|
Post by Alexander McBeller on Nov 15, 2010 11:28:07 GMT -5
Noormees muigas kergelt ning noogutas vaikselt endamisi. "Meeldiv" lausus Alex siis seepeale, viies pilgu taas tüdrukule. Nende pilgud kohtusid taas. Hetke pärast kuulis Alexander samme, mis tulid selle klassi poole. Noormees võttis Cecily käsivarrest kinni ning tõmbas ta endaga kaasa, kükitades ühe laua juurde. Hetke pärast astuski ruumi ennustamise professor. Sellest sai Alex küll kena adrenaliini laksu. Tuli vaid loota, et too tuli lihtsalt ukse peale, klassi üle kontrollima.
|
|
|
Post by Cecily Wales on Nov 15, 2010 11:38:17 GMT -5
Cecily näole ilmus kerge naeratus, kui ta Alexi vastuse peale kergelt noogutas. Meeldiv, indeed. Silmitsenud mõne hetke koolivenda, mõeldes endamisi, mis klassi ja majja ta kuuluda võis, et neidis temaga varem kohtunud polnud, ehmatas Cel aga tugevalt kui eemalt samme kuulis. Pole võimalik.. Kõik eelnevad mõtted vahele jäämise mitte-kartmisest kadusid sel hetkel nagu tina tuhka, kui neidis koolivenna järel ühe laua taha varjus ning oma hingamist uuesti õigesse rütmi saada üritas. Tüdruku süda tagus meeletult ning koolivenna käest tugevamalt kinni võtnud, viis slytherinlane pilgu nüüd ukse peal seisvale professorile, paludes mõttes ei-tea-keda, et ta ainult tuld põlema ei paneks.
|
|
|
Post by Alexander McBeller on Nov 15, 2010 11:47:02 GMT -5
Alex suutis huulile isegi õrna muige manada, kui ta kusagilt laudade ja toolide vahelt professori poole piilus, tundes, kuidas Cecily tugevalt tema käest kinni hoidis. Pole ka ime - kõik oleksid omamoodi paanikas, kui nad sellises olukorras oleksid. Kui too aga paar sammu edasi astus, keeras Alexander oma näo otseks ning sulges hetkeks silmad, justkui hakates palvetama, mida ta tegelikult ei teinud. Ta lihtsalt lootis, et neid ei leitaks sealt. Mõne hetke pärast professor taganeski ning pani peagi ka ukse kinni, mille peale Alexander nüüd kergendatult ohkas ning end kükkis asendist sinna samma istuma lasi, pea kuklasse asetas ning silmad sulges. Ka tema süda peksis praegu kiirelt. "See .. läks .. napilt" lausus Alex sosistades, kuna professor polnud ilmselgelt klassist veel eriti kaugele jõudnud.
|
|
|
Post by Cecily Wales on Nov 15, 2010 11:57:15 GMT -5
Cecily hammustas endale tugevalt huulde, kui professor paar sammu sisse poole tuli, panemata isegi tähele, et ta hinge kinni hoidma oli hakanud. Mis ime pärast on sellel tüübil vaja kell kaksteist öösel oma klassi kontrollima tulla?! Cel teadis küll, et võibolla oli õps tõesti nende hääli kuulnud, kuid ta oli niigi liiga ärevil, et ennast süüdistama hakata. Tüdruku süda tagus iga õpetaja liigutust jälgides tohutu kiirusega. Kuuldes klassiust professori järel sulgumas, hingas neidis aga kergendunult välja, suutmata uskuda, et neil niivõrd palju vedanud oli. Vajunud sinna samma koolikaaslase kõrvale laua alla istuma, hingas slytherinlane veel paar korda rahustavalt sisse-välja, kuni lõpuks noogutada julges. Nad olid täiesti hullud.
|
|
|
Post by Alexander McBeller on Nov 15, 2010 12:00:05 GMT -5
Hetkeks veel mõelnud, mis just juhtunud oli, tuli väike turtsatus üle noormehe huulte, peale mida ta kohe ühe käe suu ette asetas, et seda enam ei juhtuks. See oleks veel jubedam, kui professor tagasi tuleks. "Nüüd on vist kõige targem oodata, et professor magama jääks" sosistas Alexander mingi aja pärast, peale pisikest vaikusehetke, suunates oma pilgu siis tütarlapsele, kes tema kõrval istus ning ilmselgelt kerges shokis oli. Nagu ta isegi. Siiski suutsi Alexander oma huulile õrna muige manada. Tal polnud juba ammu sellist adrenaliinilaksu olnud.
