|
Post by Marc de Louis on Nov 16, 2010 11:13:21 GMT -5
Marc hingas sügavalt sisse, kui neiu talle oma küüned selga surus ja nendega teda küünistas. Nüüd veendus ta üha rohkem, et tegu on hoopis süütust mängiva naisterahvaga, mitte prefektiga, kes oli vaid mõni aeg tagasi tema peale kohutavalt solvunud olnud. Nüüd liikus ta oma suudlustega pisut allapoole, õrritades seal neidu õrnalt, kuid peagi leidis ta Constance huuled, mida ta õrnalt suudlema asus, hoides ennast hoolikalt tema kohal, andes kõikvõimaliku, et oma väsinud käte peale mitte vajuda ja tüdrukut enda raskuse all mitte lömastada.
See õnnestuski, olgugi, et mees ei teadnud kuidas. Ja teda ei huvitanudki. Nüüd oli tema kord hakata neidu lahti riietama ning seekord pisut julgemate liigutustega asus ta seda tegema, tehes nüüd nööbid täiesti lahti ja libistades tema kleidi ülemise osa (või kui sul oli pluus, siis järelikult see tervenisti) tema õlgadelt ning muigas endamisi, olgugi, et ta ei näinud mitte midagi. Võimalik, et nii oligi parem, sest vastasel juhul tunneks ta juba kohe raskeid süümepiinu. Kuid pimedus lubas tal unustada kellega tegu on. Oma tööga rahul olles, kummardus ta neiu jahedat ülakeha suudlema.
|
|
Constance Clarnox
Prefekt
Slytherini prefekt
I may not remember, but I always feel.
Posts: 2,711
|
Post by Constance Clarnox on Nov 16, 2010 11:24:59 GMT -5
Tütarlapse hingamine värises, kuid sellegi poolest ta ei takistanud Marc'i. Enam mitte. Selle asemel lasi ta mehel enda kleidiga tegutseda, tundes rõõmu selle üle, et pime oli. Ta ei teadnud, kas ta häbenes või siis oli asi tõesti selles, et ta ei olnud kunagi ühegi mehe ees alasti olnud. Pimeduses tundis ta end aga alati turvaliselt, seda ka nüüd, kui ta mehe huuli vastu suudles. Need maitsesid üllatavalt hästi, olgugi, et ta oli just Tuliviskit joonud.
Kui too aga enda huultega Constance' ülakeha suudlema asus, neelatas tüdruk, ajades pea mõneti ebamugaval padjal kuklasse ning ahmides õhku. Taaskord pidi ta nentima, et ta oli paljust ilma jäänud, olgugi, et ta ei suutnud korralikult millelegi mõelda. Kõik tema mõtted olid justkui käega peast pühitud. Ei olnud enam midagi olemas. Oli ainult Marc ja CC.
|
|
|
Post by Marc de Louis on Nov 16, 2010 12:48:49 GMT -5
OT: sorry lugejad, a me ei viitsi sellega jamada enam Rohkem Marc ei oodanud. Kui ta ka kuulis, kuidas neidis õhku ahmib, teadis ta, et aeg on õige ning ta eemaldas nii endalt kui ka tüdrukult riided, sisenedes temasse.
*** teie kiusamiseks XD ***
Kui mees ärkas, ei tundnud ta ära tüdrukut enda kõrval. Väikesest aknast sissetulevad päikesekiired valgustasid tuba nüüd piisavalt, et ta aimu saaks, et siin on väga tolmune ning vastikult niiske. Haigutanud laialt, võttis ta oma riided ning pani need kiirelt selga. Seejärel tõusis ta püsti ja vaatas ringi. Skisofreenikuna oli tal selline staadium, et ta ei mäletanud mitte midagi, mida ta tegi mõned tunnid tagasi ja pärast oma hoogu, ei mäletanud ta, mida ta tegi tol hetkel. Marc ei vaadanudki enam tütarlapse poole, kes voodis oli vaid suundus vana vannitoa poole. See koht tekitas talle vastikuid judinaid, kuid ajaga, mis ta oli Azkabanis veetnud, oli teda õpetanud, et luksused ei tulegi kunagi kiiresti. Kui ta mõranenud peegli ees seisatas, vaatas talle otsa täiesti teistsuguse pilguga mees. Tema silmad olid tumedamaks tõmbunud ning nende ümber olid tekkinud tumedad rõngad. Professori juuksed olid natuke sassis, kuid see oli ju väga loogiline, arvestades seda, mis öösel toimunud oli.
