Õhtusel ajal.

[Cecily Wales]

Cecily, viibides koridori kõige pimedamas nurgas, nõjatus kergelt vastu kiviseina, pilk kinnitatud veidi eemal asuvale ennustamisetorni redelile. Ta teadis, et enamus õpilasi, kes tahtsid öösiti miskipärast, ja Cel polnud mitte kunagi aru saanud, miks täpselt, tornides tsillida, valisid selleks enamasti astronoomia torni, mis oli ka täiesti põhjendatud valik: seal ei elanud õpetajat, kes arvaks, et sa tema koju sisse murrad. Ning ilmselt just sellepärast Cel ennustamisetorni valiski - esiteks, seal polnud suure tõenäosusega teisi õpilasi ning teiseks, tal polnud mingit tahtmist, et teised teada saaks, et ta üldse oma õhtu kaheksandale korrusele jalutamisele kulutas. Cecily vaatas hetkeks kärsitult kella - 23:42 - ning viis siis pilgu uuesti redelile. Üles sai ta ju ainult siis ronida, kui professor ise kuskile mujal läks, sest vahele jääda tal küll tuju polnud.

[Alexander McBeller]

Alexander uitas koolimaja peal ringi. Mis teha kui und pole. Hetkel ei kartnud ta ühegi professori pärast, kes vastu võis tulla. Tal oli alati hea põhjendus - parem koolimajas, kui väljas. Noormees jalutas, käed surutud pükste taskutesse, edasi. Hetkeks mõtles ta, et läheb vahelduseks ennustamise torni. Seal käis ta harvemini, kuna seal ju elas ennustamise professor. Jõudnud lõpuks lähemale redelile, mis ennustamise torni viis, märkas Alex seal üht õpilast. "Sa ei tohiks sellisel kellaajal siin olla" lausus noormees tasase häälega. Kindlasti polnud see hääl kuri või nääklev, kuna ta teadis väga hästi, et ka tema ise ei tohiks seal olla sellisel kellaajal. Pigem oli tema hääl just pehme ning mahe. Mingi aja pärast ilmus noormehe näole õhkõrn muie, mille saatel ta vastu kiviseina toetavat neidu vaatama jäi.

[Cecily Wales]

Cecily hammustas hajameelselt huulde ning silmitses ikkaveel pingsalt ennustamisetorni redelit. Tegelikult polnud tal isegi õrna aimugi, miks peaks professor just nüüd, kui tal seda vaja on, sealt ära minema, kuid noh.. things happen. Arvestamata aga absoluutselt sellega, et ta kellelegi t e i s e l e kui professorile endale vahele võiks jääda, võpatas neidis tugevalt kui järsku enda kõrvalt kellegi vaikset häält kuulis. Hinganud hetkeks rahustavalt sisse, viis ta nüüd pilgu tulijale, tänades mõtteis ei-tea-keda, et tegemist mõne õpetaja või koolivanemaga polnud. "Sa ehmatasid mind," vastas neidis aga samasuguse tasase tooniga, kui nüüd uuriva pilgu võõrale noorukile viis, vastamata tema väitele midagi. Tal polnud õrna aimugi, mis majast too oli, ning seega ei saanud ta kindel olla, et too kellelegi rääkima ei läheks, kui välja tuleks, et Cec ennustamisetorni kavatses minna.

[Alexander McBeller]

Noormees oli suhteliselt kindel, et too ehmatab. Igaüks teeks seda, kui tal on käsil midagi, millest keegi teada ei tohiks nagu antud juhul tollel neidisel oli. "Vabanda selle pärast" lausus Alexander siis aga seepeale, ikka vaikselt rääkides. Vaikselt ning rahuliku hääletooniga. Pigem rääkida seal vaikselt, kui et kellegile vahele jääda. "Kavatsed ülesse minna?" küsis Alex siis hetke pärast, kui oma silmad tüdrukult redelile viis, mis nende juures oli.

