|
Metsas
Nov 14, 2010 8:19:32 GMT -5
Post by Everleigh Constantine on Nov 14, 2010 8:19:32 GMT -5
Ei jäänud märkamatuks, et mees enam ei rabelenud ja ei olnud seda pinget tema kehas, seepeale tõmbus vampiiritar tagasi, olgugi, et suure raskusega aga ta teadis, et ta ei saa lubada laipu. Muidugi, keegi ei saaks teada, et see tema oli, kegi ei teadnud kes ta oli, välja arvata nüüd see mees. Eve silmad hakkasid normaalseks tagasi minema, punane läige kadus vaikselt. Ta silmitses verega täitunud haava ning nihkus taaskord sellele lähemale. Ta sulges silmad ja üritas oma janu kontrollida. Ta tõmbas keelega üle haava, mille tulemusena kasvas haav kinni, nüüd oli ainult järel vere plekid mehe nahal ja riietel. Vampiiritar tõmbus tagasi ja vaatas kaalutlevalt professorit, ta oli liiga hoogu läinud. Ta lasi mehel õrnalt maha vajuda ning astus siis eemale. Siit ei leita meest kunagi ja kui too surem, siis jääks ta lihtsalt kadunuks. See ei andnud aga neidisele rahu. Kükitades õpetaja juurde, raptas neidis teda kergelt.
|
|
|
Metsas
Nov 14, 2010 8:28:42 GMT -5
Post by Marc de Louis on Nov 14, 2010 8:28:42 GMT -5
Paistis, et tüdruk ei teadnud piirigi vere imemise juures, sest tema pea käis nüüd üha rohkem ringi ning liigesed muutusid nõrgaks. Viimaks jäi tema ainukeseks toepunktiks hiiglaslik puu. Ta oli oma silmadel lasknud kinni vajuda ja lihtsalt jäänud oma lõppu nii ootama. Peale surma ei olnud ta ju mitte midagi ära teeninud. Kogu ümbrus oli tema jaoks ähmaseks muutunud ja hääled kajasid kaugustest. Märkamatult oli ta juba pikali maas, ise raskelt hingeldades. Tal oli ikka paganama valus, kuigi haav oli praeguseks kinni kasvanud. Kui teda õrnalt raputati, kortsutas ta kulme, kuid avas viimaks silmad ja vaatas vampiiri sõnatult poole. Kavatseb too nüüd oma töö lõpule viia?
|
|
|
Metsas
Nov 14, 2010 8:36:25 GMT -5
Post by Everleigh Constantine on Nov 14, 2010 8:36:25 GMT -5
Everleigh mõmises midagi, kui mees viimaks silmad avas. "Kuidas sa ennast tunned?" küsis ta vaikselt. Ta sundis end seda küsima, hea meelega oleks ta sealt jalga lasknud ja jätnud loomadele selle haleda olevuse elu lõpetada aga ta ei suutnud. Ta ei olnud tüüp kes tappis, kuigi ta pidi tõdema, et tapmine polnud asi, mis talle võõras oli. Ta oli üle 200 aasta vana aga sellegi poolest ei suutnud ta vahest oma janu kontrollida ja ohver suri. "Vabandust selle pärast.." ohkas Eve ja kallutas pead, uurides meest tähelepanelikult. Õpetaja oli pea sama kahvatu kui Eve, kuid vahe oli selles, mees ei olnud surnud ega polnud ka vampiir, Eve aga oli, mis tähendas, et Evel oli loomulik, et ta kahvatu oli, kuid see ei kehtinud inimese kohta, kelle süda lõi veel.
|
|
|
Metsas
Nov 14, 2010 8:40:12 GMT -5
Post by Marc de Louis on Nov 14, 2010 8:40:12 GMT -5
Mees kortsutas veelgi rohkem kulme. Temalt küsiti just kõige idiootsemat asja. Kuidas ta ennast tundis pärast seda, kui keegi tuleb ja joob suurema osa tema verest lihtsalt ära? Ta ei olnud võimeline rääkimagi. Ja kui aus olla, siis praegu ta ei tahakski, sest vastasel juhul oleks ta lihtsalt valjusti vanduma ja ropendama hakanud. Vabandust kuuldes, pööritas ta vaid väsinult silmi. Ta oleks võinud vähemalt ette hoiatada, et ta kavatseb teda hammustada. Mitte, et Marc oleks lubanud sel sündida, kuid ta oleks olnud valmis ja saaks vähemalt kuidagi endasse loitsudega elu sisse pumbata.
