|
Post by Jyrki B. Sulonen on Nov 13, 2010 15:46:14 GMT -5
Taaskord oli Jyrki end välja ajanud. Järgmiseks päevaks oli tal õpitud ning õhtusöögilt oli ta just tulnud. Talle tõesti meeldis sellisel pimedal ajal kooli territooriumil jalutada, sest segajaid polnudki või siis oli neid väga vähe ja seega oli rahulik. Rahu oli jällegi miski, mida Jyrki armastas. Noormehel oli seljas musta värvi nahktagi, selle all musta värvi pusa ning selle all veel ka punane tsärk. Jalas olid tal mustad nahkpüksid ning samas toonis ka tanksaapad. Jyrki kõndis koolist edasi järve suunas. Taevas oli pilvine ning seega polnud ka kergelt valgustavat kuud. Oma võlukepiga nooruk omale valgust näidata ei tahtnud, sest siis oleks teda kohe märgatud. Selline pimeduses kõmpimine raskete saabastega oli aga veidi keeruline kui vahepeale juhtus mingeid kahtlaseid maas olevaid asju või kasvõi murututte. Seega poolel teel vaatas Brad korra ringi ning muutus siis süsimustaks hundiks, kes kõndis edasi järve suunas. Hundi samm oli rahulik ja kindel. Jõudes viimaks järveni istus hunt korralikult veekogu kaldale maha ning silmitses sillerdavat vett. Võis lausa tunduda nagu loom muigaks.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 13, 2010 16:14:28 GMT -5
Järjekordne öö.Siin oli vaikne nagu seda olid ka eelmised ööd. Everleigh oli uus õpilane siin ja ta polnud sugugi harjunud sellise rahu ja vaikusega, mis seda paika siin ümbritses. Õpilased hiilisid küll välja, kuid nad oskasin hiilida ja vahele ei jäänud nad nii naljalt. Neidisel oli seljas mustavärvi kleit, mis oli üsna lühike, ega seda niisama minikleidiks ei nimetatud. Jalas olid nahast pikad kontsaga saapad ja see oligi suht kõik. Novebrikuu oli jahe kuid ta ei tundnud seda jahedust. Ta jalutas järveni ja jäi seda mõtlikult silmitsema. Kohe kui oli öörahu teavitatud, plaanis tüdruk külla minna, lootes leida sealt endale meelepärast sööki..inimesevere näol.
|
|
|
Post by Jyrki B. Sulonen on Nov 13, 2010 16:24:35 GMT -5
Jyrki istus hundina tükk aega paigal, meenutades mõnd liikumatut raidkuju. Kuuldes aga veidi eemal samme keeras hunt väga äkiliselt oma pea hääle tekitaja poole, kelleks oli kena noor tütarlaps. Hunt vaatas mõtlikul pilgul tükk aega neiu riietust, mis oli aja ja ilma suhtes üsna veider. Mõelnud tükk aega, kuidas võõras nii rahulikult, külma õhu käes lihtsalt on otsustas Jyrki, et ju ta on keegi üleloomulik või siis on tal mingi loitsuga ehk soojakilp vms ümber. Kõik oli võimalik. Hunt vaatas kaalutlevalt korra ringi ning tõusis siis, kõndides võõra tüdruku poole. Äkki võis isegi tutvust teha. Praegu läks ta neiu juurde aga hundina ning sellise pilguga nagu tahaks ta kohe väga pai.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 13, 2010 16:37:28 GMT -5
Everleigh ei pidanud vaatama et teada kui keegi talle läheneb. Ta kuulis südamelööke ja vaikseid samme, mis ei kuulunud küll inimesele. Kui hunt tema juurde jõudis viis neidis pilgu loomale, keda ta minuti silmitses ning pööras siis pilgu järvele. Looma südamerütm oli tugev ja ühtlane, terve hunt..või peaks ütlema terve animaagist inimene? Huulde hammustades pööras ta pea hundi poole. Ta ei kavatsenud öelda välja seda, et ta teadis et tegu oli inimesega. "Tere," sosistas ta loomale. Ei, ta ei oodanud vastust, kuid ta lootis, et ta ei pidanud hakkama vestlema loomaga ka.
