|
Post by Marc de Louis on Nov 13, 2010 16:27:06 GMT -5
Paistis, et Constance jagas temaga samaid mõtteid kui ta väsinult pikali heitis. Ka Marc tahtis magama jääda. Vaid paar tunnikest ja ta oleks valmis neidu õpetama! Ta vajus samuti selili ning hingas sügavalt sisse. “Jah, muidugi, ütle kui sa valmis oled,“ ühmas ta vaikselt, lastes silmadel kinni vajuda, kuid magama ta veel ei jäänud. Osa temast ootas endiselt seda, et ta saaks eratunniga jätkata ja praktiseerida oklumentiat. Kuid ta võttis võlukepi kätte ning lasi tulel kustuda. Küll neidis talle märku annab kui ta valmis saab.
|
|
Constance Clarnox
Prefekt
Slytherini prefekt
I may not remember, but I always feel.
Posts: 2,711
|
Post by Constance Clarnox on Nov 14, 2010 5:28:59 GMT -5
Tüdruk oli tänulik, et Marc tule kustutas. Talle meeldis pimeduses olla. Eriti, kui ta täis oli. Võib-olla oli asi selles, et ta tundis end siis kindlamini, sest teadis, et kuidagi on ta ikka naeruväärne, kui ta purjus on. Pimedus andis nö. kindlustunde.
Ta tahtis oklumentiat õppida. Teda oli see juba ammu huvitanud. Näha nende sisse. Kuid praegu ta ei jaksanud. Ta ei kujutanud ettegi, kuidas oleks praeguses konditsioonis sellise asja õppimine võimalik. Ta pööras enda pea sinna poole, kus ta teadis professorit olevat. Ta tundis enda käsivarre vastas tema keha. Ta oli soe. Vähemalt keha oli tal soe, kui tema sisemus oli vastupidiselt kivikülm ning purunematu.
Ta ei olnud kunagi varem ühegi professoriga 'nii hästi' läbi saanud, et temaga eraviisiliselt õppis. Ning kõige veidram oli see, et nad ei olnud veel midagi tegemagi hakanud, kuid ometi oli Marc seal, mitte ei tormanud alla ega tellinud endale uue pudeli Tuliviskit. Tütarlapsel oli ju enda oma alles ning mees oleks võinud iga kell sealt sõõme rüübata, kui ta oleks tahtnud. Võib-olla oli pikali pimedas palju mugavam olla.
|
|
|
Post by Marc de Louis on Nov 14, 2010 5:42:08 GMT -5
Mehel kadus totaalne ajataju. Tema pea käis kohutavalt ringi kui ta niisama pikali oli ja tegevusteta passis. Ta oli lihtsalt niiväga harjunud sellega, et tema käed-jalad on tööd täis, hoolimata siis selle tasemest. Olgu raske või kerge, tema üritab selle ära teha, hoolimata siis tagajärgedest. Marc ju nagunii oma vigadest ei õpi, sest teadis, et need ei kordu enam teist korda elus. Teistele võis ta küll oma elukogemustest rääkida, kuid moraali ta neile ette ei loe. Pigem laseb ta neil teha omad järeldused, olgu nad siis nii helged kui tahes.
Kui ta kuulis, et neidis liigutab ennast voodis, mõtiskles ta, kas tüdruk on nüüd tõesti unne vajunud. Ta ei jaksaks teda ju niisugusena sigatüükasse tagasi viia ning pealegi jääks neidis ju oma tiitlist ilma. Marci aga keegi ei vallandaks selle eest, et ta napsitama läks. Iga õpetaja tegi seda ning ta oli ju täiskasvanud ja vastutas oma tegude eest. Ta ei viitsinud ennast eriti liigutada, kuigi ta teadis, et nad olid ju ühe sihtmärgiga siia tulnud. Neetud tuliviski!
“Kuidas sa ennast tunned?“ küsis mees vaikselt, kallutades pea samuti küljele, nägemata pimeduses Constance nägu.
|
|
Constance Clarnox
Prefekt
Slytherini prefekt
I may not remember, but I always feel.
Posts: 2,711
|
Post by Constance Clarnox on Nov 14, 2010 5:54:32 GMT -5
Olles nüüd ühel küljel, mehega vastakuti ning talle ütlemata lähedal, jõllitas tütarlaps suurte silmadega mehe poole, pupillid suured. Seda muidugi pimeduses näha ei olnud. Vahepeal oli ta unustanud, et ruum oli rõske ning haises niiskuse järgi. Kindlasti olid ka ruumis rotid ning prussakad, mida tüdruk tegelikult lausa kartis, kuid hetkel ei tulnud ta isegi mitte selle peale. Ta oli unustanud kõik. Ka selle, kus ja kellega ta hetkel koos on.
