Napsiõhtu

[Constance Clarnox]

Constance ei lausunud esijalgu midagi. Tõsi, õpilased pidid kohal käima ning kui nad ei käinud, teenisid enda majale miinuspunkte. Tänapäeval oli punktide saamine mõne jaoks sellegi poolest üsna tähtis. Näiteks tüdruku. Eelmine aasta oli Slytherin võitnud väga napilt Majakarika ning tüdruk soovis, et seekord läheks asi libedamalt.

Kuulnud mehe küsimust, turtsatas ta põlglikult ning lausus: "Dumbledore on ilmselt väga selle vastu. Ma eeldan, et siin oleks poole huvitavam õppida, kui siin musti jõude õpetatakse." Ta rüüpas enda pudelist. "Kuid teie? Te teate päris palju mustade jõudude vastasest kaitsest. Järelikult teate te mustadest jõududest ning nende kasutamisest päris palju, eks ole?" Ta vaatas kindlalt mehele silma, olgugi, et tema küsimus oli võib-olla liigagi otsekohene tundunud, kuid teda see ei kõigutanud. Miks oleks ta pidanud varjama enda huvi millegi vastu? Ta ei tahtnud küll surmasööjaks, sest ta ei sallinud neid [tema arust olid juba nende maskid, mida ta "Prohvetist" nägi, naeruväärselt nõmedad], kuid sellegi poolest oleks võinud natuke millegagi endale kasu lõigata.

[Marc de Louis]

Paistis, et neidis kaalub tema sõnu. Marc ei valetanud tavaliselt ja ka praegu ei olnud ta seda teinud. Õpilased teeniksid kohutavalt miinuspunkte kui tema tunnist minema laseksid. Lisaks sellele on ju neil vaja teada MJVK'd selleks, et oma õppeaasta lõpetada. Eriti veel nemad, kes peavad eksamid tegema. Näiteks viies, kuues ja seitsmes klass. Need, kes õpivad ja osalevad aktiivselt tunnis, ei pea mitte millegi pärast muret tundma. Lisaks andis mees ju lisatunde, et õpilastel aidata edasi liikuda.

“See oleneb jälle keskkonnast. Kui siinsed õpilased ja nende perekonnad lakuvad Ministeeriumil talda, siis kõik on Mustade Jõudude vastu. Kui nad aga hakkavad ise mõtlema, siis nad leiavad, et need ei olegi nii kohutavad kui tunduvad, sest isegi need andestamatud needused peavad kord elus omale erandi saama ja olema lubatud,“ sõnas mees vaikselt, rüübates pisut oma tuliviskit. Paistis, et neil küsimustel ei tulnud lõppu. See väsitas teda pisut, kuid ta keeldus kõrvale vaatamast, kui neidis leidis temaga taas silmsideme. “Ma ei ütleks, et just palju, aga arvatavasti tean ma piisavalt.“ Mees ei armastanud kiidelda oma teadmistega. Ta teadis piisavalt sellistest asjadest ning piisavalt palju, et õpilastele seda vara edastada.

[Constance Clarnox]

Constance'i huulile ilmus hetkeks õhkõrn naeratus, kui ta endamisi mõtles mehe sõnade peale. Kui vana ta üldse oli? Kolmkümmend viis? Igatahes nägi ta päris vana välja, kuid sellegi poolest üsna nägus. Temas oli lihtsalt miski, mis tüdrukut paelus. Mis teha - pahad poisid meeldisid kõikidele tüdrukutele.

Viimaks ta ilme aga tõsines taas ning asetanud pärast rüüpamist pudeli tagasi lauale, köhatas ta kergelt, mõeldes võlukepile enda taskus. "Kas te paari nippi mulle näidata või õpetada saaks? Kohe, ma mõtlen?" päris ta Marc'lt, vaadates veelgi pinevamalt temale otsa, justkui tahaks ta tema hinge välja imeda. Nad võisid ju alati teisele korrusele minna ning seal harjumata hakata. Kedagi ei huvitaks miski. Keegi ei saaks arugi, et nad kuhugi kadunud on, sest Seapeas ei käinud niikuinii kunagi kedagi.

[Marc de Louis]

Marc kehitas õlgu. Tal ei olnud praktilise tunni vastu mitte midagi. See aitaks selle alkoholi verest välja saada kuidagi moodi või siis suruks viimane allesjäänud kaine mõistus joobes osa tahaplaanile ja alles siis, kui nad lõpetanud on, saab ta tagasi joomise juurde minna. “Olgu,“ lausus ta vaikselt, hingates samal ajal sügavalt sisse. “Kus sa harjutada tahad? Üleval või siinsamas?“ Teoreetiliselt ei olnud tal vahet, kuid kõige parem oli seda teha siis, kui baarmen ei vaadanud neid pingsal pilgul ja ei üritanud aru saada, millega nad tegelevad.