Kuid see ei huvitanudki teda eriti. Constance ei omanud tema jaoks mingit tähtsust ja ka siis, kui Marc oleks hetkel endine, jalutaks ta siit lihtsalt minema. Ta ei armastanud küll üheöö suhet, kuid see ei olnud ka asi, mille pärast ta põeks. Hetkel oli ta lihtsalt tüdruku olemasolu unustanud. Ta viis pilgu nurgas vedelevale killule, mis nagu tellitult seal oli. Teda painasid endiselt need neetud pildid oma endisest elust. Vaid paar kuud oli ta saanud iseseisvalt koos oma abikaasaga olnud kuni ta viimaks tolle brutaalselt mõrvas. Ja seejärel oma vanemad. See painas teda kohutavalt. Kildu sõrmede vahel hoides, uuris ta selle teravust, lõigates sellega omale peopessa. Ta ei tundnudki valu. Kuid sellegi poolest imestas ta, et temast voolas veel veri, mis oli täidetud ju lootustega. Vähemalt nii oli ta kunagi arvanud. Omaette mühatanud, lasi ta punakal eluveel rohelisse määrdunud kraanikaussi voolata.
|
|
Constance Clarnox
Prefekt
Slytherini prefekt
I may not remember, but I always feel.
Posts: 2,711
|
Post by Constance Clarnox on Nov 16, 2010 12:56:32 GMT -5
"Mida kuradit te teete, professor Louis?" olid esimesed sõnad, mis sel hommikul üle Constance' värvimata huulte tulid. Tema pikad veripunased juuksed olid kergelt sassis ning eelmise õhtu meik veidi laiali ning maha kulunud. Seljas ei olnud tal midagi, kuid selle asemel oli tal peal luitunud ning veidi auklik pleed, mis haises kohutavalt ning millesse koid ajapikku oma tööd teinud olid.
Neidis oli maganud üsna rahulikult arvestades seda, mis öösel juhtunud oli. Ta ei saanud öelda, et ta oleks seda nautinud. Seks oli tema jaoks valus, kuid esimene kord pidigi valus olema, kas pole? Pärast seda olid nad mõlemad magama jäänud ning nüüdseks oli juba hommik.
Tütarlaps oli näinud kõike, mida Marc teinud oli. Lõikumine oli talle võõras. Tegelikult ei sallinud ta üldse inimesi, kes end sel viisil piinasid. Milleks? Kas see tegi hea? Ning veider oli näha, kuidas mees seda tegi nagu pubekas. Miks? Kas ta kahetses öösel juhtunud? Nad olid ju mõlemad korralikult täis olnud, kuid see ei saanud ometi olla põhjuseks, miks sellist rumalust korda saata.
Ettevaatlikult tõusis prefekt käänuliselt voodilt üles, tekk ümber kere. Ta kõndis professori juurde, asetades ettevaatlikult enda käe tema õlale, tahtes teda kuidagi aidata.
|
|
|
Post by Marc de Louis on Nov 16, 2010 13:06:14 GMT -5
Marc ei reageerinudki selle peale, et keegi temaga rääkis. Ta oli liiga hõivatud oma vere vahtimisega nagu oleks ta mingisugune väike laps, kes näeb midagi väga säravat. Kuid kas ta kahetses, et ta oli maganud prefektiga ning võtnud tema süütuse? Vaevalt. Ta ei olnud temast kuigi palju vanem tegelikult. Kui ta enda eest hoolitseks ning hakkaks kandma võib-olla rohkem tänapäevaseid riideid kui neid, mis meenutasid rohkem 19. sajandi omi, siis näeks ta isegi täiesti normaalne välja. Kuid teda ei olnud mitte kunagi iseenda välimus köitnud ja ta ei näinud mitte kunagi sellega vaeva.