|
|
|
Post by Cecily Wales on Nov 15, 2010 12:11:06 GMT -5
Cecily nügis kutti õrnalt küünarnukiga, kui too naerma hakkamise märke ilmutas, suutmata siiski ka enda huulile ilmuvat naeratust ära hoida. Üks asi on käia tornis siis, kui sa oled kindel, et õpetaja kuskil ära on, kuid istuda laua all kui õpetaja öösel klassi kontrollimas käib? Kui ta vaid ise teaks.. "Mina siit enne hommikut minema ei lähe," lausus neidis aga vaikselt vastu, kui kergelt naeratades huulde hammustas ning pilgu Alexile viis. Ta ei mõelnud seda küll täiesti tõsiselt, kuid point jäi samaks: vaevalt, et ta lähima veerand tunni jooksul sealt laua alt kuhugi liikuda oleks julgenud. Tema südame rütm hakkas juba vaikselt taastuma, kuid mõnus adrenaliini järelmõju oli siiani tunda.
|
|
|
Post by Alexander McBeller on Nov 15, 2010 12:18:24 GMT -5
"Mida?" küsis Alexander siis hääletult ning muigas endamisi, kui neidis teda vaikselt küünarnukiga toksanud oli. Noormees toetas end just mugavalt vastu lauajalga. "Hommikul on siit veel ohtlikum ära minna" lausus noormees seepeale, ikka peaaegu et sosistades. "Aga tunnikese istuksin ma siin küll veel, jah" lisas ta ning muigas. Taaskord oli noormehel tunne, et tahaks lihtsalt kõva häälega naerda, kuid selleks pidi kuidagi tornist ära saama. Ja sellega läks nüüd aega pisut. Alexander viis nüüd oma pilgu samuti tüdrukule ning jäi teda silmitsema - ilus nagu ta oli.
|
|
|
Post by Cecily Wales on Nov 15, 2010 12:30:14 GMT -5
Naeratus Cecily näol vaid laienes kui ta nooruki hääletust küsimusest aru sai. "Lollakas," pomises neidis vaikselt naeratades vastuseks, lootes, et teine seda muidugi tõsiselt ei võta. Kuuldes aga koolivenna vastust, ei suutnud slytherinlane kergeid kümavärinaid tagasi hoida. Pimeda koridori läbimine, et redelini jõuda, tundus nüüd veel mitmeid kordi jubedam kui enne, kui ta vähemalt endale mõttes kinnitada oli võinud, et õpetajat pole. Samas oli sellega samamoodi nagu üles tulekuga - see tuli lihtsalt millalgi ära teha: kui jääd vahele, siis jääd, kui ei, siis.. oled õnnelik inimene.
|
|
|
Post by Alexander McBeller on Nov 15, 2010 12:34:54 GMT -5
Alex muigas endamisi, kui Cecily teda lollakaks nimetas. Loomulikult ei võtnud noormees seda tõsiselt. Ta ei saanud kunagi aru inimestest, kes selliseid asju südamesse võtavad. Kuidas nad üldse nii suudavad elada? Siiski vaatas Alexander ikka Cecily poole ning muigas siiani endamisi, jälgides taas neidise ilusaid näojooni. Ta lihtsalt unustas end täiesti ära, kui Cecily poole vaatas. "Käid sa tihti niimoodi keelatud kohtades?" uuris noormees siis hetke pärast, viimata pilku kusagile mujale.
|
|
|
Post by Cecily Wales on Nov 15, 2010 12:55:39 GMT -5
Cecily muigas kergelt, kui Alex'i pilku taas endal tundis. Mõelda, et kui ta temaga mõnes tunnis tutvunud oleks, poleks nooruk talle võibolla isegi meelde jäänud, kuid tänased sündmused slytherinlasel küll kohe päris kindlasti meelest ei lähe. Kuulnud aga koolivenna küsimust, hammustas neidis mõtlikult huulde ning viis hetkeks pilgu noorukilt eemale. Ta polnud üks neist hüperaktiivsetest dorklastest, kes igal võimalikul hetkel salakäikudes viibida tahtsid ning pooled oma Sigatüükas veedetud öödest astronoomia tornis viibisid, kuid sellegi poolest olid öised väljas, või siis ka sees, olemised tema jaoks suhteliselt tavalised. Mitte aga reeglite rikkumise eesmärgil, vaid lihtsalt.. tema enda pärast. Noogutanud lõpuks küsimuse vastuseks, kergitas ta aga küsivalt kulmi. "Ja sina?" lausus neidis vaikselt kui uuriva pilgu tagasi Alexile viis. Vaevalt, et temagi täiesti juhuslikult keset ööd ennustamisetorni redeli juurde sattus.