Ta võttis oma klaasi kätte ning jõi selle tühjaks ja keeras pudelile korgi peale. “Ja mida sa õppida tahad? Kuna sa oled piisavalt vana, siis ma arvan, et sulle pakub praeguseks huvi oklumentia, leglimentia või hoopis telekeen?“ Need olid kolm keerulist kunsti, mille omandamiseks võis kas paganama kaua aega minna või siis õpib arukas inimene need kohe selgeks. Tema ise oskas neid kõiki, ainult, et telekeeniga olid tal veel omad probleemid. See asjade liigutamine mõistuse abil oli veider teema tema jaoks.

[Constance Clarnox]

Tüdruk ei suutnud seda uskuda! Marc oli nõus kooliväliselt teda enda vabast ajast õpetama. Seda veel enam, et just oli tüdruk teda kirunud. Kuigi ta ei sallinud seda meest endiselt, uskus ta, et temast võib kasu olla. Ta võib omandada endale teadmisi, mida paljudel ei pruukinud olla. Ta teadis, et sellega läheb küll kaua aega, kuid ta teadis ka seda, et asi on seda väärt.

"Ma arvan, et mõttekam oleks üleval. Nagu ma ütlesin käivad siin paljud sigatüüklased. Pole vaja, et nad näeks, mida te mulle õpetate," vastas tütarlaps ning tõusis püsti, lükates jalaga tooli laua alla. Ta haaras tooli seljatoelt enda mantli ning nähes, et mehe pudel on juba tühi, ohkas ta kuuldamatult. Tema omas oli üle poole alles, kuid juba ta tundis, kuidas maapind tema kingade all oli pehme. Tütarlapse hallide silmade pilk oli udune ning ta ei suutnud hetkel mõelda ainsale isikule, kes teda viimasel ajal rõõmsaks oli teinud.

"Ma pakun, et oklumentia pakuks mulle hetkel kõige enam huvi, olgugi, et parim oleks õppida kõik kolm selgeks," arvas tütarlaps, oodates mehe järgi. Too pidi otsustama, kuhu nad siiski harjutama lähevad.

[Marc de Louis]

Marc oleks oma pudeli kaasa haaranud, kuid alles nüüd pani ta tähele, et sinna jäi viimane tilgake alles. Endamisi silmi pööritanud, torkas ta oma klaasi taskusse ja tõusis püsti. Maapind tema jalge all lõi kohe kõveraks ja ta haaras kätega lauast kinni, et mitte pikali käia. Oma tasakaalu enam-vähem tagasi saanud, hingas ta sügavalt sisse ja pahinal välja. Oli see ikka hea idee minna ja täis peaga tüdrukut õpetama? Kuid mis seal ikka juhtuda saab? Kui neidis peaks juhuslikult nägema tema mälestusi, siis ei leiaks ta mitte midagi huvitavat peale seitsme aasta vangis istumise. Ka seal oli olnud liiga igav.

Seejärel hakkas ta pisut tuikuval sammul neidise järel sammuma, oodates, et too talle sihi ette näitab. Tema ju ei olnud siin kunagi käinud, niiet vaevalt, et ta teadis, kus siin mis asub. Ta takseeris kõrtsi pilguga kuni leidis viimaks selle, mille oli otsinud. Trepi. Vaatamata enam teenindaja poole, kes neid kulme kergitades vahtis, suundus ta mööda krigisevaid astmeid üles, hoides tugevalt käsipuust kinni. Alla veereda ta siit ei tahtnud. Kui ta kohale jõudis, võttis ta taskust oma võlukepi ning pomises pehme keelega Lumos ning valgustas pisikest pööningut või nõndanimetatud Teist korrust.

[Constance Clarnox]

Constance vaatas enda uduse pilguga mehe poole ning tundus, et ta ei olnud ainus, kes alles nüüd sai aru, kui pehme maapind jalge all oli. Tütarlaps ei olnud kunagi vist nii purjus olnud ning kõige hullem oli see, et ta ei käitunud üldse purjus inimese moodi. Ainult tema keel oli veidi pehme, kui ta kõneles ning ta tasakaal oli veidi paigast ära, kuid kõik muu oli normaalne. Ta ei karjunud, ei ajanud jama suust välja ning samuti teadis ta täpselt, mida ta teeb.