Kui Constance ta õlga puudutas, võpatas Marc nähtavalt ning ta pööras ennast kiirelt ringi ning kortsutas kulme. Kaugetest mälusoppidest sai ta teada, et tegu on õpilasega, kuid miks pagana päralt on ta siin poolalasti? Ent see kaotas tähtsuse ning ta astus kulme kortsutades sammu tagasi, pigistades klaasi oma terves käes. See lõikus tema peopessa sisse, kuid ta ei tundnud valu. Pigem tundis ta tekitatud haavast rahulolu. “Kao eemale,“ lausus ta vaiksel ning üsnagi süngel häälel. Oleks ta praegu Teadvusel, ei oleks ta sellist tooni tüdruku peal kasutanud, kuid skisofreenikuna teda ei huvitanud. Ta ei tahtnud oma minevikku korrata, kuid see ketras koguaeg tema silme ees nagu mingisugune rikutud grammafon koos oma katkise plaadiga. Ning ta ei ole võimeline seda välja vahetama.
|
|
Constance Clarnox
Prefekt
Slytherini prefekt
I may not remember, but I always feel.
Posts: 2,711
|
Post by Constance Clarnox on Nov 16, 2010 13:12:22 GMT -5
Tüdruk ei olnud kurb ega haavatud mehe äkilise hääletooni peale. Ta teadis, et Marc on selline. Külm ning jahe. Ükskõikne. Kuid sellegi poolest ei teadnud ta midagi tolle haigusest ega sellest, miks too end veristas. Neidis ei jätnud järele. Ta ei saanud! Ta tundis end süüdlasena. Kuid Marc ei saanud ju ometi olla nii nõrk, et endale viga teha ainult sellepärast, et ta oli ühelt enda õpilaselt röövinud tema kõige kallima vara. See oli absurdne!
"Professor Louis?" üritas Constance taas, hääl veidi vaiksem, kuid sellegi poolest kindel ning rahulik. Veider oli see, et tal ei olnud isegi mitte pohmakat. Eelmisel õhtul oli ta joonud päris palju Tuliviskit... Tuliviski! "Oodake, las ma aitan teid, eks," sõnas tütarlaps. Ta suundus väikse puhvetkapi juurde, kus oli tema poolik alkoholipudel. Võtnud selle, leidis ta enda mantli taskust väikse valge siidist taskuräti ning kallanud selle Tuliviskiga kokku, kiirustas ta mehe juurde, hakates alkoholilapiga tema kätt puhastama, mis oli kindlalt veidi valus.
"Miks te nii tegite? Mis teil hakkas?" päris slytherinlane suurte silmadega mehele otsa vaadates. Oleks olnud tore, kui ta oleks saanud mõned vastused.
|
|
|
Post by Marc de Louis on Nov 16, 2010 13:22:28 GMT -5
Marc ei vastanud talle. Kuidas ta saakski, kui tema sõnad ei omanud erilist tähtsust nagunii? Ta vaid põrnitses pahaselt tüdrukut, kes talle abi pakkuda soovis. See käis talle nii kohutavalt närvidele. Kas ta nägi tõepoolest nii hale välja, et ei suutnud välja kannatada seda, kuidas tema peopesadest seda neetud laastatud verd voolab? Ta langetas pilgu ning vaatas, kuidas pisikesed punased veretäpid põrandale kogunevad. Ka see nõme tilk-tilk hakkas talle aeglaselt närvidele käima. Ta ei olnud õieti tähelegi pannud seda, et prefekt oli eemaldunud ja tagasi tulnud koos tuliviskiga niisutatud salvrätikuga. Kui tüdruk abivalmilt tema käsi puhastama hakkas, viskas ta klaasikillu vana vanni sisse kildudeks ning surus neidise vastu nurka, lüües ta ilmselt tugevasti ka vastu seina ära.
“Pagan võtaks, ma ütlesin, et hoia eemale!“ Tal ei olnud aimugi kui väga oli ta tüdrukule liiga teinud ja teda ei huvitanud ka. Ta võis oma pähe kasvõi muhu lüüa või hoopiski veritsema hakata, tal oli ükstapuha. Seejärel, jahedalt naerma hakanud, astus ta neidisest eemale. Valu, ta igatses näha valu teiste silmades. Piisas küll sellest, et ta tundis seda iga päev kui nägi unes oma perekonda. Aitab. Ta oli seitse aastat kannatanud ja üksi olnud! Nüüd oli kellegi teise kord tunda seda, mida tema tundis iga päev, iga tund ja iga minut, olgu siis tema ohvriks seesamune slytherinlane, kellelt ta oli just tema süütuse võtnud.
|
|
Constance Clarnox
Prefekt
Slytherini prefekt
I may not remember, but I always feel.