|
|
|
Post by Alexander McBeller on Nov 15, 2010 13:05:44 GMT -5
Alex ootas vastust mõnda aega ning muigas siis ikka, kui siis järgmine hetk tütarlast noogutamas nägi. Huvitav, mõtles ta endamisi. Ta ise käis neis kohtades, kui tal lihtsalt igavus peale tuli või midagi sellist. "Vahest satun jah käima" vastas noormees vaikselt sellele samale küsimusele. "Kindlasti siis, kui sinusugune tüdruk mind kaasa kutsub" ei suutnud Alexander lihtsalt mainimata jätta. Tema hääletoon oli imevaikne ning rahulik, kui ta siis ikka Cecilyle otsa vaatas.
|
|
|
Post by Cecily Wales on Nov 15, 2010 13:23:47 GMT -5
"Lihtsalt 'sattud', jah?" ei suutnud Cecily kergelt tögamata jätta, kui nooruki vastust kuulis. Seda olid nad muidugi kõik oma Sigatüükas viibitud aastate jooksul suutnud õpetajatele selgituseks öelda - ma lihtsalt sattusin siia, täiesti juhuslikult.. Kuulnud aga koolivenna järgmist lauset, naeratas neidis kergelt, viies pilgu oma käele, mis ikkaveel professori lahkumisest saati, Alexi omast kinni hoidis. Ning kuigi ta teadis, et peaks selle ilmselt ära võtma, oleks ta niikuinii iga järgmise kriuksatuse peale selest uuesti kinni haaranud.. eks? Cel vangutas endamisi muiates pead, kui siis pilgu uuesti koolivennale viis. "Mis majast sa oled?" küsis ta lõpuks küsimuse, mida ilmselt juba ammu küsima oleks pidanud. See oleks küll täielik tipp, kui ta praegu mõne gryffindorlasega siin istuks.
|
|
|
Post by Alexander McBeller on Nov 15, 2010 13:30:59 GMT -5
Alex noogutas siis taaskord. "Jah, lihtsalt satun" kinnitas ta siis. "Und ei olnud, kondasin koolimaja peal ja mõtlesin, et võiks siit läbi astuda" rääkis Alexander siis pikemalt, peaaegu et sosistades. Siiamaani vaatas noormees tütarlapsele otsa ning muigas õrnalt. Olgu mis majast tahes, meeldis Alexile Cecily iseloom ja kindlasti ka välimus. "Ravenclaw" lausus noormees siis vaikselt. "Sa?" uuris Alexander siis sama.
|
|
|
Post by Cecily Wales on Nov 15, 2010 13:44:57 GMT -5
"..sest see on nii normaalne keset ööd ennustamisetornist 'läbi astuda', eksole," lausus neidis vaikselt kui kergelt huulde hammustades naeratas, lõbus pilk uuesti koolivennale rändamas. Okei, noh, tegelikult see ilmselt oligi nii, kuid sõnastus pani neidise siiski naeratama. Oodanud aga paar hetke täielikus vaikuses, ei suutnud Cel muud moodi kui naeratas kergendunult, kui kuulis, et too Ravenclaw'st on. Noh, et.. isegi kui ta oleks tahtnud enda iseloomu paremaks valetada, oleks ilmselt iga inimene sellest aru saanud, et tal tõesti olid gryffindorlaste suhtes eelarvamused ning ta polnud selle fakti suhtes just eriti salatsev. "Slytherin," lausus neidis lõpuks, mõtlik pilk uuesti aknale rändamas.
|
|
|
Post by Alexander McBeller on Nov 15, 2010 13:52:53 GMT -5
Alexander kergitas õrnalt üht kulmu. "Kes väitis, et see normaalne on" lisas ta vaikselt ning muigas nüüd magusalt, vaadates siiani tütarlapse poole. Kuulnud nüüd ära, mis majast Cecily ise on, ei imestanud ta põrmugi, kui vastuseks tuli Slytherin. Teatavasti ongi nemad need ühed, kes käivad öösiti ringi luusimas. Kui Cecily oma pilgu aknale viis, hoidis Alex oma pilku ikka tüdrukul. Ta lihtsalt ei suutnud silmi mujale viia. Igastahes mitte praegu, kus kuuvalgus kenasti tüdruku näojooned esile tõi.
|
|