[Cecily Wales]

Cecily kergitas nooruki vastuse peale veidi üllatunult kulmi, kuid arusaades, et tal tõepoolest pole kavas karjudes lähimale professorile teatama minna, et Cel puhkeruumist väljas on, leebus neidise ilme veidi. Nähes, kuhu tolle pilk liigub, ilmus slytherinlase näole aga kerge muie. Kõrvaltvaatajale oli ta plaan vist tõesti väga ilmne, kui ta siin niimoodi keset ööd lihtsalt redeli juures seisis. Samas polnud ta siiamaani kindel, kas professor oli seal üleval või mitte. "Tuled kaasa?" vastas neidis aga peale väikest noormehe küsimusele järgnenud vaikust, kui pilgu redelilt tagasi koolivennale viis. Kui professor seal üleval oli, oli ta ilmselt enda ruumides ning vahele jäämise võimalus oli suur, kuid samas.. kui nad juba siin olid, polnud mõtet ka lihtsalt minema minna.

[Alexander McBeller]

Alexander uuris ikka redelit ning kaalus ülesse minemist. Küsimuse peale, mille tüdruk talle esitas, ilmus noormehe huulile õhkõrn muie, kui siis pilgu tagasi tollele viis. "Kui sa mind kutsud, siis ikka" vastas Alex seepeale. Tal oli tegelikult nagunii plaanis sinna minna, kuid seda ei pidanud tütarlaps teadma. Hetke veel vaikuses seisnud, nõksatas Alex oma pead, viibates sellega redeli poole. "Tüdrukud ees. Kui minna siis pole mõtet oodata. On kaks varianti nagunii - kas jääme vahele või mitte" rääkis Alexander ning naeratas nüüd kavalalt, hoides pilku ikka tüdrukul.

[Cecily Wales]

Kui tegemist oleks olnud mõne Cecily pikemaajalise tuttavaga, oleks ta teda ilmselt vastuse peale nüginud või midagi, kuid seda see koolivend kohe päris kindlasti ei olnud. "Egoist," mainis neidis aga vaikselt sellise noorus-on-hukas tooniga, kui kergelt muigas ning pilgu noorukilt redelile viis. Ei oleks saanud just öelda, et ta kohutavalt vahele jäämist kardaks - ennustamise professorile suudaks ilmselt iga üks mõne udujutu välja mõelda, - kuid see tekitas mõnusat pinget, mis neidisele tegelikult vägagi hästi sobis. Heitnud koolivennale veel viimase pilgu, ronis neidis redelist üles, kottpimedasse torni, üritades samal meelde tuletada, kummal pool olid tühjad ruumid ning kummal pool professori omad, sest näha seal küll midagi polnud.

[Alexander McBeller]

Alex turtastas imevaikselt. "Sa oled millegist väga valesti aru saanud" lausus noormees vaikselt seepaele ning ootas nüüd, et tüdruk redelist ülesse roniks. Alexander järgnes talle ning peagi oli ka tema kottpimedas tornis, tüdruku kõrval ning uuris ringi, lootes, et silmad peagi pimedusega ära harjuvad. Hetke pärast sai ta juba aru, kuhu poole jäi ruum, kus nende tunnid toimusid ning sinna poole Alex ka liikuma hakkaski. Ta astus vaikselt, et ta millegile otsa ei komistaks.

[Cecily Wales]

Cecily kissitas pimeduses kergelt silmi, lootes, et silmad peagi pimedusega veidi rohkem ära harjuvad. Ta teadis küll enam-vähem, kus vajalik ruum asus, kuid pimeduses ta selleni nii täpselt minna ei osanud ning võlukepi abil ümbruse valgustamine ei tulnud ka absoluutselt kõne alla. Saanud aru, et nooruk, kes vahepeal üles oli jõudnud, klassiruumi poole minema hakkas, järgnes neidis talle nii hääletult kui oskas, tänades mõttes iseennast, et ta kontsi jalga polnud pannud, sest sellisel juhul oleks nad juba ammu õpsile vahele jäänud.. kui ta üldse oli siin. Tippinud vaikselt koolivennale järele, jäi neidis aga mõne aja pärast seisma, teades, et nad peaks varsti klassiruumi ukseni jõudma, kuid julgemata sõnagi iitsatada, enne kui nad juba seal sees on.

[Alexander McBeller]

Mingi aja pärast jõudis Alexander ukseni, mis tema arvates pidi viima klassiruumi. Noormees hingas sügavalt sisse ja välja ning avas siis ukse. Nende õnneks oli klassiruum tühi. Kui ta seda vaikselt lahti tõmbas, siis üks hetk tegi uks imevaikse kriuksatuse ning Alex tardus, ega liigutanud seda enam. Noormees läks uksest sisse ning vaatas nüüd ruumi, ise õrnalt muiates. Klassis oli kõik hästi näha, kuna Alex oli pimedusega ära harjunud ning ka kuu paistis üksikutest akendest sisse.

