhast metsloomade laastamistööd. Rohkem küll karude, sest nemad olid võimelised puid maha lükkama ja need maa seest välja rebima, kuid ta nägi ka puid, millelt olid lihtsalt koored ära rebitud. Põdrad või kitsed, jõudis ta järeldusele.
|
|
|
Metsas
Nov 13, 2010 16:07:46 GMT -5
Post by Everleigh Constantine on Nov 13, 2010 16:07:46 GMT -5
Everleigh tundis tüdimust ja tal oli igav. Kas see mees kunagi ka peatub? Neidis vaatas ringi ning kuulatas. Metsloomi läheduses ei olnud, kuid kui mees rohkem operdab ja veel vannub ka siis pole kaua aega vaja oodata, kui metsloomad platsis on. Kuna tüdruk ei viitsinud enam peitust mängida, siis astus ta vaikselt varjust välja. Ta oli uus õpilane iis ta ei teadnud kõiki õppejõude nägupidi, kuid ta julges arvata et tegu oli praegu professoriga. Metsavaht polnud ta kindlasti . "Ma tean paremat viisi enda siinolekust teavitada..karjuge," lausus tütarlaps siidisel toonil ning naeratas.
|
|
|
Metsas
Nov 13, 2010 16:14:18 GMT -5
Post by Marc de Louis on Nov 13, 2010 16:14:18 GMT -5
Marc võpatas. Seda küll märkamatult, kuid ta tegi seda siiski. Kes oli nii jultunud ja hiilis professorile seljatagant ligi? Ta pööras ennast ringi ja kortsutas kulmu kui nägi, et tegu on slytherini õpilasega. “Ja mina soovitaksin teil kohe siit minema jalutada enne, kui ma teilt punkte maha võtma hakkan,“ sõnas mees ükskõikselt. Metsloomi ei kavatsenud ta hirmutada. Tütarlaps naeratas talle muretult, mis tekitas talle väikest pahameelt. Kuidas ta üldse julges siia tulla üksinda? Lootis ta, et saab ühineda gryffindorlaste gängiga nii? Edu talle.
|
|
|
Metsas
Nov 13, 2010 16:19:01 GMT -5
Post by Everleigh Constantine on Nov 13, 2010 16:19:01 GMT -5
Everleigh irvitas kergelt ja astus lähemale. Üritas too mängida karmi õpetajat? "Kas te loodate mind sellega hirmutada?" küsis neidis mehest mööda minnes ja jäi teed enda ees vaatama. Teda ei huvitanud punktid, teda ei huvitanud kool, ta ei teadnud isegi miks ta siia paika tulnud oli. Aelaselt pööras ta õpetajat vaatama. "Mind ei huvita majapunktid, te võite neid nii palju kui tahate maha võtta..professor," sõnas vampiiritar naeratades. Ta tajus vere lõhna, mis ta janu veelgi rohkem suurendas. "Mis teid siia toob siis? Soovite kellegi õhtusöögiks saada?" küsis ta muuseas, üritades mitte muiata selle küsimuse peale.
|
|
|
Metsas
Nov 13, 2010 16:22:15 GMT -5
Post by Marc de Louis on Nov 13, 2010 16:22:15 GMT -5
“Issand jumal, ma hakkan siin mingisuguse õpilasega vaeva nägema,“ pomises ta endaarust vaevukuuldavalt. Tema ju ei teadnud, et tegu on vampiiriga, kes kuuleb isegi tema südamelööke. Kuid sellegi poolest ei hakanud ta majapunkte eemaldama vaid pööritas silmi ning hakkas edasi minema. Tema teadmiste kohaselt olid kentaurid veel natuke maad eemal. Teda ju ei rünnata, kui ta ei tee neile mitte midagi. “Eelkõige ootaksin ma teilt vastust,“ lausus ta, keerutades võlukeppi sõrmede vahel.
|
|
|
Metsas
Nov 13, 2010 16:32:33 GMT -5
Post by Everleigh Constantine on Nov 13, 2010 16:32:33 GMT -5
Everleigh kallutas pead. See õpetaja oli ikka eriti ... loll? Tõsiselt? Kuuldes mehe viimast lausest kegitas ta kulmi. "Te olete midagi küsinud, et te vastust ootate?" küsis neitsik lõbusalt ja läks mehele järgi. Ta sulges hetkeks silmad üritades enda nälga, ja soovi mehele kallale karata, kontrolli all hoida. "Te olete igav..te teate seda ikka eks?" küsis ta naerma hakates. Ta oli meest terve tee jälginud ja see polnud isegi raske! Mitte mingit pinget. Huulde hammustades läks kiirelt neidis mehest ette ja jäi tema ees seisma. Vaadates õpetajale otse silma. Ilma et mees oodatagi oskas napsas Eve ta käest võlukepi, millega too näpuvahel mänginud oli ning suunas selle kepikese mehe poole. "Ma olen tüdinud, ma olen näljane..ja kõige tipuks mul on igav..niisiis, minu ettepanek.." ütles Everleigh aeglaselt ja lükkas meest nii palju, et too vastu puud põrkas. "Oleks see, et me teeks midagi väga lõbusat nüüd, mis teie arvate?"