Posts: 2,711
|
Post by Constance Clarnox on Nov 16, 2010 13:31:22 GMT -5
Tütarlaps kiljatas vaistlikult sekundiks, kui Marc temast kõvasti kinni võttis ning jõuliselt vastu seina lõi. Neidis tundis, kuidas tal hingamine kinni jõi ning kuidas miski tema peas plaksatas. Hetkeks oli kõik must ning ta ahmis õhku. See oli liiga ootamatu olnud. Samuti oli füüsiline valu neidisele väga võõras.
Sellegi poolest ei visanud ta pilti tasku vaid avas peagi enda silmad, kui mees oli temast eemale astunud. Neidis masseeris hetkeks enda pead, verd ei tulnud. Seejärel köhatanud, et ta normaalselt taas hingata saaks, astus ta taas mehele lähemale, nüüdseks juba ettevaatlikumalt, kui enne. Ta ei andnud alla. Ta pidi teada, mis toimub! Miks professor talle ei öelnud? Mida oli Constance valesti teinud? Noh, muidugi ta teadis, mida ta oli valesti teinud. Kindlasti poleks ta pidanud tollega magama, kuid ta oli arvanud, et Marc'l polnud varem selle vastu midagi.
"Kuulge, palun seletage, miks te nii ajuvabalt käitute? Mida ma tegin?" päris ta nüüdseks juba valjema hääletooniga. Taaskord seisis ta mehe ees ning võttis õrnalt kinni tema käest. Tal oli muidu suva, aga ta eriti ei kannatanud näha teiste verd. See haav nägi rõve välja ning ta soovis, et professor laseks tal selle vähemalt kinnigi siduda.
|
|
|
Post by Marc de Louis on Nov 16, 2010 13:41:06 GMT -5
Hoolimata tõukest, mis oligi tema õnneks väga tugev olnud, jälitas neidis teda endiselt. Kurat võtaks, kas ta ei saa aru kui teda ei taheta näha? Paistis, et Constance ei olnud kunagi varem ignoreerimist tundnud ning kui ta ka üritas seda teha, tuli prefekt tema juurde, võttis tema käest kinni ning rääkis nii, nagu oleks ta viiene, mitte kahekümne nelja aastane täiskasvanud mees. Hetkeks vaatas ta tüdrukule silma, kuid selle asemel, et nüüd ta sama moodi eemale tõugata või vastu seina lüüa, et talle valu tekitada, pigistas ta tema käsi ning naeratas talle kalgilt. Kui too tahab nii väga valu saada, siis olgu peale. Ta saab seda!
Mees lükkas neidise voodisse ning muigas tema poole. “Kas sulle meeldib veri?“ küsis ta oma vaiksel häälel, mis oli jahedaks moondunud. Ta isegi ei mäletanud tüdruku nime selleks, et tema poole ametlikumalt pöörduda. Ning ta isegi ei vaevunud seda meelde tuletama. Ta tõstis oma parema käe tüdruku kohale, lastes verel tema peale tilkuda. See oli korduv stseen tema silmade ees. Ja ta ihkas näha hirmu tema silmadest. See põletav hirm tõi temasse tagasi joovastava tunde! Kahju ainult, et ta ei saa seda kaua taluda. Tõesti kahju. Kuid sinnamaani oli tal aega. Mees naeris jäiselt ning eemaldus tüdrukust. Sellest piisas. Ta haaras põrandalt oma mantli, mis imekombel ei olnudki väikeseid prussakaid täis ning pistis selle oma selga. Kätega taskuid kompinud, leidis ta viimaks selle, mida ta ei olnud nii kaua puutunud. Võlukepi.
|
|
Constance Clarnox
Prefekt
Slytherini prefekt
I may not remember, but I always feel.
Posts: 2,711
|
Post by Constance Clarnox on Nov 16, 2010 13:48:01 GMT -5
Tütarlaps arvas hetkeks, et kõik on korras, kui mees tema sõrmi pigistas. Ta naeratas talle, kuid tema ilme tõsines kohe, kui ta märkas, et kõik oli alles algamas.