|
|
|
Metsas
Nov 14, 2010 8:50:14 GMT -5
Post by Everleigh Constantine on Nov 14, 2010 8:50:14 GMT -5
Nähes, et mees ei vasta talle, ohkas Eve vaikselt ning ajas siis end püsti. Metsloomad olid kaugel ja ei olnud ohtu, et nad siia tulevad aga mida ta pidi selle õpetajaga peale hakkama, kuigi mees oli ise siia tulnud. Ta võiks mälu kustutada ja lihtsalt lahkuda. See oli üks variant..ja ainuke, mis neidisele mõttesse tuli. Ta ei saanud ju ometi meest lossi kanda ja öelda, et too kukkus kokku. Eve turtsatas selle mõtte peale. Madame nägu oleks hea, kuid see ei olnud valikute hulgas. Suunates pilgu õpetajale kuulatas ta mehe südamelööke, mis oli tüdruku meelehärmiks liiga nõrgad. Eve vandus mõttes, ta ei saanud ka mehele oma verd anda, kuna see algataks vampiiristumise protsessi ja seda ei saanud lubada. Ohkega astus ta mehe juurde ning tõmbas ta ilma hoiatuseta maast lahti. "Kui sa ei hakka mulle vastama, siis ma ei oska sind ka aidata, sa hale surelik!" sisistas ta viimaks. "Kas keegi teab, et sa siia tulid?" lisas ta uue küsimuse juurde.
|
|
|
Metsas
Nov 14, 2010 8:57:27 GMT -5
Post by Marc de Louis on Nov 14, 2010 8:57:27 GMT -5
Marc sulges taaskord silmad, tundmata suurt huvi selle vastu mida neidis nüüd teeb. Ta ei tahtnud küll siia metsa konutama ja surema jääda, kuid paistis, et vampiir soovib seda. Kui ta maast püsti tõmmati, pidi ta silmad lahti tegema ja taas neidisele otsa vahtima. Paraku tundis ta ainult vastikustunnet ja viha tema vastu. Idioot oleks pidanud oma janu talitsema. Ta noogutas vampiirile. Ta oli ju asendaja täna öösel. Ja võttis kellegi nõmeda saatuse enda peale üle. Idiootne.
|
|
|
Metsas
Nov 14, 2010 9:11:28 GMT -5
Post by Everleigh Constantine on Nov 14, 2010 9:11:28 GMT -5
Everleigh kallutas muigega pead, kui nägi seda vastikustunnet ja viha mehe silmis. Paljud vaatasid teda sellise pilguga ja see ei kõigutanud Everleigh'i enam kuigi palju. Pigem tundis ta tüdimust sellest. Hoides meest kinni, et too ei kukuks, mõtles mida edasi teha. "Ma viin su metsa servale, siis lähen otsin kellegi kellele ma su asukoha ette näitan ja tulevad sulle järgi," ütles vampiiritar mõtlikult, kuid seal oli veel midagi, mida ta tegema pidi. "Aga...ma ei saa sind lasta minema, et sa tead minust.." lisas ta aeglaselt.
|
|
|
Metsas
Nov 14, 2010 11:07:08 GMT -5
Post by Marc de Louis on Nov 14, 2010 11:07:08 GMT -5
Nõme plaan. Niiet ta siiski peab kohal täiesti tegevusetult passima ja ootama, kuni keegi ta üles leiab? Parem oleks ta ju lihtsalt oma kabinetti viia, kus ta natuke aega magaks ning seejärel paar viskiklaasi jooks. See mitte ei teeks talle ainult sooja vaid paneks ta paremini tundma. Viimane väide pani ta kulmukortsutust kaotama ning Marc kergitas hoopiski imestusest kulme. Ta teadis, et vampiirid oskavad mälu kustutada ja nad sageli teevadki seda selleks, et nende ohver midagi ei mäletaks. Kavatseb neidis talle talle tõesti nii teha?
|
|
|
Metsas
Nov 14, 2010 11:27:14 GMT -5
Post by Everleigh Constantine on Nov 14, 2010 11:27:14 GMT -5
Eve silmitses õpetajat pingsalt. "Või on sul ettepanekuid, kuhu ma saan su viia?" küsis ta järsku. Võib olla inimesel oli mõtteid, neil oli alati ju midagi öelda, isegi kui seda vaja polnud. Praegu leidis Eve ühe võimaluse, viib ta metsa servale ja jätab too sinna aga võimalik oli siiski, et oli veel teine võimalus. "Aga parem oleks, kui oleks see mõte hea ja mina pääseksin märkamatult ära, ma ei soovi kedagi tappa täna." lisas ta jahedalt.
|
|
|
Metsas
Nov 14, 2010 11:31:22 GMT -5
Post by Marc de Louis on Nov 14, 2010 11:31:22 GMT -5
Marc takseeris ümbrust. Kui ta siia jääks, tuleksid metsloomad. Kui ta metsa äärde jäetaks, saaks ta külmetada ja oleks haiglas. “Kabinetti,“ sõnas ta viimaks vaikselt. Tema süda oli hakanud verd rohkem pumpama, kuid olemise see paremaks ei teinud. Ta tundis ennast endiselt väga kehvasti. Sealt pääseb tüdruk täiesti rahulikult minema, ilma et keegi teda kahtlustama hakkakski. Ta andis ju paljudele lisatunde. Ühtlasi saaks ta oma kabinetis rahulikult välja puhata ja omale hiljem ravimeid sisse sööta.