"Saate hakkama ikka?" päris tüdruk kulmu kortsutades, kuid nähes, et mees siiski saab trepini kõndimisega hakkama, noogutas neid ning järgnes mehele. Tema ei mananud võlukepi otsa tulukest nagu oli seda teinud Marc, sest tema arust valgustas professori võlukepp ümbrust piisavalt.
Jõudnud teisele korrusele, vaatas tüdruk ringi. Temagi ei olnud kunagi varem seal käinud. "Ma arvan, et see on õige koht," ütles prefekt, suundudes ühe ukse juurde, mille uksenupp oli metalne ning ringikujuline. Uks oli puust ning selle peal oli kirjutatud number kaks. Tundus, et see oli sinna maalitud.

Tütarlaps lükkas kõhklemata ukse lahti ning hoides uksepiidast kinni, sisenes ta ruumi, mis oli kott-pime. Ta tundis niiskuselõhna enda ninna tungimas ning kui ta veidi pimeduses ringi kobas, tundis ta enda jalge juures mingit mööblitükki.

[Marc de Louis]

Esimese asjana uuris Marc ümbrust. See koht oli räpane ja vajas kiiremas korras keemilist puhastust, selleks, et termiidid siin kõik palgid läbi ei näriks. Temal igatahes ei olnud tahtmist hiljem põrandast läbi kukkuda.
Kui ta silmanurgast tüdrukut liikumas nägi, suundus ta neidise järel, vaadates suurema huviga endiselt ringi. Siin oli igav, kuid piisavalt palju ruumi, et harjutada oklumenti. Nagu neidis soovinud oli.
Ta järgnes prefektile, peatudes otse tema järel ning valgustades ruumi. See oli pisike üheinimese tuba. Seina ääres seisis suur kapp, selle kõrvale olid lohakalt asetatud kaks tugitooli, üks voodi ning kõrvale viis uks vannituppa, mis nagu ta juba kaugelt nägi, oli samuti räpane ja koristamata.

Arvatavasti oli Seapea pidaja lootnud, et siia tuleb mingisugune klient ja lootis, et jääb siia ööbima, kuid vaevalt, et keegi siia jääda soovikski pärast esimest ringkäiku. Ta üritas ninaga mitte hingata, kuid see ei õnnestunud tal, seega ta lihtsalt ignoreeris niiskuse lehka ja läks voodini. Sellel istet võtnud, üllatus ta kui aimas, et tolmupilve polegi. Võlukepi sättis ta enda kõrvale nii, et see valgustaks kogu tuba ja samas ka tüdrukut. Oli kohutavalt huvitav vaadata, mida ta praegu teeb kui ta on esimest korda täis.

[Constance Clarnox]

Constance vaatas samujti ringi, kuid palju vähesema huviga, kui Marc. Vetsu polnud tal plaaniski minna, sest ta juba aimas, millised sealsed peldikud olla võisid, kui terve Seapea oli juba väga räpane.

Tütarlaps pööras viimaks enda pilgu mehele, kes voodil istus ning kõhkles veidi. Viimaks aga liikus ta teisele poole voodit ning võttis samuti sellel istet, olles seljaga professori poole. Päris mugav oli seal. Neidis surus hetkeks voodipesu rusikasse ning sules enda silmad, nautides seda vähest vaikust, mis toas oli. Või siis Seapeas, sest sinna ei olnud endiselt keegi tulnud.

"Noh, siin me nüüd oleme," sõnas ta viimaks tasa.

[Marc de Louis]

Professor hingas sügavalt sisse. Õhk tundus siin palju hapukam olevat kui kusagil mujal. See häiris teda hullemini kui oleks pidanud. Viimaks pööras ta ennast Constance poole, kelle idee oligi üldse siia tulla. Õppima. Väga imelik koht ning veider maitse oli tollel tüdrukul, kuid ta ei kommenteerinud. “Siin me nüüd oleme,“ kordas ta vaikselt, keel pehme. Tegelikult sooviks ta lihtsalt magada, mitte olla siin vastikus ja niiske õhkkonnaga kohas.
Kuid järsku võttis ta ühe salgu neiu punastest juustest ja tõstis selle oma näo juurde. “Appi, need lõhnavad paremini kui kogu see hais siin!“ lausus mees, hingates veel sügavamalt sisse. Nüüd, kui järele mõeldes, siis hetkel veedaks ta isegi lõbusamalt aega, kui ta poeks nägupidi prefekti juustesse.

