|
Post by Cecily Wales on Nov 15, 2010 14:02:24 GMT -5
Cecily muigas kergelt nooruki vastust kuuldes. Tegelikult poleks ta tõesti osanud oodata, et ka keegi teine kunagi selle idee peale oleks tulnud, et ennustamiseruumidesse minna ning veel täpselt samal ööl.. kuid nagu ta enne all oodates mõelnud oli, siis: things happen. Naeratanud kergelt selle mõtte peale, viis neidis pilgu aknalt tagasi Alexi silmile, mõeldes endamisi, kuidas nende järgmine kohtumine välja näeks.. ilma ümbritseva pimeda klassiruumi ning vahelejäämis adrenaliinita. Cel ei suutnud neid isegi selles samas klassiruumis tavalise tunni ajal istumas ettekujutada.
|
|
|
Post by Alexander McBeller on Nov 15, 2010 14:05:16 GMT -5
Alexanderi huulil ilutses siiamaani kerge muie. "Ja millal jälle kordame seesugust seiklust?" küsis noormees hetke pärast. Hetkel oli tunne, et kindlasti peaks midagi veel koos tegema. See ei saanud sinnapaika jääda. "Või millal me lihtsalt kohvi jooma lähme?" ei suutnud Alexander küsimatta jätta ning naeratas siis seepeale. Ei saa kindlasti lahkuda siit ennem, kui ei ole tütarlaps välja kutsutud. Siiamaani hoidis ka Alex Cecily käest kinni. See oli nagu loomulik asi - mitte midagi imelikku.
|
|
|
Post by Cecily Wales on Nov 15, 2010 14:12:28 GMT -5
Cecily huulile ilmus samuti lõbus muie kui ta nooruki esimest küsimust kuulis. Ta ikkaveel parema meelega ei mõelnud redeli juurde tagasi jõudmisest ja Alex planeeris juba homme tagasi tulla? Neidis naeratas endamisi selle mõtte peale, olles kindel, et tegelikult teeks ta seda isegi. Mitte just homme, aga mõni teine kord küll, sest see, mis praegu jube tundub, jääb hiljem meelde kui mõnusa adrenaliinilaksuna. Järgmist küsimust kuuldes, kerkisid neidise kulmud aga veidi, kui ta mänglevalt huulde hammustades Alex'ile otsa vaatas. "See kõlas peaaegu, nagu 'date'," lausus neidis vaikselt, huulile taas kerge naeratus ilmumas.
|
|
|
Post by Alexander McBeller on Nov 15, 2010 14:15:04 GMT -5
Siiamaani vaatas noormees tütarlapsele otsa ning noogutas õrnalt siis tolle viimase lause peale. "Võib ka nii öelda" lausus ta ning naeratas nüüd veelgi laiemalt. Kes võis arvata, et jutt seal juba kohtingule läheb. Seda ei osanud Alexander oodatagi, kui ta õhtul niisama koolimaja peale uudistama oli läinud. Aga nüüd ta siin oli. "Oli see jah?" küsis Alexander siis hetke pärast ning muigas õrnalt.
|
|
|
Post by Cecily Wales on Nov 15, 2010 14:28:09 GMT -5
Cecily naeratas kergelt Alex'i vastust kuuldes, kui pilgu hetkeks nende kätele viis. Ta oli täiesti kindel, et igas teises olukorras, kus nad oleksid võinud kohtuda, poleks see mitte iialgi selleni välja viinud, või vähemalt poleks neidise vastus sama olnud, kuid praegu.. Praegu olid nad kõikide reeglite vastaselt kahekesi ennustamistornis, täiesti eraldatud muust eksisteerivast maailmast ning neil oli hea olla. Cel naeratas kergelt kui Alexandri häält kuulis ning pilku talle viies vastuseks noogutas. "Muidugi oli."
|
|
|
Post by Alexander McBeller on Nov 15, 2010 14:35:33 GMT -5
Alexander ootas vastust huviga. Olles selle lõpuks saanud, muigas ta rahulolevalt. "Mulle meeldib see vastus" lausus nooruk siis Cecilyle ning naeratas peagi. Peagi viis ta enda pilgu toolide ja laudade vahelt ukse poole, veendudes et see ikka kinni on. Alexander oli valmis püsti tõusma, kuid ei teadnud, kas ka Cecily on. Nooruk hoidis siiani tütarlapse käest. Ka siis kui ta juba püsti oli. Ta aitas ka neidise püsti.
|
|
|
Post by Cecily Wales on Nov 15, 2010 15:03:27 GMT -5
"Mulle ka," muigas neidis kergelt kui koolivenna vastust kuulis ning siis tal end püsti aidata lasi. Cecily'l oli vahepeal juba peaaegu ununeda jõudnud, et nad lõpuks ka tagasi redelini minema peavad, kuid, noh, millalgi tuli see nagunii ette võtta. Neidis väristas kergelt õlgu. "Arvad, et ta magab?" sosistas slytherinlane lõpuks vaikselt, kui noormehe vastas seisis ning talle siis kergelt naeratades otsa vaatas. Adrenaliinitunne oli taas tagasi ning niikaua kuni ta samme ei kuulnud, võis ta end jälle hellitada mõttega, et mis need paar punkti siia-sinna ikka teevad, eks.
|
|
|
Post by Alexander McBeller on Nov 15, 2010 15:08:46 GMT -5
Noormees ei suutnud lihtsalt muiet näolt pühkida. Ta jäi nüüd Slytherinlasele otsa vaatama. "Kes ütles, et me juba minema hakkame?" küsis Alexander siis hetke pärast ning liikus taas akna juurde. Seekord liikus ta ühe teise suurema akna juurde, mille vaade oli hoopis teises suunas ning seega hoopis teistsugune. Kuna nad miskipärast ikka üksteise käest lahti polnud lasknud, siis tõmbas Alex õrnalt Cecily endaga kaasa.
|
|
|
Post by Cecily Wales on Nov 15, 2010 15:26:27 GMT -5
Cecily naeratas kergelt, kui Alex nende kohta 'me' ütles. Mitte, et see midagi märkimisväärset oleks olnud, kuid.. piisav, et Cel naeratama panna. Neidis vaatas hetkeks noorukit ning suundus siis tema järel aknani, mis tavaliselt klassi tahaossa jäi ning mida enamus võibolla tähelegi polnud pannud. Sättinud end ravenclaw'lase ette akna äärde seisma, põimis neidis tema käed ümber enda ning toetas end siis õrnalt vastu teda. Ta teadis küll, et Alex oli peaaegu võhivõõras, kuid ta lihtsalt ei saanud muudmoodi. See vaadeoli niivõrd ilus, eriti veel kuuvalguses, ning koos temaga oli siin turvaline olla.
|
|
|
Post by Alexander McBeller on Nov 16, 2010 6:56:22 GMT -5
Alexander jõudis koos Cecilyga akna juurde ning järgmisel hetkel olid tema käed ümber tütarlapse põimitud. Noormees kergitas pisut kavalalt üht kulmu. Talle meeldis see ja sobis suurepäraselt, kuid mida mõtles tüdruk. Alex vaatas siiani slytherinlasele otsa, endal rahulolev muie huulil. "Ja mida see siis tähendab?" küsis Alexander hetke pärast, rahulikul ning mahedal hääletoonil. Kindlasti mitte ei olnud noormees pahane või midagi, pigem meelitatud. Teda lihtsalt huvitas, mida Cecily mõtles.
|
|