|
Post by Jyrki B. Sulonen on Nov 14, 2010 12:02:19 GMT -5
Jyrki raputas kergelt pead ning kõndis koos Eve'iga edasi, vaadates teda uurival pilgul. Ta oleks tahtnud edasi protesteerida, aga otsustas, et võib seekord siiski alla anda ja lasta neiul oma asja teha, sest ta ei tahtnud, et too end väga ahistatuna tunneks. "Piisab sellest kui ma isegi end mõistan ning siinkohal tuleks eirata fakti, et ma ei mõista end.. Ning selle, et ma sind ei tea oled sa ise põhjustanud selle mitte rääkimisega," lausus Bradley.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 14, 2010 12:10:45 GMT -5
Kuulates ära noormehe vastuse raputas Eve pead. "Sul ei ole vaja mind tundma õppida, enamasti saadi ära sellest juba esimesel korral, sina oled aga liiga jäärapäine et mitte arusaada signaalidest," sõnas tüdruk vaikselt. Nii oli lihtsalt parem, polnud vaja kedagi, kes tema pea sassi võib ajada. "Vahest on parem, kui ei tea kõike, hoiab sind ebavajalikest ohtudest eemale," lisas ta juurde. Ta aimas et mida enam ta räägib, seda enam soovib noormees teada, mis toimub või kes tema on. Ta suutis jätta alati endast salapärase mulje, kuid enamasti ei hakanud inimesed vaeva nägema, et teada saada, mis salapärasuse taga tegelikult peitus.
|
|
|
Post by Jyrki B. Sulonen on Nov 14, 2010 12:24:12 GMT -5
"Aga ma tahan sind tundma õppida ja selle vastu ei saa sa midagi teha. Pealegi äkki ma lihtsalt ei tahagi signaalidest aru saada," ütles Jyrki. Ta sasis kergelt oma niigi sassis juukseid ja vaatas hetkeks ees olevale teele ja siis tagasi Eve'i silmadele. "Elamine üksi on niigi nagunii ohtlik seega, mis vahet seal on kui on mõningaid ohte juures?" küsis Brad tõsiselt. Ning see Everleigh'i jutt tõi noormehe pähe tõesti aina enam küsimusi ning ta oli ka keegi, kes tahtis ning viitsis vaeva näha, et näha salapärasuse taha.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 14, 2010 12:35:59 GMT -5
Everleigh jäi järsult seisma ja vaatas pahaselt noormehele otsa. "Sa ei saa aru..ma ei taha enda ellu kedagi!" ütles tüdruk valjult. Ta ei tahtnud tõesti kedagi, ta ei soovinud tunda seda kaotusvalu, mida ta pidi siis tundma, kui ta kellegi inimesega lähedasemaks sai. Ta kaotab nad ühel või teisel moel ja seda ei saanud Eve kuidagi takistada ja siin oli ka teine probleem, ta pidi valetama oma olemuse kohta, kuna ta ei tahtnud seda teatavaks teha. Aga kui ta sõbrunes kellegiga, siis tekkis siiski mingi moment, kus nad teada said ja mis siis edasi sai? Tõukavad ta eemale? Hakkavad kartma teda? Ei, seda polnud vaja, olgugi, et Eve vahest igatses kellegi järgi, kes ta elus olla võiks. "Ma ei saa lihtsalt seda lubada, Bradley, sa oled tore ja armas...aga ma ei saa.." sosistast ta pead raputades.