Kuulnud viimaks mehe tasast häält, naeratas tüdruk endamisi. "Kõik keerleb ringi," tunnistas neidis hingetult, libistades enda käe teadmatuses olles mehe käsivarrele. Millegi pärast arvas ta, et too väriseb. Talle tundus nii. "Kas teil on külm?" päris neidis murelikult, kuid sellegi poolest poolsosinal tooniga. Jõudnud järeldusele, et ta oli mehe värisemist kõigest purjuspeaga ette kujutanud, sules neid enda silmad ning naeratas veelgi laiemalt, kuid enda käe unustas ta mehe käsivarrelt ära võtta.
Ta tundis end täiesti vabalt. Justkui ei olekski mingeid kohustusi ning ta ei suutnud enam meenutada, miks nad üldse sinna tuppa läinud olid, Oklumentiat ei olnud enam tema jaoks olemas ning ei olnud ka kõrtsmikku, kes allkorrusel endiselt klaase "puhastas".
|
|
|
Post by Marc de Louis on Nov 14, 2010 6:14:17 GMT -5
Marc muigas endamisi. Muidugi keerleb. Ka tema peapööritus ei kadunud kusagile, olgugi, et ta ei näinud mitte midagi peale pimeduse siin ruumis. Ta vaid tajus, et voodil, millel nad praegu üritavad natukenegi kainestuda, tiirleb toas. Järsku ta aga võpatas. Ta ei olnud oodanud, et keegi teda puudutab ja veel vähem teeb keegi seda pimeduses. Lisaks oli tegu veel prefektiga, kes esitas talle sellise ootamatu küsimuse. Ta kibrutas pisut kulme ning vaatas oma pimedusse mattunud olematu käsivarre suunas.
“Ei,“ vastas ta aeglaselt. Tegelikult ei olnud ta selles üldse kindelgi. Tuliviski oli ta sisemuse nii üles kütnud, et ta isegi kahtles selle tõelisuses. “Kuid sinul?“ küsis ta, otsides kobamisi neiu peenikese käe üles, mis tema käsivarrel puhkas. Igaljuhul tundus prefekt temast jahedam olevat. Hetkeks mõtles ta neiule ka oma mantli anda, kuid ta ei hakanud seda tegema enne kui oli saanud kinnitust oma küsimusele.
|
|
Constance Clarnox
Prefekt
Slytherini prefekt
I may not remember, but I always feel.
Posts: 2,711
|
Post by Constance Clarnox on Nov 14, 2010 6:23:28 GMT -5
Constance'l oli tunne, et voodi tõuseb kohe õhku. Lihtsalt tundus, nagu oleks see karusselli kombel ringi pöörelnud, kuid tavaliselt oleks tahtnud tüdruk sellest väljuda. Kuid praegu oli olukord teine. Tal oli tunne, et ta vajub sügavale voodi sisse ning talle meeldis see tunne. Voodi tundus väga pehme, olgugi, et see oli jumal teab mitu aastat Seapea pööningkambris kopitanud.
Tundnud mehe kätt enda kätt otsimas, väristas tüdruk hetkeks enda õlgu. Nüüd ta enam ei teadnud, kas tal on külm või on asi selles, et temas valdas ärevus, mida ta ei olnud kaua tundnud. "Ma ei tea. Ma ei usu küll," sõnas tüdruk, kuid sellegi poolest värises ta õrnalt, mis oleks mõnele rumalale inimesele hoopis vastupidist tõestanud. Võib-olla oleks ka Marc uskuma jäänud, et tüdrukul on tõepoolest jahe, olgugi, et tema sisemus põles endiselt Tuliviskit. Hea, et tüdrukul paha ei olnud.
Neidis pööras enda silmad mehe kehale, olgugi, et ta ei näinud seda. Üks käsi professori käes, libistas tüdruk enda teise käe tolle rinnale, mis tõepoolest väga soe tundus. Ta oli rääkinud õigust - tal ei olnud külm.
|
|
|
Post by Marc de Louis on Nov 14, 2010 6:44:19 GMT -5
Mees muigas tahtmatult. Praegusel hetkel suutis ta unustada, et tegu on prefektiga, kellega ta koos Sespeas mitte kõige kainema olekuga on. Ja ta ei tahtnud omale seda meeldegi tegelikult tuletada. Talle oli alati täis peaga meeldinud olla, sest nii oli tal tunne, et ta on paralleelses maailmas, kus ta ei vastuta mitte millegi eest. Kõik tundus ebakainena olles nii hea ja tore, kuid miski sundis teda alati tagasi hoidma, kui tal tekkis soov ennast haiglasse ära juua ja siis kõige raskema pohmakaga oma elus üles ärgata.