|
|
|
Post by Jyrki B. Sulonen on Nov 13, 2010 16:44:59 GMT -5
Hunt tegi mingit noogutuse moodi liigutust ja lasi kuuldavale tasase ning madala haugatuse, justkui tervituseks. Vaadanud korra veel võõrast uurivalt viis hunt pilgu ümbrusele ning järvele. Ta otsustas siiski, et mõttekam oleks tagasi muutuda ja seda ta ka tegi. Istuv must hunt muutus sasipealiseks istuvaks noormeheks, kes ajas end püsti ja viis pilgu võõrale. "Kas niimoodi külm ka pole?" küsis Jyrki madalal häälel, kallutades pead küljele.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 13, 2010 16:51:15 GMT -5
Everleigh ei suutnud mitte muiata. Ta oli rõõmus, kui ta ei olnud enam hundi kõrval vaid seisis vägagi hästi lõhnava noormehe kõrval. Poisi küsimust kuuldes vaatas tüdruk noormehe poole ja naeratas. "Võib olla natuke," vastas Eve vaikselt. See oli vale, kuid ta ei tahtnud kõigile kuulutada, kes ta tegelikult on. Muidugi neidise heleda naha järgi võis oletusi teha aga keegi ei saanud midagi kindlalt öelda. "Sa oled animaag," märkis ta lisaks.
|
|
|
Post by Jyrki B. Sulonen on Nov 13, 2010 16:58:00 GMT -5
"Kui soovid võin oma tagi anda, et soojem oleks," ütles Jyrki abivalmilt. Selline ta lihtsalt oli. Valmis aitama iga kell ja igati kuis oskas. Neiu märkuse peale noormees turtsatas kergelt. "Jah, ma olen tõesti animaag," lausus ta muiates ning silmitses tütarlast edasi. Too nägi kuidagi kergelt ebamaiselt lummav välja. "Ma olen muide Jyrki Bradley. Vaata ise kumba nime kergem hääldada on," sõnas ta tutvustavalt, jäädes ootama, et kuulda ka tüdruku nime.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 13, 2010 17:03:29 GMT -5
Everleigh naeratas abivalmiduse peale. Poiss oli armas, kahju et inimene ainult. "Ei, mul pole häda, ma saan endale loitsu peale panna, et külma ei tunneks," vastas tüdruk rahulikult. Noormehe kinnituse peale noogutas tüdruk mõtlikult. Kuuldes nime kõhkles Everleigh enda nime andmise suhtes. "Meeldiv, Bradley, mina olen Everleigh, võid öelda ka Eve," vastas vampiiritar vaikselt ja silmitses noormeest tähelepanelikult. Välimust tollel oli. Ta köhatas ja raputas end nendest mõtetest. Ta ei saanud niid mõelda inimesest.
