|
Post by Everleigh Constantine on Nov 14, 2010 10:14:14 GMT -5
Everleigh naeratas kergelt noormehele ja pööras pilgu järvele, millelt ta viis pilgu edasi metsale, kus ta kuulis, kuidas kõrgete puude ladvad kriiksusid tuule käes. Tuule tugevus kasvas. Torm oli tulemas, kuid õhk muutus kuivemaks. "Äikese torm on tulemas," ütles neidis järsku. Ta unustas kellega ta rääkis ja tuli vaid loota, et too ei hakka midagi juurde küsima. Ta pidi varsti minema hakkama, ta ei tahtnud viivitada oma toidukorraga, eelmine kord läks see liiga napilt ja ta ei soovinud seda korrata.
|
|
|
Post by Jyrki B. Sulonen on Nov 14, 2010 10:23:24 GMT -5
Loota ju võis, aga palju lootes võis vähe saada. Jyrki kortsutas kulmu ning vaatas ringi. Tuule tugevuse muutust tundis ka noormees, aga seda oleks võinud võtta ka kui lihtsalt vihma tulekut vms, aga mitte kohe äikesetormina. "Kust sa seda veel võtad?" küsis nooruk kerge segadusega. Everleigh oli mõneti kummaline. Lummavalt ilus ja mingite veidrate haistingutega. See pani Jyrkit veel enam tahtma tast rohkem teada.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 14, 2010 10:36:23 GMT -5
Neidis kallutas pead. "Tuule tugevus on suurenenud ja õhk on kuivemaks muutunud, need on märgid, mille järgi seda tajuda." lausus tütarlaps mõtlikult. ta oleks pidanud vaikima ja ära jalutama, kuid miks ta seda ei teinud, ei teadnud tüdruk isegi seda. "Ma olen lihtsalt tähelepanelik ja olen alati olnud väljas, kui torm tulekul on olnud, sellepärast ma ma teangi seda," lisas ta, kuid tundis kõhklevust. Ta valetas ja ta tundis süümekaid? See oli midagi, mida polnud kaua aega tundud..
|
|
|
Post by Jyrki B. Sulonen on Nov 14, 2010 10:40:19 GMT -5
Jyrki kuulas Eve't tähelepanelikult. Neiu viimases lauses oli ka kerget kõhklevust kuulda, aga noormees otsustas, et ei küsi selle kohta rohkem, sest ei tahtnud ebamugavust tekitada. "Olgu," ütles ta hoopis lühidalt. "Aga palun räägi mulle parem miskit endast," palus Bradley, et taaskord vaikus kõike ei vallutaks ja ka selleks, et oma uudishimu rahuldada.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 14, 2010 10:45:10 GMT -5
Inimesed. Pidid nad alati olema nii uudishimulikud? Eve vihkas seda, ta ei tahtnud kellegiga lähedasemaks saada ja veel vähem soovis ta endast rääkida, see oli nii lihtsalt kujunenud. Ta oli üksi ja nii oligi kõige parem, nii temale kui ka teistele. Bradley viimase ütluse peale raputas ta pead. "Ma pean minema," ütles ta lihtsalt ja pöördus minekule. Ta tegi seda alati, kui keegi hakkas temast huvi tundma ning praegu oli neidisel isegi kahju, et too huvi tundis.
|
|
|
Post by Jyrki B. Sulonen on Nov 14, 2010 10:53:15 GMT -5
Jyrki ei saanud nüüd küll pihta. Justkui oleks keegi lihtsalt ükskõiks löögi andnud. Hetkeks jäi ta sinna seisma nagu mingi loll sammas veel lollima näoga ning siis pööras ta end Eve poole. Tüdruk justkui põgenes millegi eest, aga Jyrki ei saanud aru, mille eest ja mingil teadmatul põhjusel tahtis ta aga tõesti teada, mille eest tüdruk põgenes. "Mille eest sa küll põgened?" küsis ta nüüd küll otse ja nii, et Everleigh siiski kuuleks. Noormees kõndis kindlal sammul neiule järgi.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 14, 2010 10:57:31 GMT -5
Poiss ei pidanud valjult küsima seda küsimust, neidis oleks kuulnud seda küsimust ka siis, kui too oleks seda enda ette pomisenud. Kuuldes samme peatus Eve ja pööras Bradleyd vaatama. "Mida sa teed?" küsis ta pahaselt. Keegi pole talle nii järgi tulnud, keegi pole lihtsalt julgenud, muidugi ta ei käitunud Bdarleyga nii nagu teistega, Tüdruk sõimas end mõttes. "Ma ei põgene millegi eest, mitte et see sinu asi oleks," isas ta huulde hammustades. See tavaliselt peatas need, kes ei osanud enne tagasitõmbuda, kuid kas Bradley oli nagu teised?
|
|
|
Post by Jyrki B. Sulonen on Nov 14, 2010 11:03:56 GMT -5
Jyrki ei teadnud seda, et ta ei pidanud valjult küsima, kuid oleks ta seda teadnud oleks see veelgi enam küsimusi pinnale toonud. Ta jäi Eve ees seisma ning vaatas talle otse silma. Küsimuse peale ta turtsatas. "Teaks ma vaid isegi," vastas ta sellele. Ta tõesti ei teadnud. Ta oleks ju võinud lasta neiul lihtsalt lahkuda, aga miski pani teda talle järgi minema ning ta ei saanud aru mis. Mis oli see, mis pani teda uudistama, järgi minema ja mõtlema igasugu mõtteid? Ei, Bradley polnud nagu teised. "Ei põgene millegi eest? Kas sa ise ka usud seda? Sellest on aru saada, et millegi eest ikka põgened" lausus noormees kindlal toonil.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 14, 2010 11:13:58 GMT -5
Mille otsa oli Eve nüüd koperdanud, noormees ei andnud ka nüüd alla? Või mõistnud poiss mida oli Eve öelnud? Teised mõistsid, miks mitte tema siis? Eve tundis janu, kuid see polnud nii suur, et ta seda ei suutnud taltsutada. "Miks sind see huvitab?" küsis ta vihaselt. Tõesti, miks huvitas Bradleyd, kas ja miks Eve põgenes? Too ei teadnud midagi temast ja siiski tundis ta huvi. "Ma pean minema ja sina ei saa kaasa tulla, nii et mine tagasi lossi," lisas ta tõsiselt.