|
|
|
Post by Jyrki B. Sulonen on Nov 14, 2010 12:44:39 GMT -5
Ka Jyrki peatus ja ohkas raskelt. "Ega minagi ei taha, aga siiski ma tahan õppida sind kasvõi natukenegi tundma," sõnas ta endiselt rahulikult. Ta ei saanud endale enam pihta. Ta tavaliselt ei lasknud ka kedagi nii lihtsalt oma sõbraks või kellekski enamaks ning seal ta nüüd oli tahtes olla Eve'iga VÄHEMALT sõbergi. Ka fakt, et too on vampiir ei oleks teda eemale lükanud. Ta oli vampiiridega üsna lähedalt varemgi kokku puutunud, sest ta venna tüdruk oli vampiiritar ning ta sai temaga ülimalt hästi ka läbi.. Seega poleks ka Everleigh'i vampiiri olemuse teada saamine teda tüdrukust eemale ajanud. "Miks küll mitte?" küsis temagi tasaselt ja astus Eve'ile sammukese lähemale, vaadates talle üsna ülalt alla otsa.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 14, 2010 12:53:57 GMT -5
Üle pika aja tundis vampiiritar paanikat. Ta ei olnud kindel, mida teha. Nähes et Bradley talle lähemale astus tahtis Everleigh taganeda aga sundis end siiski paigale jääma. Tõesti, miks mitte? Sellele oli irooniline mõelda. Ta oli kunagi selline, ta sõbrunes kõikidega, kes vähegi soovisid teda tundma õppida aga see aeg oli kadunud, see tema oli kadunud igaveseks, või nii uskus Eve seda. "Ära tule mulle lähemale," ütles ta neelatades. "Sa ei tea mind ja usu, kui ma ütlen, et parem ongi, kui ei tea," sõnas tüdruk kõhklevalt. Miks ei võinud Bradley lihtsalt ära jalutada, käega lüüa?
|
|
|
Post by Jyrki B. Sulonen on Nov 14, 2010 13:01:31 GMT -5
Jyrki ei läinud ka lähemale, kuigi siiski oli ta Everleigh'ile üsna lähedal. "Olgu," ütles ta seega. Noormees ohkas kergelt ja vaatas korra niisama ringi enne kui oma pilgu taas neidisele viis. "Aga ma ei taha uskuda.. Miks sa mulle üht võimalustki anda ei võiks?" küsis ta vaikselt ja nii rahulikul toonil kui sai. Teadmatus oli teda tegelikult hulluks ajamas ja ta lihtsalt ei tahtnud ära jalutada. Pärast nii pikka üritust oleks talle endale juba nõmedana tundunud.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 14, 2010 13:09:36 GMT -5
Kergendustunne läbis neidis, kui noormees peatus ega tulnud talle lähemale, kuigi too oli niigi liiga lähedale jõudnud. Bradley küsimus masendas Evet juba. Miks mitte?? Võiks kuid siis pidi ta muretsema enda olemuse varjatuse pärast ja siis et millal kaob Bradley tema elust. Ta oli vaadanud ja jälginud oma kunagisi pereliikmeid ja sõpru, kes aeglaselt vananesid ja surid ning siis mingil hetkel leidiski Eve end täiesti üksi. "Sest see võimalus.." alustas Everleigh, kuid vaikis siis ning pööras pilgu kõrvale, suutmata talle edasi silma vaadata. "Sul on küsimusi, mis ei saa kunagi vastuseid, mu taust jääb alatiseks salapäraseks ja mingi aeg ma kaon su elust, mitte et ma seda tahan aga see lihtsalt on nii, ma ei püsi ühe koha peal, mu elu ei ole nii kerge, et ma võin lihtsalt kuni surmani paigale jääda ja elada koos oma sõpradega," lausus ta vaikselt ja vaatas siis taaskord poisile otsa. "see on mu reegel, et ma ei saa kedagi lasta nii lähedale, et ma lõpus haiget saaksin." Eve polnud kunagi kellegile seda rääkinud ja see kohutas teda. Ta hakkas kartma, sest ta oli hakanud juba märkamatult avanema, pelgalt sellega, et ta vastas poisi küsimusele.
|
|
|
Post by Jyrki B. Sulonen on Nov 14, 2010 13:17:29 GMT -5
Jyrki kuulas Eve'i tähelepanelikult nagu tavaliselt. Taaskord oleks ta tahtnud küsida miks. Miks jäi Eve'i taust salapäraseks? Miks pidi too ta elust mingi hetk kaduma? Miks ei oleks ta võinud jääda paigale? Miks, miks, miks... See küsisõna oli juba täiesti vastik ning nii väga kui ta oleks ka tahtnud ta siiski ei pommitanud tütarlast küsimustega. "Ma ei taha ja mul pole ka mitte mingitki kavatsust sulle haiget teha," lausus ta ning pilgust, mis oli kinnitunud Everleigh'ile võis näha, et ta mõtles seda ka tõsiselt. Täiesti surmtõsiselt.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 14, 2010 13:23:11 GMT -5
Everleigh naeratas korraks. Ta teadis, et Bradley ei soovi talle halba ega haiget teha aga seda võis ta ka tahtmatult teha. "Aga mina võin sulle haiget teha, tahan ma või ei, mu elus on lihtsalt nii, et teised saavad haiget," ohkas tüdruk. "Sul tekib iga hetkega rohkem küsimusi juba praegu, mis saab kuu pärast? Sa ei saa küsimusi igavesti tagasi hoida ja ma ei saa sulle vastuseid anda, kui ma ei taha sulle valetada ja mis siis edasi saab? Me läheme tülli ja ei räägi üksteisega enam.." lausus Eve nukralt, millele segunes janune tunne, millele ta alles nüüd mõtles. Vandudes endamisi mõistis et ta pidi minema hakkama, ta ei tohtinud nii kaua venitada sellega aga ta ei suutnud sundida end kõndima..