Ta jahmatas, kui mees ta voodile pikali lükkas ning hetkeks arvas/kartis ta juba, et kordub see, mis oli öösel juhtunud. Praegu poleks ta seda tahtnud. Enam ei oleks ta seda soovinud, sest ta oli saanud, mida oli tahtnud. Kuid tema õnneks seda ei juhtunud. Miks mees oli ta siis voodile lükanud? See ärritas teda. Ta rabeles ning üritas teda eemale lükata, kuid selle asemel nägi ta õudusega, mida Marc teha kavatseb. Tüdruk kiljus ning üritas enda nägu kätega katta, kuid oli liiga hilja. Tema nägu ning rindkere oli Marc'i verega koos ning Seapea tekk oli pooleldi tema pealt kadunud.
Kui professor temast eemaldus, kiirustas tüdruk üle voodi, haaras oma asjadest võlukepi ning suunas selle mehele. "Lõpetage see jubedus!" karjus ta, vaadates meeleheitliku pilguga skisofreeniku poole. "Laske enda neetud käsi ära parandada. Kurat, mis teil viga on?"
|
|
|
Post by Marc de Louis on Nov 16, 2010 13:55:52 GMT -5
Tüdruku kiljatus kajas tema kõrvus ning ta sulges silmad, hingates sügavalt sisse hapukat õhku, mis oli justkui täitunud neidise hirmuga. Ta pööras tüdrukule selja ning sammus pisikese akna juurde. Oli varahommik ning keegi ei kuulnud neid. Ta saaks igasuguseid asju korda saata. Kasvõi teda vigastada ning jätta ta siia üksinda surema, lootuses, et keegi tõesti tuleb ja päästab ta. Võib-olla tulebki. Seapea vana teenindaja, kes oleks ka vist liiga kiimas sellist vaatepilti nähes, et ei oleks võimeline prefekti päästmagi.
Kui ta tüdruku sõnu kuulis, pööras ta ennast aeglaselt ümber ja vaatas tema poole, üks kulm kõrgele kergitatud. “Kas sa tõesti ründaksid mind?“ küsis ta, panemata tähele neidise sõnu, mis justkui ei jõuaks talle kohale. Ta astus tüdrukule paar sammu lähemale, võttes enda võlukepi samuti välja. Kui asi kahevõitluseks minema peaks, saaks ta kiirelt võitu. Tegu oli õpilasega, kes teadis vaevalt, et pooli loitse, kuid mis neist abi ka oleks? Neist ei oleks ju mitte mingisugust kasu tema vastu! Ta naeris vaikselt ning vangutas pead. Neidis ei ründaks teda. Ta oli liiga nõrk ja hirmul selle jaoks. "Kas sa kardad?" küsis ta, sammudes talle veel lähemale. Just, Hirm, see, mida ta nii väga igatsenud oli! Muidugi oli see väga imelik, et ta oli pärast sellist toredat ööd niisuguseks muutunud, kuid seda ei saanud ju enam tagasi võtta. Ja tema teine pool, mis hetkel domineeris, oli vapustavalt rõõmus selle üle, et viimaks ometi sai temagi välja.
|
|
Constance Clarnox
Prefekt
Slytherini prefekt
I may not remember, but I always feel.
Posts: 2,711
|
Post by Constance Clarnox on Nov 16, 2010 14:04:09 GMT -5
Tütarlaps vaatas pingsalt mehele otsa, surudes enda lumivalget võlukeppi sügavale rusikasse. Mehe veri tema rinnal voolas ojadena mööda tema keha alla, kui ta ühe käega teki taas enda ümber surus. Muidugi ei oleks ta rünnanud teda. Ta teadis, et ta ei saaks kuidagi Marc'i vastu. Too oli ju siiski MJVK professor, kes oli vägagi teadlik mustadest jõududest. Neidis ise oli aga loitse õppinud kõigest mõned aastad ning see ei olnud piisav.
Huvitav oli see, et tal polnud õrna aimugi, miks too oli Azkabanis olnud. Kas selle pärast? Mehe küsimuse peale raputas tüdruk ägedalt pead, olgugi, et ta kartis. Väga. Sellegi poolest ei näidanud ta seda sugugi välja, vaid suunas veelgi rohkem enda võlukeppi mehe poole. "Te peate mulle seletama, mis teiega toimub? Ma ei saa teid ju muidu aidata," sõnas prefekt ahastavalt. Ta langetas enda võlukepi enda kõrvale ning kõndis paljajalu taas professorini, jäädes tema vastas seisma.