|
|
|
Post by Jyrki B. Sulonen on Nov 14, 2010 11:19:01 GMT -5
Jyrki pööritas tekkiva ärritusetundega oma helehalle silme. "Kurat, ma ei tea, miks mind huvitab, aga mind lihtsalt huvitab ja ma ei jäta enne kuni sa mulle räägid, olgu see siis nii kaua kui tahes," lausus ta endise kindlusega. Ta tõesti oli oma sõnades kindel ning ta sai ka täiesti aru, mida Eve oli ennist öelnud. "Ei saa? Aga mis saab siis kui ma lihtsalt tulen kaasa? Sest mul pole üldiselt miingitki kavatsust tagasi lossi minna," sõnas nooruk.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 14, 2010 11:24:27 GMT -5
Everleigh tundis ärritust, et noormees nii järjekindel oli. "Siis muuda seda ja muutu ükskõikseks!" sisistas neidis. Ta suutis seda, ta suutis muutuda täiesti ükskõikseks aga praegu oli see kuidagi keeruliseks muutunud ja pealegi, inimestel polnud sellist 'nuppu' kust ta seda sai muuta, kas tunda midagi või mitte. Järgmiste sõnade peale ohkas Eve raskelt ja endiselt pahaselt. "Olgu, eks sa tule kaasa, kui sa ei oska muud tegevust endale leida," pomises ta lõpuks. Ta aimas et ta hakkab seda kahetsema. Ta polnud aastakümneid kellegiga kuskile läinud, veel vähem inimesega. "Aga ma pean ära käima vahepeal, mis tähendab, et sa pead mingi aja üksi külas olema," lisas ta pead raputades ja hakkas siis edasi minema.
|
|
|
Post by Jyrki B. Sulonen on Nov 14, 2010 11:34:25 GMT -5
"Ma ei oska ja kui nüüd täiesti üdini aus olla siis väga ei taha ka," tõdes Jyrki ausalt. See oli jälle miskit, millele ta pihta ei saanud. Miks ta ei tahtnud? Järgneva peale ta noogutas kergelt, aga viimane pani teda taaskord kulmu kortsutama. "Miks?" küsis ta lühidalt, sest ei leidnud, et selle mõttega küsimuse jaoks oleks rohkem sõnu vaja läinud. Küll hakkas ta aga liikuma, astudes paari sammuga Everleigh'i kõrvale ning pidas taga sammu edukalt.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 14, 2010 11:43:09 GMT -5
Sellest tuleb pikk öö, seda julges Eve kindlalt ennustada. Küsimust kuuldes ohkas vampiiritar raskelt. "küll sul on alles küsimusi.." oigas neidis pead vangutades. Ta ei viinud pilku noormehele, mitte ei too kole või midagi oli, aga ta ei suutnud näha tema küsivaid silmi, milles peegeldas vastu südikus ja kindlusmeel. Ta ei soovinud sellele kinnitust. "Ma pean midagi tegema, kogu see külasse minek on selle pärast aga ma ei saa sul kaasa tulla sinna, lepi sellega, sa võid mind oodata kolme luua kõrtsis, mul ei lähe sellega kaua aega," lausus ta viimaks.
|
|
|
Post by Jyrki B. Sulonen on Nov 14, 2010 11:49:35 GMT -5
Jyrki turtsatas vaid esimese peale kergelt. Küsimusi tal oli ja tegelikult oli neid veel rohkem kui ta neid esitas. Noormees ohkas. "Ja miks sina nii keeruline pead olema?" küsis ta rohkem endalt kui kelleltki teiselt. "Ma olen nõus küll jääma juhul kui sa ütled mulle, mida sa küll tegema pead ning ma jään pigem Seapeasse," lausus ta rahulikult. Tegelikult sai ta isegi aru kui isekana ta võis tunduda ja see tekitas mõneti sita tunde, aga ta ei saanud ka midagi selle vastu ette võtta.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 14, 2010 11:56:17 GMT -5
Eve surus huuled tugevalt kinni ega öelnud tükk aega midagi. Ta üritas tegelikult ära unustada, et keegi tal kaasas jõlkus, kuid see oli samuti raskendatud. Noormehe magus verelõhn ajas selle keskendumise segi. "Sa oled nõus jääma ka ilma minu asjadest teadmata," lausus ta lõpuks. Nad olid jõudnud metsateele, mis viis külasse. Nüüd pidi neidis hakkama mõtlema, kust ja kuidas ta leidis endale ohvri ja pidi tagama ka selle, et Bradley talle järgi ei tuleks. "Ma saan .. ühe inimesega kokku, see on kõik mida sa teadma peasid," lisas ta ja vaatas korraks noormehe poole, kes temaga kenasti sammu pidas. "Ma ei mõista sind, sa ei tea mind ja sa tahad minuga kaasa tulla teab kuhu..."
|
|