|
|
|
Post by Jyrki B. Sulonen on Nov 13, 2010 17:11:03 GMT -5
Jyrki noogutas vaikselt. "Eks sa ise tead," ütles ta, hakkamata tagi andmist peale suruma. "Meeldiv tõesti," sõnas nooruk ja naeratas kergelt. Miski pani teda tahtma Eve't rohkem tundma õppida. Tast rohkem teada saada. Noormehel enesel polnud õrna aimugi, mis see oli, mis talle need mõtted pähe lükkas, aga ta lihtsalt tahtis rohkem teada saada. "Mis sind siia tõi?" küsis ta tüdrukult seega, et mitte lasta pikal vaikusel piinlikult pikaks muutuda.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 13, 2010 17:17:36 GMT -5
Neidise tumedad silmad olid kinnitunud Bradley omadele ja Eve ei suutnud oma silmi nendelt ära tõmmata, olgugi, et ta ütles endale et saagu üle sellest. Noormehe küsimuse peale ärkas ta ülesjärsku. "Ma ootan aega, mil öörahu välja kuulutatakse," vastas neidis ausalt ja viis pilgu lossile, mis nende seljataga oli. "Mis sind siia tõi?" küsis neidis omakorda
|
|
|
Post by Jyrki B. Sulonen on Nov 13, 2010 17:26:12 GMT -5
Jyrki kergitas hetkeks üht kulmu. "Mis siis öörahu ajal toimuma hakkab?" küsis ta puhtast uudishimust. See uudishimu oli inimeste puhul suht haiglane asi. See lihtsalt tekkis ja pani küsima igasugu küsimusi, et rahuneda ja olla normaalne edasi, kuna kui küsinud poleks siis oleks see mitte küsimine jäänud hinge närima. "Ma käin suht iga õhtu kusagil väljas jalutamas enne kui täiesti terveks edasiseks õhtuks end kärarikkasse puhketuppa ajan," vastas ka Bradley ausalt.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 13, 2010 17:34:07 GMT -5
Evereligh sõimas end mõttes, et pidi poisile ausalt vastama. Ei saanud just noormeest süüdistada et too järgmiseks sellise küsimusega lagedale tuli. "Mitte midagi," vastas Eve ja pööras pilgu järvele ning sulges siis silmad. Ta üritas ignoreerida poisi magusat verelõhna. Ei, too ei veritsenud aga seda polnud neidise jaoks vajagi. Everleigh oli ple 200 aasta vana, ta oli liiga palju arenenud, et mitte tunda verelõhba läbi naha. "Puhketoad on tüesti kärarikkad, enamasti ma sealt sellepärast eemal olengi, ma pole harjunud sellise ümbruskonnaga, nii paljude inimestega koos olemisega," lisas ta vaikselt silmi avamata.
|
|
|
Post by Jyrki B. Sulonen on Nov 13, 2010 17:42:31 GMT -5
"Olgu," ütles Jyrki tasaselt selle esimese peale. Rahulikult kuulas ta Everleigh'i juttu, nautides tütarlapse ilusat häält ja jälgides samas ka ta nägu. Tõesti ilus lihtsalt. Mis kurat tal küll viga oli? Kuidas sai keegi selline tüdruk, keda ta isegi ei teadnud ta pea esimesel kohtumisel sassi ajada? Täiesti jabur. "Ju meil on siis midagi ühist. Ma eelistan üldiselt ka vaikust ja kas olematut rahvahulka või väikest rahvahulka huvitavate inimestega suurele kära täis rahvale," lausus Jyrki. Imelikul viisil sai ta veel jutust aru ning sellele ka pihta.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 13, 2010 17:51:19 GMT -5
Everleigh kallutas pead. Ta tundus endas mingit rahutust ja pitsitust aga ta ei teadnud, millest see tingitud , või tegelikult oleks ta tahtnud öelda poisile et too ei vaataks teda sellise pilguga. Neidis oli kaunis ja see oli peamiselt oli see et meelitada ohver lõksu aga Eve ei tahtnud seda. "Ära saa valesti aru, ma olen pärit suurlinnast ja seal oli inimesi rohkem kui küllalt aga siin on lihtsalt see vahe, et siin on...nii palju inimesi väiksesse ruumi surutud..lihtsalt sellega pole harjunud..muidu..on siin väljas minule harjumatult vaikne jällegi.." ohkas Eve.
|
|
|
Post by Jyrki B. Sulonen on Nov 14, 2010 9:20:31 GMT -5
Jyrki sai nüüd paremini aru, mida tüdruk mõtles ja noogutas vaikselt. "Seda küll. See inimeste rohkus ühes kohas pundis koos on tõesti kuidagi... räsiv," lausus noormees, teadmatagi tegelikult, kuidas seda kõige õigem iseloomustada oleks olnud. Tegelikult lootis ta aga lihtsalt, et ta midagi lolli ei ütle ning seegi oli veider, sest tavaliselt ta ütles nii nagu asi oli ja teda ei huvitanud, mis tast selletõttu arvati, aga Eve puhul ta ei tahtnud öelda, midagi lolli, mis oleks võinud äkki ka tüdruku tundeid riivata või, millest oleks valesti aru saadud. Lihtsalt ei tahtnud.
|
|