|
|
|
Post by Marc de Louis on Nov 16, 2010 14:24:48 GMT -5
Kuidas see loll laps ei saanud aru, et ta ei vajanud mitte mingisugust abi? Ta lihtsalt surus ja surus ennast peale ning see ajas ta üha rohkem marru! Kas laste emmed-issid ei ole õpetanud, et võõrastega ei tohi tegelikult rääkidagi? Kuid sellele küsimusele ei saanud ta vastata, olgugi, et ta oleks tahtnud. Nii saaks vähemalt keegi aru, mis temaga tegelikult toimub, mitte ei kipu süüdistama teda selle eest, mida ta tegi siis, kui Marc ei olnud tema ise? Mees vaid vaatas teda mõni hetk ning sammus siis tema juurde. Järskude liigutustega haaras ta tüdruku õlgadest kinni ning surus ta tugevasti vastu seina. “Kas sulle pole mitte keegi mitte kunagi õpetanud, et oma nina teiste asjadesse toppida pole viisakas?“ urises ta vihaselt neidise näo juures. Ta tundis tema magusat lõhna. “Ning ma ei vaja sinu abi!“ nähvas ta veel läbi hammaste, lõpetades neidise õlgade muljumise ning sammus temast eemale.
|
|
Constance Clarnox
Prefekt
Slytherini prefekt
I may not remember, but I always feel.
Posts: 2,711
|
Post by Constance Clarnox on Nov 16, 2010 14:33:39 GMT -5
Taas juhtus seda, kuid seekord oli ta valmis. Ta ajas enda selja kumeraks ning sulges vaistlikult enda silmad, kui ta vastu seina suruti. Ta avas enda silmad ning vaatas pingsalt mehe silmadesse ning vangutas pead. Ta ei saanud ju muudmoodi Ta pidi professorit aitama! Miks too käitus nagu hullumeelne?
Ta jooksis mehe. Midagi ütlemata virutas ta talle lahtise käega vastu põske nii et terve tuba kajas. Ta oli kuulnud, et vahel aitas ka sellest. "Te vajate abi, Marc!" hüüatas nooruk, kasutades mehe eesnime, kuid jätkates sellegi poolest teietamist. Seejärel haaras ta tolle õlgadest kinni, raputades teda jõuliselt. "Kas mina tegin midagi? Palun öelge!"
|
|
|
Post by Marc de Louis on Nov 16, 2010 14:39:42 GMT -5
Seda ta ei osanud oodatagi. Paistis, et mees on nüüd kahevahel. Kas lüüa neidu samuti, kuid seekord palju kordi tugevamini või siis vastata talle normaalselt. Millegi poolest liikusid tema mõtted just nimelt esimese variandi poole. Mees sirutas oma käe ning puudutas roosakaks tõmbunud põske ning vaatas tüdrukut, silmad endiselt sama tumedad kui need ärgates olnud olid. “Kas ta tahad, et ma lööksin sind vastu?“ küsis ta, manades näole oma kuulsaks saanud jaheda muige, mis oli põlastust täis. Väike idiootne plika lootis, et saab ta niimoodi tagasi tuua? Ta lasi ennast sellegi poolest raputada, kuid viimaks sai tal sellest ka villand ja ta tõukas prefekti eemale. “Ei!“ nähvas ta vihaselt. Tõsi, Constance ju ei olnud mitte millegis süüdi. Pigem oli süüdi Skisofreenia, mille oli ta pärinud ei tea kellelt. Mingisuguselt kaugelt sugulaselt, kes oli ka niisama õnnetu olnud kui tema.
“Sina ei teinud mitte midagi,“ lisas ta seekord rahulikumal toonil, kuid tema sees pulbitses veel endiselt raev, mida ta tahtis kustutada ja seda vägivallaga. Ning siin seisis täiesti kaitsetu neidis. Ta saaks tüdruku surnuks piinata Crucioga ja nautida tema karjeid samal ajal kui ta agoonias on. Või siis laseks ta neidisel verest tühjaks joosta. Avada Kedavrat ei tahtnud ta kasutada. See oleks liiga kiire ja hoopiski mitte nii väga lõbus. Hetke kaalutles ta isegi tüdruku löömist, kuid selle asemel surus ta käed tugevasti rusikaisse ning ootas järgmist sammu. Julgeb ta edasi astuda või on ta piisavalt tark ja jätab Marci rahule?
|
|