[Cecily Wales]

Cecily hingas rahunenult välja, lubades enda näole isegi kergel naeratusel levida, kui koolivend ukse lahti tegi. Kuuldes aga pisukest kriuksatust, mis see tekitas, tardus ka slytherinlane ise hetkeks, kuigi teadis, et isegi kui professor seda kuulnud oleks, arvaks ta ilmselt, et see on tuul. Kuid, noh, süüdlaste jaoks tunduvad kõik helid alati valjemad kui nad tegelikult on. Läinud kuti järel imevaikselt klassi sisse, sulges neidis enda järel ukse ning hammustas siis kergelt naeratades huulde. "Läkski läbi," lausus neidis vaikselt, kuid teadis, et too kuulis seda tänu ümbritsevale vaikusele niikuinii. Cecily toetas selja kergelt vastu ust ning viis siis pilgu koolikaaslaele, keda nüüd tänu kuuvalgusele näha võis.

[Alexander McBeller]

Alexander naeratas ning vaatas klassiruumis ringi. Kuulnud neidise lauset, keeras ta end ringi ning vaatas tüdruku poole, kelle nägu ka nüüd kenasti välja tuli. Noormees naeratas endamisi. "Sa oled ilus" pidi ta lihtsalt mainima. See tuli talle järsku lihtsalt pähe ning pidi suust välja tulema. Alex vaatas veel hetke neidise poole, kuid liikus siis aeglaselt klassiruumis edasi, kuni aknani. Ta tahtis võrrelda vaateid, mis avanesid astronoomia tornist ja ennustamise tornist. Muidugi oli ta seda ennemgi näinud, kuid mitte öösel, pimedas.

[Cecily Wales]

Cecily näole ilmus kerge naeratus, kui ta koolivenna lauset kuulis. Too ei teadnud isegi ta maja, klassi või nime, kuid oli ikkagi nõustunud siia üles tulema ning esimene asi, mida ta ütles oli see. Sweet. Cecily käis käega hetkeks läbi juuste ning viis siis pilgu üle klassiruumi, mis praegu nii teistsugune tundus. Kui ta siin tunnis käis, siis, olgem ausad, tõelise slytherinlasena ei pannud ta väga midagi muud peale kella, mis minuteid tunni lõppemiseni tiksus, tähele ning seega oli tornist avanev vaade talle täielikuks üllatuseks. Liikunud vaikselt läbi ruumi koolivenna kõrvale aknani, kust sigatüügast ümbritsevaid alasid imehästi näha võis, naeratas neidis taaskord. See kõik oli kohutavalt ilus.

[Alexander McBeller]

Noormehe pilk oli ikka veel suunatud aknast välja, sellele hämmastavale vaatele, mis siit oli isegi ilusam, kui astronoomia tornis. Kui tüdruk aga tema kõrvale tuli, suunas Alexander ka enda pilgu talle, ise ikka kahe käega aknalauale toetades. Alex jäi uurima neidise näojooni mõneks ajaks, kuid lõpuks suunas ta pilgu taas välja. "Alexander on nimi. Kui sind huvitama peaks" lausus ta siis lõpuks. Tõsi oli - ta ei teadnud tüdrukust mitte midagi muud, peale selle, et ta ilus oli.

[Cecily Wales]

Cecily viis pilgu hetkeks koolivennale kui märkas, et too teda silmitseb, kuid ei öelnud midagi. Nad olid öörahu ajal puhkeruumidest väljas, ilmselt Sigatüüka kõige kõrgemas tornis, paari toa kaugusel professorist, kellele nad iga hetk vahele oleks võinud jääda ning ometi tundus see isegi mõnevõrra turvaline. Peale ennustamise professori enda ei sattunud siia ilmselt sellisel ajal mitte kedagi teist, mis tähendas, et nad olid ülejäänud koolist täiesti ära lõigatud. "Cecily," lausus neidis aga pehmelt, kui end seljaga vaate poole keeras, nii et aknalauale toetuda sai, ning pilgu Alexandrile viis.