|
|
|
Metsas
Nov 14, 2010 11:38:03 GMT -5
Post by Everleigh Constantine on Nov 14, 2010 11:38:03 GMT -5
Everleigh kergitas kulme. Kabinetti? Seda ta polnud oodanud, neidis kaalus võimalusi, et keegi võis teda seal näha, kuid see oli risk, mille nad mõlemad võtma pidid. Eve oli hoiatanud õpetajat, et mis juhtub kui teda seal märgatakse, niisiis jäi veri mehe kätele, mitte Eve. Pikemalt mõtlemata lasi ta mehest lahti. "Ma võtan su selga," ütles ta vaikselt ja vinnas õpetaja endale selga. See oli tõsiselt imelik ja veider. Mitte et tegu oli õppejõuga, kuid tegu oli ohvriga, kelle ta oleks heameelega metsa jätnud, tavaliselt on ta nii teinud. 'See kool hakkab mulle sitasti mõjuma...' mõtles tüdruk ja rakendas oma kiirust, jõudes väga kiirelt metsa servale ja sealt edasi lossini. Ta jäi pidama suurte uste juures. Hingates sügavalt sisse tegi ta ukse lahti, kuulatades ei tabanud kellegi samme siia poole tulemas, lipsas vampiiritar lossi. "Kuhu?" küsis ta vaikselt õpetaja käest juhatust.
|
|
|
Metsas
Nov 14, 2010 12:16:42 GMT -5
Post by Marc de Louis on Nov 14, 2010 12:16:42 GMT -5
Ta ei öelnud mitte midagi, vaid lasi ennast selga tõsta, ilma et ta oleks kuidagi vastupanu osutanud. Kuidas ta olekski jaksanud? Ta suutis vaevu rääkidagi ning tema enesetunne oli endiselt kuradima sitt. Nad jõudsid väga kiiresti lossi, kuid Marc ei olnud seda isegi tähele pannud. Ta oli oma silmad sulgenud ning üritanud mitte magama jääda. “Esimene korrus,“ lausus ta vaikselt vampiiri kõrva ääres, kui tolle küsimust kuulis. Tema kabineti leidmine ei olnud enam raske.
|
|
|
Metsas
Nov 14, 2010 12:23:06 GMT -5
Post by Everleigh Constantine on Nov 14, 2010 12:23:06 GMT -5
Eve noogutas ja hakkas edasi minema, olles samala ajal tähelepanelik, et keegi neile peale ei satuks. See oli tõsiselt tüütu ja neidis hoidis end tagasi et mitte silmi pööritada. Ta polnud lossis kuigi palju ringi käinud ja seetõttu, ei teadnud ta ka kus õpetajate kabinetid asuvad aga siiski polnud eriti raske see leidmine. Ta läks lihtsalt oma vaistudega kaasa ja avas leitud ukse. "Loodan, et leidsin õige kabineti," ütles ta vaikselt ja viis mehe tugitooli juurde ning pani ta sinna istuma. Voodisse ta ei hakanud teda viima. Asi oli niigi kahtlane, ei olnud vaja lisada seda episoodi, kus ta mehe voodisse viib..'Juba see mõte on jube..' mõtles tüdruk ja vaatas kabinetis ringi. "On sul midagi vaja? Tahad et ma toon sulle midagi?" küsis ta lõpuks, pöörates oma tumedad silmad mehele.
|
|
|
Metsas
Nov 14, 2010 12:27:03 GMT -5
Post by Marc de Louis on Nov 14, 2010 12:27:03 GMT -5
Ta lasi ennast kabinetti kanda ja avas silmad. Takseerides rutakalt ümbrust, veendus ta, et tegu on siiski tema ruumiga ja vangutas pead. Mida ta ikka küsida saaks? Vaia ja küüslauku selleks, et tema suremist veel vastikumaks muuta? Ta hingas vaid sügavalt sisse ja ootas, et vampiir lahkuks. Ta ei pannud isegi tähele seda, et tema võlukepp oli kadunud ja vedeles kusagil metsas, leheprahi keskel. Ainus asi, mida ta tegelikult nüüd tahtis, oli lihtsalt minna voodisse ja magada ennast korralikult välja. Kui ta homseni välja elab, siis saab ta oma igapäevaste asjade juurde tagasi pöörduad ja unustada see vahejuhtum.
|
|
|
Metsas
Nov 14, 2010 12:40:04 GMT -5
Post by Everleigh Constantine on Nov 14, 2010 12:40:04 GMT -5
Kui mees ei vastanud ta küsimusele, raputas vampiiritar tüdinult pead. Miks pidid inimesed nii nõmedalt keerulised ja vastupunnivad olema. ""Sa tead et ma ei saa lasta sul mäletada, mis täna juhtus," ütles tüdruk viimaks väga tasasel toonil. Ta tundis süümekaid, kuid see oli midagi, mida ta ei saanud lasta juhtuda. Õpetaja võis ta välja anda või siis ta võib kujutada nüüd temale ohtu. Kättemaks näiteks, et ta oli teda hammustanud, inimesed olid kättemaksuks vägagi suutlikud ja eriti veel, kui tegu polnud inimesega, kellele nad kättemaksta tahtsid.
|
|