|
|
|
Post by Jyrki B. Sulonen on Nov 14, 2010 13:33:12 GMT -5
"Usu mind, ma olen haiget saanud ja ka valusamalt kui sina suudaks mulle haiget teha," ütles Bradley, hääles kurbusenoot, mille peale ta ka hetkeks maha vaatas. "Ja kui sa ei saa vastuseid anda siis ma pean sellest lihtsalt üle olema või kasvõi oletama ja kui sa ei taha valetada siis ära valeta, sest valetamine on üldse väga sitt omadus. Selleks, et ma kellegagi ka tõesti tülli läheks on ikka tõesti palju vaja," lausus Jyrki.
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 14, 2010 13:40:05 GMT -5
Everleigh püsis vaiksena ja kuulas mida Bradley rääkis. "Sa ei saa igavesti ülevaatama jääda nendest asjadest, mis sul kripeldama jääb," ütles vampiiritar ning neelatas. Ta teadis et ta võib suurima vea teha, kuid lisas siis veel: "Kuid olgu, sa saad võimaluse aga ma olen sind hoiatanud." Ta ei kartnud enda pärast, ta kartis, et ta teeb poisile haiget või mis veelgi hullem, poiss temasse armub, vot siis oleks jama lahti..puudu oleks vaid see et Eve temasse armuks ning voilaa, põrgu võib lahti minna..
|
|
|
Post by Jyrki B. Sulonen on Nov 16, 2010 10:20:51 GMT -5
"No küll ma leian mingi viisi siiski, kuidas sellest üle olla," oli Jyrki kindel. Järgmise peale valgus noormehe näole rahulolev naeratus. "Ma luban, et sa ei kahetse seda," ütles ta. Vaadanud korra ringi ja köhatanud hääle puhtaks viis ta pilgu taas Everleigh'ile ning küsis: "Kas läheme edasi?"
|
|
|
Post by Everleigh Constantine on Nov 16, 2010 11:10:55 GMT -5
Eve kahtles sügavalt, et Bradley igavesti suudaks asjadest üle vaadata. Mingi aeg pidi tulema hetk, kus see polnud enam võimalik. Eve teadis seda ette, kuna seda oli varemgi juhtunud. Salapärasus on see mis mäest alla mineku põhjuseks, sest kaua suudab inimene elada teadmatuses? Iga öö pidi Eve praktiliselt ära käima ega saanud kunagi öelda kuhu ta läheb, veel vähem sai ta kedagi kaasa võtta ning vahest ei suutnud ta inimeste lähedal olla, kõik olenes tema loomusest ja janust ning Bradley lõhnas hästi, liigagi hästi. "Jah, hakkame minema," nõustus Eve viimaks ja hakkas edasi minema. "Kuna me oleme nüüd sõbrad, siis räägi endast midagi?" uuris ta nüüd poisi poole kiigates.
|
|
|
Post by Jyrki B. Sulonen on Nov 21, 2010 7:48:30 GMT -5
Jyrki hakkas samuti liikuma. Küsimuse peale jäi ta hetkeks mõtlikuks, teadmata kohe mida öeldagi. "No ega siin midagi väga huvitavat ei ole. Ma olen kaheksateist, lõpuklassis, Gryffindoris. Olen pärit Soomest. Vanemad on surnud, elan vennaga. Armastan muusikat, mängin mitut pilli ja olen ka bändis. Vahel ka joonistan. Nagu ennist teada olen ka animaag ja ega rohkem nagu ei oskagi ise kohe rääkida. Küsi kui miskit täpsemat teada soovid," lausus noormees rahulikult.
|
|