Kui ta tundis neidise kätt oma rindkerel, ei kadunud tema muie kusagilt. Ta lasi neidise käest lahti ja tõstis selle teise juurde, ning viis selle kolmnurga juurde tema rindkerel. “Siin,“ lausus ta, kui arvas, et tütarlaps otsib hoopiski süda. See tagus aeglases ja ühtlases rütmis. Imelik, et just nimelt selle osa oli ta endal ise oma emotsioonidega välja rebinud. Praeguseks oli ta lihtsalt külm ja tuim. Ettevaatlikult lasi ta neidise haprast käest lahti ning pööras oma pilgu taas sinnapoole, kus arvas tütarlapse nägu olevat.
|
|
Constance Clarnox
Prefekt
Slytherini prefekt
I may not remember, but I always feel.
Posts: 2,711
|
Post by Constance Clarnox on Nov 14, 2010 6:51:54 GMT -5
Constance lasi mehel enda kätt tema kolmnurga juurde viia. Ta tundis südame rahulikku kloppimist, kuid sellegi poolest pani see neidu naeratama, kui ta enda silmadega Marc'i nägu otsis. Seda ta muidugi ei näinud ning need ei olnud veel pimedusega piisavalt hästi harjunud. Võib-olla ei olekski harjunud arvestades seda, et ruumis oli väga väike aken ning sellegi ees olid paksud tolmused kardinad.
Ta hoidis enda kätt kaua mehe südamel ning mõtiskles endamisi, et Marc ei saa olla täiesti külma südamega. Mitte nii hull, kui tema - CC seda oli. Neidis hoolis vähestest isikutest - Christopherist ning Jared'st. Chris oli tema sõber olnud lapsest saati ning Jared oli talle lihtsalt südamelähedane. Kuid kahjuks või õnneks ei tulnud praegusel hetkel talle kumbki neist meelde. Äkki oli Marc tema joogi sisse midagi puistanud sel ajal, kui neid polnud vaadanud?
Ta ei lausunud sõnagi vaid libistas ühe enda käe professori rinnalt, võttes tema käe taas enda pihku, libistades selle nüüdseks enda rinnale, südame kohale. Vastupidiselt mehe südamele kloppis tüdruku süda meeletult, justkui tahaks see rinnust välja karata ning suurest hirmust minema joosta.
|
|
|
Post by Marc de Louis on Nov 14, 2010 7:03:26 GMT -5
Marc hingas sügavalt sisse ja välja. Ta ei teadnud kas see oli hea või halb, et tema oskas sellises olukorras täiesti rahulikult olla. Vastupidiselt Constancele, ei olnud mehel enam mitte kedagi, kellest hoolida peale iseenda. See kõlas väga egoistlikult, ta teadis seda isegi, kuid ta ei saanud sinna enam mitte midagi parata. Ta oli kuulnud, et tal on siiski sugulased, kuid mida nemad tegid, kui tema Azkabanis oli? Mitte midagi. Nad isegi ei külastanud teda. Ta oli väga kibestunud ja see viiski sellisesse suhtumisse ellu.
Ta lasi oma käsi juhtida, leides peagi selle tütarlapse rindkerel. Tema peopesa vastas tagus neidise süda meeletu kiirusega, mis mõjus talle isegi joovastavalt. Ta ei olnud nii ammu kellegagi nii lähedal olnud. Viimati, kui ta niisuguseid asju tegu, oli ta armunud ja tema kõrval oli mehe kadunud naine, kes oli talle samal ajal siiraid sõnu lausunud. Neile mõeldes, ei saanud Marc enam hingatagi. Ta vihkas ennast selle eest, mida ta oli korda saatnud ja ta vihkas ennast selle eest, et ta üldse oligi siia ilma sündinud. Tema vanemaid hoiatati juba varem ära, et sellest ei tule midagi head. Et temast ei saa kunagi see, kes teised tegelikult on. Ja nad ei võtnud kedagi kuulda.
“Kas sa oled ärevuses?“ küsis ta vaikselt. Tegelikult ei teadnud ta isegi, kas tema on samuti niisuguses seisundis. Tema mõtted jooksid täiesti kiirelt mööda oma rada ja ta ei suutnud normaalselt enam järeldusi tehagi, kuid pealtnäha oli ta väga tasakaalukas ja rahulik.
|
|
Constance Clarnox
Prefekt
Slytherini prefekt
I may not remember, but I always feel.