[Constance Clarnox]

Constance avas enda silmad ning vaatas kaugustesse. Ta nägi seintel jubedaid varje, mida moodustas professor Louis'i võlukepp. Neidis poleks imestanud, kui see kõik toimuks meelega. Kuna Marc oli isegi üsna hirmuäratav, võis ta ju teha hirmuäratavaid asju. Selle peale ta aga kaua ei mõelnud, sest ta mõtted olid liiga hajevil.

Viimaks tundis ta mehe hingeõhku enda kuklas ning see tekitas temas külmavärinaid. Ta poleks tahtnud, et mees seda teeks. Ta ei sallinud teda. Ning sedasorti ei osanud tüdruk lõbutseda. Kuid sellegi poolest ei liigutanud ta end vaid istus oma kohal nagu raudnael, käed endiselt voodipesu ümber rusikas.

"Noh, mul on hea meel, et miskigi siin ruumis paremini lõhnab," sõnas neidis peaaegu hääletult. Tema hing oli kinni ning sõnad ei tahtnud suust välja tulla.

[Marc de Louis]

Tüdruk oli pinges. Kas see oli tema pärast? Marc ei teadnud. Ometigi ei olnud ta ju mitte midagi teinud. Ettevaatlikult lasi ta juuksesalgu lahti ja vaatas kuidas see oma kohale tagasi vajub ning viis siis pilgu oma võlukepile. Tema meel ei olnud kaine, kuid ta oli veel võimeline mõtlema. Selleks, et see ka osutuks võimetuks, pidi ta jooma rohkem kui üks pudel tuliviskit. “Miks sa mind kardad?“ küsis ta järsku. Tüdruk oli kange ja ta ei liigutanud ennast absoluutselt. Ta isegi ei julgenud talle otsa vaadata kui all oli ta seda teinud. Kas ta kartis, et teda võib tabada sama saatus, mis oli tabanud tema lähedasi? Tema mõtted liikusid tagasi õpetamise juurde. Kui neidis ei julgenud temaga kahevahele jääda, siis kuidas ta kavatses temaga eratunde võtta?

[Constance Clarnox]

Constance avas järsku enda silmad ning vangutas pead. "Ma ei karda teid, professor Louis," sõnas neidis tasaselt. Seda tõestamaks pööras ta end mehe suunas ning vaatas talle otsa nii hästi, kui ta selle hämaruse tõttu sai. Nüüd oli märgata rohkem mehe varje, kuid samas ka seda, kuidas tolle silmad läikisid. Kas asi oli alkoholis või särasidki mehe silmad nii?

"Lihtsalt... Füüsiline kontakt ei ole päris see asi, millest mina midagi teaks," tunnistas neidis vaikselt, langetades enda pilgu oma käele, mis nüüd täiesti lõdvalt voodil asetses. "Ma ei tahtnud, et teile vale mulje jääks."[/color]

[Marc de Louis]

Tahtmatult Marc naeratas. Kõik väitsid, et nad ei karda. Kuid mitte keegi ei julgenud tunnistada seda, et ta tekitas neis ebamugavust, ebameeldivust ja kõhedust. “Ei, ei jäänudki,“ lausus ta. Tüdruku silmad rääkisid enda eest. Üks Slytherinlane oli otse otse uurinud, kas ta on kunagi Azkabanis olnud. Ja vastus oli jah. Oligi. Kuid nüüd oli ta täiesti teine inimene. Vaoshoitud, kinnine, külm ja sarkastiline.
“Me pidime õppima,“ lausus ta vaikselt, oodates nüüd, et tüdruk ka oma võlukepi välja võtaks. Seegi oli vajalik. Nagu tundideski, ootas ta, et Constance võtaks aktiivselt osa.

[Constance Clarnox]

Constance oli samuti kuulnud sellest, et Marc olevat kunagi Azkabanis olnud. Kuid ta ei teadnud, mille eest. Ta kavatses seda kunagi temalt küsida, kuid ta teadis, et praegu pole selleks just mitte kõige õigem hetk.

Mehe märkuse peale naeratas neidis ning pigistades teise käega enda Tuliviski pudelit, rüüpas ta sellest mõned sõõmud. Kuid selle asemel, et enda võlukeppi välja võtta, viskus ta hoopis voodile pikali. "Ma kohe teen seda," sõnas tütarlaps enda silmad sulgedes. Tal polnud kavaski magama jääda, kuid ta ei saanud eirata seda, et ta pea meeletult ringi käis. Milline oleks vaatepilt tema pähe, kui see ringi käis, kui nad peaks oklumentiat praegu õppima?