|
|
|
Metsas
Nov 13, 2010 16:38:27 GMT -5
Post by Marc de Louis on Nov 13, 2010 16:38:27 GMT -5
Marc kergitas endamisi kulme. Igav? “Ma tänan. Vähemalt keegi suutis mind läbi näha!“ sõnas ta ükskõikselt. Tõesti, teda ei huvitanud kellegi kommentaar. Kui neidis ei kusagilt tema ette ilmus, ei jõudnud ta reageeridagi, kui võlukepp tema käest napsati ja ta relvituks jäi. Ta surus huuled tugevasti kokku, tegemata ühtegi häält, kui ta tõuke korral enda seljagata puu leidis, mida ta kompis. Ei ühtegi pääsu. Ja vampiiritar seisis otse tema vastas. Muudmoodi ei olekski ta pimeduses aru saanud, et tegu on vereimejaga, kes julgeb nii kaugele minna, et ta läheb professorile kallale. Valgus pimestas teda pisut, niiet ta oli sunnitud ka silmi pilutama, et natukenegi paremini näha. “Kuidas oleks,“ alustas ta, pannes käe oma võlukepile. Isegi siis, kui tegu oli mingisuguse absurdse naljaga ja neid soovis temaga magada, ei kavatsenud ta vabal tahtel nii kaugele minna. “Kuidas oleks kui te tagastaksite mu võlukepi?“ küsis ta, üritades selle neidise tugevast haardest välja tõmmata.
|
|
|
Metsas
Nov 13, 2010 16:48:21 GMT -5
Post by Everleigh Constantine on Nov 13, 2010 16:48:21 GMT -5
Everleigh tõmbas võlukepi mehe haarde ulatusest ära ja viskas selle enda taha .. kuskile. ta leiab selle kepikese, kui tõesti vaja. "Ma arvan, et teie pole hetkel mingis seisus teha palveid või käsklusi," lausus neidis lähemale tõmbudes. Mees arvas, et too üritab magada temaga? Võimalik, ta käitus nii, kuid ei, see polnud neidise plaanides. Nende huuli lahutas mõned sentimeetrid, kui Eve pead kallutas ja hingas mehe verelõhna kopsudesse. Tüdruku silmad kiirelt punaseks. Ta tugevdas haaret mehe ümber ja surus teda veelgi tugevamini vastu puud. Eve ei raisanud enam sekunditki, kui ta surus oma kihvad mehe kaela. Ta unustas, et pidi kontrollima end, et mitte ohvrit tappa, kuid hetkel juhtis teda kustutamatu janu...
|
|
|
Metsas
Nov 13, 2010 17:32:32 GMT -5
Post by Jared Reynolds on Nov 13, 2010 17:32:32 GMT -5
Ot: Need some help, professor? xD
|
|
|
Metsas
Nov 14, 2010 7:55:48 GMT -5
Post by Marc de Louis on Nov 14, 2010 7:55:48 GMT -5
Ot: ei, aitäh.
Marc kortsutas kulme ja ei lausunud enam midagi. Ilma võlukepita oli ta täiesti kaitsetu ja neidis oli temast väga palju tugevam. Ta ei vaadanud neidise näost kõrvale ka mitte siis, kui too heitis tema võlukepi kusagile kaugele seljataha, vaid ta lihtsalt põrnitses edasi, kuni vampiir lähemale nihkus. Järsku, kui vampiir oli oma kihvad tema kaela surunud, üritas ta teda eemale tõugata, kuid tema haare oli tema omast tugevam ning surus meest kindlameelselt vastu puud. Ta vandus mõtteis, kui tema pilk aeglaselt häguseks muutuma hakkas. Enam ta ei hakanud vastu vaid lasi kätel kõrvale vajuda. Kõige paremini, nagu ta õppinud oli, oli võidelda kõige vastu suure rahulikkusega, mis siis, et ta ei osanud aimatagi kui suur surematu janu olla saab.
|
|