Posts: 2,711
|
Post by Constance Clarnox on Nov 14, 2010 7:14:04 GMT -5
Constance'l polnud kunagi kedagi enda kõrval olnud. Ta hoidis enda perekonnast eemale ning kallimat ei olnud tal olnud. Ehk oli asi selles, et kuna neid oli veel noor, polnud ta jõudnud tunda armastust ning lähedust. Füüsilist kontakti. Kuid ta ei saanud eitada, et talle poleks see meeldinud. Praegu tundus see küll tore. Tunda enda käe all mehe tasast südametukslemist.
Kuulnud professori sõnu, oli tüdruk sunnitud õrnalt peaga noogutama. Kui talle meenus, et mees ilmselgelt ei näe teda, sõnas ta jaatavad sõnad. Tema hääl värises kergelt, kuid ta ei teinud sellest välja vaid säilitas enda rahuliku oleku. "Ma ei ole varem...." alustas ta, kuid tema sõnad kadusid suust. Ta ei osanud edasi rääkida. Ta ei teadnud, kuidas lõpetada lauset. Ei olnud varem koos nii lähedane mingi professoriga olnud? See oleks kõlanud totralt. Ei olnud varem kellegagi varem nii lähedane olnud? See oleks kõlanud naeruväärsena.
Tütarlaps sules enda silmad ning libistas enda otsaesise mehe rinnale puhkama. Nii ta kuulis väga lähedalt tolle südant, mis tema jaoks laulis rahustavalt.
|
|
|
Post by Marc de Louis on Nov 14, 2010 7:20:57 GMT -5
Marc ei suutnud oma vaikset naeru tagasi hoida. Neidise vastus mõjus talle lihtsalt sel viisil. “Ma ei mõelnud seda,“ sõnas ta, kui neidis oli oma pea tema rindkerele asetanud. Ettevaatlikult pani ta oma käe tema peale ning libistas sõrmed tema pehmetesse juustesse. Neidis, hoolimata sellest, et ta oli slytherinist, oli nii süütu ja armas. Talle oli alati nalja pakkunud see, kuidas inimesed kohmetusid. Kuid oma küsimusega oli ta enamjaolt mõelnud, kas neidis kardab teda. Sest ta oli siiski professor.
Ta lasi peal normaalsesse asendisse vajuda ning ta sulges silmad, hingates aeglaselt ja sügavalt sisse. Oli väga suur valikuvõimalus, et mõlemad jäävadki nii magama ja hommikul võivad ärgata, imestades, et nende kõrval on keegi, täiesti võhivõõras inimene.
|
|
Constance Clarnox
Prefekt
Slytherini prefekt
I may not remember, but I always feel.
Posts: 2,711
|
Post by Constance Clarnox on Nov 14, 2010 7:25:22 GMT -5
Tütarlaps tõstis mõne aja pärast enda pea, leides, et ta on nüüd täiesti professori embuses. Seal oli soe ning vaikselt oli ka tema värisemine üle jäänud. Ta ei teadnud endiselt, millest oli see tekkinud, kuid nüüd tundis ta rohkem julgust. Vähemalt ei olnud ta selles üksi ning ta ei pidanud pärast üksi mõtlema, millega ta hakkama saanud oli. Kuigi antud hetkel ei olnud Marc professor ning tema, CC, ei olnud Slytherinis käiv õpilane. Nad olid kaks inimest, natuke erinevate vanusevahedega, kuid see polnud kunagi kedagi huvitanud.
Ta ei teadnud täpselt, kuidas Marc temast aru saanud oli. Sellegi poolest ei hakanud ta seletama ka vaid ta surus enda pead õrnalt vastu professori kätt, mis tema veripunastes juustes oli. Talle meeldis see. Smõjus kuidagi rahustavalt ning ta ei osanud sellele mingit seletust diagnoosida. Kas see oligi see tunne, millest kõik rääkisid? Iha kasvas tüdrukus meeletult, olgugi, et ta ei teadnud veel peaaegu üldse, milles see seisneb.
|
|
|
Post by Marc de Louis on Nov 14, 2010 7:34:26 GMT -5
Ka Marc oli tähele pannud, et neidis ei vappunud enam. See oli arvatavasti tingitud külmast. Vähemalt nii ta arvas. Üks tema käsi puhkas endiselt tütarlapse siidistes juustes ja teise oli ta asetanud enda pea alla, muutes oma olemise pisut mugvamaks. Kui slytherinlane ennast pisut liigutas, arvas ta, et Constance tõuseb nüüd püsti ja läheb minema, kuid seda ei juhtunud. Selle asemel lamaskles ta endiselt mehe peal.
Ta ei olnud päris ammu midagi sellist tundnud. Hetkel oli tal selline tunne nagu ta peaks habrast neidu kaitsma. See rõõmustas teda isegi natuke. Marc ei olnud mitte kunagi kasulik olnud. Kuid samas hirmutas teda see, et kui ta nüüd peakski enese üle kontrolli kaotama, siis kes tüdrukut kaitseb Tema enda eest? Alguses teeb ta ju vaid iseendale liiga, kuid pärast seda kui prefekt peaks üritama teda maha rahustama, siis läheks ju mees talle ise kallale. Ta ei teadnud millest see tingitud oligi, kuid see nõme skisofreenia rikkus tema elu ära.
Ohanud vaikselt, jätkas ta tütarlapse pead hoolivalt paitamist. Enam ei tundunudki see nii imelik olevat kui alguses. Pigem oli ta isegi jõudnud ära harjuda sellega, et hoolimata nende vanusevahest, võisid nad ju isegi sõbrad olla. Marc oli kõigest kakskümmend neli, kuid ta nägi tänu võlurivanglas veedetud aastatele vanem välja.
|
|
Constance Clarnox
Prefekt
Slytherini prefekt
I may not remember, but I always feel.
Posts: 2,711
|
Post by Constance Clarnox on Nov 14, 2010 7:40:15 GMT -5
Oli veider see, et mees ei lükanud Constance'i endast eemale. Kuid slytherinlane oli tänulik, et ta seda ei teinud. Tal oli hetkel hea olla ning ta polnud elusees end nii turvaliselt tundnud. Tõsi, ta oli suutnud alati end kaitsta igasuguste ohtude eest, mis tema teele ette tulid, kuid tal ei olnud õrna aimugi, et mees tema vastas on sama ohtlik kui Jared oma libahundiajel. Ta ei teadnud Marc'st ju tegelikult midagi, kuid ta ei hakanud ka aega raiskama küsimuste esitamiseks.
Selle asemel libistas ta ühe käe mööda mehe rindkere tema kaelale, puudutades seda õhkõrnalt enda sõrmeotstega. Viimaks aga libisesid tema sõrmed professori juustesse, mis tema kõrva läheduses olid ning aeglaselt hakkas ta tema juuksesalke õrnalt ümber enda nimetissõrme kerima, ise endamisi üllatunud olles, et see talle nii palju naudingut pakkus. Ta polnud kunagi end täielikult kellelegi keskendunud ning hetkel oli kogu ta tähelepanu täielikult Louis'i oma.
Sulenud taaskord enda silmad, kergitas tüdruk end pisut ülespoole, piisavalt palju, et ta saaks kummarduda ning õrnalt enda pehmed huuled mehe kaelale libistada. Ta ei teadnud, miks ta seda tegi, kuid miski ütles talle, et ta peaks seda tegema, justkui oleks mehe kael teda enda poole tõmmanud.
|
|
|
Post by Marc de Louis on Nov 14, 2010 7:49:46 GMT -5
Marc ei suutnud taas muiet varjata. Tütarlapse peenikesed sõrmed kõditasid tema kaela, kuid samas tundis ta veidraid judinaid mööda oma keha jooksmas. Need häirisid teda kohutavalt, kuid samas oli see lausa meeldiv. Ta ei olnud ennast päris pikka aega nii tundnud. Ta oli täiesti liikumatu, kui Constance oma käega edasi liikus, jõudes viimaks tema juusteni. Silmi endiselt kinni hoides, eemaldas ta käe neidise juustest, tehes seda aga suure ettevaatlikusega, et ta ei teeks näitsikule haiget. Sellega edukalt hakkama saanud, tundis ta enda nahal kellegi sooja hingeõhku. Vaikselt neelatanud, üritas ta oma hingamist normi saada. See meenutas kohutavalt üheöösuhet talle ning tema oli healjuhul ärakasutaja sest pärast seda ei tohi ta lasta välja paista, et tal on järsku mingisugused tunded tekkinud.
Marc oli tuim. Ja ta oli sellega niivõrd ära harjunud, et kui ta lihtsalt ühel hetkel avastab, et ta peab taas kellegist sõltuma, viiks see ta ise emotsionaalsesse hukatusse. Kuid sellest hoolimata ei saanud ta oma esile tungivat naeratust varjata ning ta tõmbas tüdruku omale rohkem peale, jättes käed tema peenele pihale puhkama.
|
|